Minu peas valitsevat virvarri...

…võib põhimõtteliselt iseloomustada nii – Philip Glass kohtub Johnny Rotteniga. Viimase paari päeva jooksul ei ole ma kuulnud ühtki enam vähem normaalsuse piiresse jäävat mõttevälgatust. Oma peas siis. Hommikune kella kuuene äratus paiskab mu laud vallale enne, kui ma olen üldse und jõudnud nägema hakatagi. Kohvitasside mahapillamises ja omaenese jalgade otsa koperdamises olen ma lausa olümpiavormis. Minu laud õpetajate toas on kaootilisuse musternäide, kusjuures selles kaootilisuses ei ole mingit korrapära. Mul pole aimugi, kuhu tundi ma minema peaksin, mida tegema või mida kaasa võtma. Klassis vaatavad mulle vastu suvest põlenud ja energiast pakatavad särasilmad, kelle pilkudest ilma küsimatagi välgub põhjatu etteheide – õpetaja, kas te siis ei saa aru, et meil ei ole praegu veel mingit tahtmist hakata midagi õppima, me oleme ikka veel suves. Tean, lapsukesed, tean. Hea, et nad minu silmist midagi välja ei loe, muidu neil kaoks minusse igasugune usk, sest õpetaja peab ju olema kindlameelne autoriteet, eriti kui ta klassi ette astub. Minul aga jooksevad peas erinevad klassikomplektid omavahel kalasabasse. Mõelge ise – kuigi kõik on liitklassid nii nagu eelminegi aasta, on nüüd nad erinevalt liidetud ning tunnikavad tuleb jälle teised teha. Ega nad tuleks ümber muuta nii ehk naa, sest lapsed on ju ka teised. Ja osad tahavad inglise keelt õppida hoopis läbi vene keele, niiet neile siis veel eraldi materjalid. Ja meeles tuleb pidada, millises klassis millist keelt rääkida. Ühesõnaga – nigu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Täitsa tavaline on, et jooksen klassist õpside tuppa tagasi, sest olen kaasa võtnud kas sootuks valed õpikud või siis pooled asjad maha jätnud. Sammulugejal tekiks vist minu puhul lühiühendus… Ning kuna ma oma suurest ogarast agarusest olen endale kuhjanud mäekõrguse hunniku lisaülesandeid, siis tänu pidevale sahmerdamisele pisenevad vahetunnid kolmekümnesekundilisteks ning aeg teeotsa bussi peale jooksmiseks tuleb kätte enne kui ma üldse midagi mõistlikku jõuan paberile-seinale-arvutisse kanda. Muidugi olen ma rõõmus, et mul on töö ja osad ametinimetused sisaldavad endas ju lausa ’juhtivat’ sõna, kuigi suure saladuskatte all pean nentima, et minus need juhiomadused küll puuduvad, kõige suuremaks ’alluvaks’ olen jätkuvalt mina ise, aga… mingi krõks võiks nüüd juba ära käia küll. Peas, ma mõtlen. Noh, et kuuleks ikka ühte korralikku Mozartit näiteks. Üksinda. Mitte Metallica kastmes. Vägisi kisub huulile vanarahva tarkus – ikkagi inimene. Ka õpetaja… vist.