Ütlen ausalt...

…et viimasel ajal on mind närima hakanud kahtluseuss, kas ma oma tulevikku  mitte valede kingadega sidunud pole. Neid tantsukingi ma mõtlen. Rahvatantsukingi. Vanale koerale uute trikkide õpetamine ei pidavat üldiselt õnnestuma ning seda vanust on mul juba omajagu. Trikid kipuvad ka veidi üle mõistuse olema, sest kui ma tavalise oige-ja-vasembaga saan veel kuidagi üle kivide ja kändude hakkama, siis need uuema aja tantsud on ikka mõeldud tunduvalt graatsilisematele naisterahvastele. Neile, kel päkad kaelataha painduvad. Südant kõvaks tehes ja hirmuga ülevaatusele mõeldes – no on ikka silmad häbi täis küll, kui marikesed minu elevandivarvaste pärast tantsupeole ei pääse – olen ma ikka püüdnud trennides sirutada ja venitada ja kaheksat endale peale keerata. Täna õhtul Jõgeval selgus lõpuks tõde. Ma ei olegi tegelikult lootusetu hädapätakas! Keegi meist marikestest pole. Meil õnnestus oma ’Taas koju’ täitsa söödavalt autorile ette tantsida, nii et ta ei kukkunudki minestusest põrandale ja meid ei kamandatudki korrapealt koju tagasi. Väga soe ja armas kohtumine oli hoopiski. Anti nõu ja parandati, kiideti ja innustati. Need tantsude juurde kohustuslikus korras kuuluvad sisuseletused on minu jaoks alati pisut ’ullallaa’ kategooriasse kuulunud, aga ega nad ei sega ka. Igatahes olen mina nüüd pisut rohkem valmis neist ülevaatusetantsudest kümne küünega kinni haarama. Ega palju aega pole enam jäänud. Aga eks Marikeste pundil on ennegi kombeks olnud paar nädalat enne otsustavat etteastet otsustada, et ikka läheme küll. Küllap läheme seegi kord. Tantsukingades.