Istanbul - Çatalca, paljajalu kivisillutisel, vol. 2

justkui Munamäe tornist vaataks - silm seletab lõputut linnasära...

Meie reisi ‘päris’ eesmärk oli ju kokku saada projektikaaslastega ning tutvuda oma Türgi partnerkooliga. Kuna Istanbul on üüratu mitte ainult öösel vaid ka päeval, siis kulus meil vastavasse linnaossa sõiduks kenake tunnike ja alles pisut hõrenevad majaderead ning meie soomaastikku meenutav märgribake andis tunnistust, et me pole enam kaugel oma sihtkohast Çatalca regioonist (mis ei hääldu muide nagu katalka :P). Koolimaja asus asundusest veidi eemal, oli selline nõukogude aja tüüpprojekti meenutav, alles mõned aastad tagasi valminud ning krohv rõõmsalt pudenemas – nii kodune tunne tuli kohe peale!

'kui kooli nimes ei esineks sõna Tayfun, võiks olla tegu mistahes eesti kooli trepiga...

Erinevuseks esmapilgul muidugi tuhanded säravad tumedad silmad, rõõmsad tervitused ja kentsakad pilgud meie poole :) Õpetajatena saime kõik ka tunnikogemust maitsta ning minu 9B klass kuhu mind kohalik inglise keele õpetaja tüüris, oli küll super tore seltskond. Ma muidugi võtsin asja juhtimise kohe üle, sest ega ma ei saanud siis rahulikult paigal istuda – 45 minuti jooksul olid lapsed esitanud mulle vist küll sada küsimust ning teadsid minust lõpuks kõike välja arvatud mu vanust... Otse loomulikult laulsin ma neile ka ühe eestikeelse laulu ja õpetasin selgeks Kaerajaani. Üks poiss hõikas mulle tunni lõpus: You are soooo beautiful... Oh my, piinlikkusemoment... 

'koorijuht ja tema lemmik 9B'

Ei hakka siinkohal üldse rääkimagi interaktiivsetest tahvlitest, tahvelarvutitest, suurtest teleriekraanidest, korralikult varustatud arvutiklassidest ega mõnusast koolivormist. Õpetajate palgad on teadagi tabu... Hoopis see moment, mil ma tüdrukute WC ukse avasin, oleks keegi võinud mu nägu jäädvustada... Ausõna, mu esimene mõte oli: kas ma olen ikka õiges kohas? Olin. 

Meie esimesel külaskäigu päeval olid õpilased-õpetajad külaliste auks küpsetanud ja keetnud ning lõunapausil ootasid meid ees tõelised kodused türgi maiuspalad. Ja süüa teha oskavad nad tõesti. Ma pole elu sees nii palju maitsvaid asju korraga proovida saanud. Hilisemad lõuna ja õhtusöögid pisut seda joovastust küll kahandasid ning viimase päeva ‘normaalne’ kooli lõunasöök koosnes suht maitsetust läätsesupist ja täiesti maitsetutest spagetidest, mille kõrvale anti kohustuslikus korras hulk kotlette, mille nimi, oh üllatust, oli ikka ja jälle kebap.

 Ühesõnaga – ükskõik millisest elukast valmistatud või millise väljanägemisega need lihatooted ka ei olnud, perekonnanimi oli alati kebap. Eesnimesid ma meelde jätta ei suutnud... No peaasi, et nad ise aru saavad, mis on mis :) Minu, kui elukutselise piimajooja kurvastuseks ei tarbi ka türklased piima mitte ning kui ma siis mingit piimapudeli-laadset asja laualt avastades korraks ekstaasi sattusin, sain ma üsna ruttu külma duši või õigemini soolase elamuse osaliseks, sest piima asemel oli kannus veega lahjendatud ja soolaga maitsestatud jogurt... mnjah. 

'ei ole piim, no ei ole...'

Kõige toekamaks koolist kaasatoodud suveniiriks osutus aga ussviirus, mille me kõik kenasti oma flash diskidele alla laadisime, nendega koju kaasa tõime, mis seejärel meie infot ja esitlusi ära kustutas ning nii mõnedki meist pisaraid alla neelama sundis. Aga eks raskused olegi selleks, et neid ületada. Mis on kõik need materiaalsed asjad sõprusega võrreldes!

rahvaste sõprus selle sõna parimas tähenduses!

Çatalca kõige muljetavaldavamaks elamuseks ei olnud aga mitte linnapea vastuvõtt ega ka õhtusöök mägionni meenutavas rahvuslikku käsitööd täis kuhjatud hütikeses, vaid hoopis 3000 aastat vanad kullaotsijate koopad İnceğiz külakeses. Jõudsime sinna õhtuhämaruses, mis muutis koobaste uurimise üsna müstiliseks kogemuseks. Kui paar päeva varem olin kolanud ringi Ayasofya (Hagia Sophia) iidsete müüride vahel, libistades käega mööda seinu ja kuulates sammaste kohinat, et sajandite vanune tunne mind üles leiaks, siis mingil põhjusel seda ei juhtunud ning ma jäin lausa mõtlema, mis mul viga on, et selline püha paik minus ühtegi keelt ei tinista… siis  İnceğizi koopad võnkusid minuga ühte sammu juba kaugelt. Ma ei oskagi kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas, kui ma oma käed koopaseinale vajutasin… 

 

nad räägivad minuga juba kaugelt...

maailm koopaaknast vaadatuna

silmates oma varju

iidse koopa seinal

äkilise selgusega tajun

see ongi kõik mida olen –

vari

liblikatiib

hieroglüüfi asemel...

to be continued...