Ega ei pea kõike oma elu...

…internetiavarustesse paiskama ning mõne asja võiks jätta üldse kirjutamata. Aga kuna täiskuu toob naises hundi julge rinna välja (ükskõik kui väike see rind ka siis ei oleks), siis annan teada, et käisin eile Kärde baaris. Eks ma baaris olen muidugi ennegi käinud, küll mitte Kärdes, ning selles pole midagi imelikku, et varases keskeas naised sõbranna sünnipäeva vahelduseks baari tähistama lähevad. Saab lõõgastuda ja tantsida ja pärast ei pea nõusid pesema. Eks ma muidugi teadsin, et muusikavalik sõltub Tiit Sei suvast (loe diidžei) ning erilisi illusioone mul polnud, kuigi tihtilugu ma mõtlen, miks on vaja kõik mõnusad muusikat täis muusikapalad sellesse tobedasse pitsatilöömise rutiini toppida, et aru ka ei saa, millal üks pala lõpeb ja teine algab… aga eks see ole mu isiklik kiiks. Samamoodi kuulub mulle arusaamatutel põhjustel diskoõhtu juurde aromatiseeritud toss, mille sissehingamine ei tundunud küll erilist mõju omavat – lastaks siis vähemalt naerugaasi, oleks lõbusam! Niisama maasikalõhnalist suitsu pahvida – nomaitea. Aga hea küll. Tegelikult oli meil minekuks ikka päris hea ettekääne ka. Tegu oli nimelt naistekaga Kärdes, ehk siis naisi ootas üllatus – meeste stripp! Jaa- jaa, nüüd lõpetavad kõik mu õpilased ja tulevased tööandjad selle jutu lugemise ning kujutavad endale ette, et ma olen ikka täiesti korralik tööinimene. Mis sest, et ma nii viimase paari nädala jooksul vahelduva eduga tuubist Magic Mike’i vaadanud olen – ilusat meest on ikka ilus vaadata. Seepärast siis ka eilne julge kaasalöömine. Mis kahjuks lõppes täieliku krahhiga. Kas olen mina rikutud või ei ole eestis korralikke stripimehi või siis ei leia nad väikest Kärde baari üles, aga ühel kesköisel hetkel hüppas laval tantsivate naiste sekka…. Farmi Gabriel. Kui ma poleks enne ühtegi meesstripparit telekast näinud, oleks mul vist päris paha hakanud. Igatahes jälgisin ma suurima tähelepanuga mehe üsna nurgelisi tantsuliigutusi, pealtvaatajate hulgast naise krabamist, pekki läinud ülakeha paljastust ja… siinkohal tuleb teha mõttepaus. Ma ei taha eriti kogu järgnevat meenutada. Ei olnud ilus, ei tekkinud sellist tunnetki, et läheks kohe lähemale, tahaks…. katsuda ja raha värvli vahele toppida. Küll oli hea, kui läbi sai. Šõumehe teine etteaste seisnes tule purskamises ja leegitsevate otstega kepitantsus, mis arvatavasti pidi andma miski erootilise pildi. Kõhtu paljastati ikka ka. Tunnistan ausalt, hiljem kodus kulus päris mitu minutit Magic Mike’i, et kõike seda endal silmist raputada… Aga tegelikult oli kogu õhtu kauneim vaatepilt hoopis see, kuidas kaks noort inimest Tiit Sei plaadile ära eksinud tõeliste muusikapalade saatel ennastunustavalt koostantsu tegid. Tõepoolest tantsisid. Me naised vaatasime suud lahti igatsevalt noormehe poole… Vot on mees. Riided seljas ja mees. Loo moraal – ma kas olen liiga vana kõige selle jaoks või olen ma oma elus liiga palju tõelisi mehi näinud… ja tegelikult olen ma siiski kõigest naine…