Minu aasta 13...

...ei hellitanud mind ikka üldse mitte. Minu kõrgele vanusele vilistades sundis ta mind näiteks lennukist välja hüppama ja seda mitte maa peal vaid kilomeetri kõrguselt. Siis moosis ära mu parimad sõbrantsid ning sõidutas meid jalgratastel Emumäeni ja tagasi, jättes niimoodi kustumatu jälje meie teatud kehaosadele. Lennutas mu Istanbuli, andis silmarõõmuks toreda türgi mehe, lubas sõrmeotsteni ära armuda ning seejärel tõmbas kumminöörina lennukil Eestisse tagasi. Viis esimest korda Kärde baari ja korraldas hetkega šokiteraapiaseansi meesstrippari näol. Ning kui ma juba lootsin, et ehk aasta viimastel päevadel saab ometi ekstreemsustest rahu, aeti mind silma pilgutamata Ahju (loe: ööklubi Tartus, lahtiseletatult AinultHeadInimesed). Õnneks oli prii sõit ja prii pilet, niiet – miks siis ka mitte, ükskord peab ju ikka olema see esimene kord ööklubis ära käia, muidu pole midagi oma lastelastele hiljem rääkida. Oleks ma aga teadnud, et mind ootab ees tutipidu, oleks hoopis kinno viimasele seansile läinud. Muusikal iseenesest polnud vigagi, kuigi ma esimese tunnikese pehmel diivanil bacardi padja peal pikutasin, sain hiljem kohapeal ikka näppu visata ka. Alguses oligi muusika enam-vähem talutava helitugevusega, hiljem keerati märkamatult nii kümneminutiliste intervallidega detsibelle aina juurde, et ka kõige kaugemates tugitoolides pikutajatel aju käbikeha kurku potsataks. Tantsuplatsile ei hakanud me seekord üldse trügimagi, sest kohalik eeskava koosnes vist küll prooviesinemisele tulnud pool-naisehakatistest, kel kõigil kohustuslik tutikleit seljas, mida siis tuimalt puupakkude kombel peaaegu rütmi järgi tammudes saab iga kahekümne sekundi tagant allapoole sikutada. Igatahes oli mul lootusetult vales kohas olemise tunne peal ning seda mitte ainult teksade pärast. Aga nüüd ma vähemalt tean, misasi on ööklubi ning et minul sinna küll asja ei ole. Tagasisõit koju oli omaette ekstreemralli ’tunne-oma-maakonda’ stiilis, mis lõppes sumbuti pakiruumi viskamisega ning küllap võib minu sõrmejälgi auto sisemiselt ukselingilt veel aastakümneid hiljem tuvastada. Käsipidurist me siinkohal ei räägi… Ja aastat 13 on veel täitsa mitu päeva järel…