Istanbul - müsteerium kahe maailma vahel, vol. 1

Kõik minu niinimetatud soojamaareisid on olnud täielik tüng. Esimene kord kui ma Comeniusega novembrikuus Hispaaniasse lendasin, saatsid kolleegid mind kadedalt õhates randa päevitama ja ootasid mind tagasi saabuvat pruuni ja puhanuna… Jeah right, nädal möödus talvemantlis ja saabastes. Nüüd siis sama lugu Türgiga. Sõbrakesed juba mainisid, et tulin tagasi veel valgemana kui läksin. Aga tegelikult oli Istanbulis soe – mis sest, et kohalikud ja muud turistid kenasti jopede ja paksude kampsunitega mööda Topkapi Paleed ringi jalutasid, mina ullike lasin ringi T-särgis ja sellegagi oli palav. Inimesed raputasid mind vaadates päid ning mõned tahtsid koos minuga pilti teha, kuigi ega ma kohalikke vaatamisväärsusi ikka üle ei trumbanud. Istanbuliga on üldse selline lugu, et kuigi ma peaksin praeguseks juba kogenud maailmaränduri mõõdu välja andma, rääkides külma rahuga oma järjekordsest ’ekskursioonist’, ei õnnestu see mul mitte. Mina käin ikka suu ammuli, pea kuklas ja fotokas igal võimalikul hetkel plõksimas. 

'kui kõik teised poseerisid Topkapi palee marmorsammaste ja kuldornamentide najal, siis mina... ronisin kuivanud-põletatud puuõõnsusesse...'

Reis ise algas päris huvitava lennukogemusega – praktiliselt maandumishetkel tõmbas meie lennuk Istanbuli kohal end järsult mäkke tagasi ning kogu lennukitäis rahvast vaatas hämmastuses üksteisele otsa. Ega ma tegelikult ei saanudki päris hästi piloodi seletusest aru, miks meid siis sellele maandumisrajale ei lubatud, aga see polnudki tähtis. Tähtis oli elamus ja see, et pärast maandumist seisis meie ees neli ja taga seitse lennukit ummikus, ootamas oma boxi minekut, et inimesed vabadusse lasta. Vabadus ise seisnes siiruviirulises passijärjekorras, kus minu silmad nägi esimest korda vähemalt kolmekümne eri rahvuse esindajaid korraga. Burkades naisi, kõrged kontsad ja paljad varbad seelikuserva alt piilumas, hindusid ja korealasi, habemega ja habemeta musti mehi, sekka siis mõned selgelt eristuvad põhjaeurooplased. Kahju, et selles koridoris minu fotokas kurvalt kotipõhjas pidi kükitama… ’Tänu’ sellele massile aga ootasid meie sõbrakesed meid lennujaamas pea poolteist tundi ning olid valmis juba Lohusuu kooli telefoninumbrit interneti teel üles otsima ja meid Interpoli kaudu tagaotsitavateks kuulutama. Kujutasin juba vaimusilmas ette kohalikku Postimeest… 

Meie Türgi reisi märksõnaks oli vaieldamatult muusika. Mitte kunagi varem pole ma pidanud taluma suuremat helide kakofooniat kui Türgis. Meeshäälte lõppematu soig ja justkui häälest ära pillid – kime ja lõikav kandlehääl, sellele sekundeerimas kriuksuva viiuli itk. Või siis a la meie Homenja koos süntekaga, kuid mingis totaalselt teises helistikus, mängides lõputa lugusid. Ainus talutav komponent on löökriistad, rütm on see, mis rinnust tagasi põksub ja kogu selle müra omavahel kokku põimib. Olen lõksus tillukeses ruumis, ainus pääsetee on kõrvad välja lülitada ning kuulata hingega. Ja tantsida. Kuigi olime esimeseks õhtusöögiks järjest üleval olnud nii umbes 38 tundi (alustades reisi pisut peale südaööd), saime tantsus ikka kohe esimesel õhtul käe valgeks. Mul õnnestus koheselt ära õppida ka üks türgi tants, mille nime ma otse loomulikult ei mäleta… kuid vähemalt sain oma oskusega veel teinegi kord eputada :)

Ma ei olnud oma reisiks valmis. Ma polnud valmis ei suurlinna tuledeks ega katkematuks tänavameluks, ei hotelli akende alt kell kaks öösel kostuvaks trummipõrinaks, ei sadade suurte pruunide silmade säravalt puurivaks pilguks, ega üldse mitte millekski:

õhtune suurlinna kaootiline melu

kisub pinnale tunnete rägastiku

mida ma siin teen

miks ma siin olen

mina – looduse vaikusega harjunud

maalt ja hobusega...

Meie esimene rännak otsimaks rahavahetuspunkti, kulges umbes nii – umbkeelne hotelli administraator ütles, et sinnapoole ja igal pool saab vahetada, esimene mees tänaval: minge sinnapoole, viis minutit, teine mees tänaval: minge tännapoole, kümme minutit… ja me muudkui käisime sinna-tänna, kokku poolteist tundi. Aga ära tegime – leidsime nii linnaosa peatänava kui rahavahetuspunkti. Ja saime esimese kogemuse türgi ajaga – minutid on vähemalt kaks korda nii pikad kui meil. Sedasama tänavat pidi jalutasin ka oma viimasel õhtul, hoopis teistsuguste tunnetega, segaduses ja täielikult puuga pähe saanud, aga see on täiesti teine jutt…

'sellel Beyoğlu linnaosa tänaval oli reede õhtul kell pool kaksteist kümme korda rohkem inimesi... peamiselt mehi... ja kuigi tänava kohal kõrguvad kaunistused tunduvad meile jõulukaunistustena, nad seda siiski ei ole, sest on üleval aasta läbi ning türklased ju jõule ei tähista...'

Täiesti omaette lugu on ka türgi keelega. Olen ikka alati üritanud vähemalt mõned fraasid kohalikus keeles ära õppida, aga kui sa ei tea, mismoodi keelt üldse lugeda, kui ühel tähel on umbes kümme erinevat hääldusvõimalust, sõltuvalt talle eelnevatest või järgnevatest tähtedest, siis… aga nõrk on see, kes vabandusi ei leia, eksole:

minu peas

trummeldab sada üks mehikest

kummaliselt kõlaval ksülofonil

tundmatut meloodiat

tamam tamam tamam

okei okei

ma püüan siis meelde jätta

günaydin ja teşekkürler

bir, iki, üç, dört beş...

oh my, sellel sümfoonial

on pisut keeruline libreto... 

to be continued...