Elu koos kassidega vol 2

Tänavune kevad tõestab ilmekalt, et minu majapidamises on hädavajalik ühe kohitsemata kõutsi olemasolu. Kui meie punane Alfonso eelmisel aastal parematele jahimaadele suundus, ei ole asjad enam endised. Hoolimata sellest, et minu Esmeraldad-Rosalindad-Emmeliined on kõik kenasti ära opereeritud-steriliseeritud, käib meie õue peal Mehhiko seebiooper täie hooga. Kosilased on kohal 24/7. Ei aita ka see, kui ma neile vahepeal kaikaga ümber maja joostes Shreki mängin, see peletab nad küll korraks nelja tuule poole, aga peagi on nad oma tavalistes pikutuspaikades tagasi. Kõige iseteadlikum neist on täiesti korraliku kodukassi välimusega Triibik, kes arvab, et meie õu kuulub talle. See, et ma teda ikka ja jälle sisekoridorist nurrumast leian, on täiesti tavaline nähtus. Kui inimesed veidi kaugemale lokeeruvad, siis on see piisav põhjus näiteks kööki lipsata ja seal rahumeeles krõbuskeid krõbistada. Ning kui perenaine oma tagatoas pikutades telekat vaatab, siis pole midagi imestada, kui mingil hetkel jälgib teda ukse vahelt kaks täiesti võõrast kassisilma. Sellele korralikule kassihärrale sekundeerib Kurvakuju Rüütel, kelle pilk reedab ahastusega, et ta on oma Sancho Panza lootusetult ära kaotanud. Ausõna, ma ei ole kurvemate silmadega kassi oma elu sees näinud. Ja kui ma kindlalt teaks, et ta kodutu on, siis… Aga neile kahele triibulisele (triibikud on minu lemmikkassid muide) lisandub teatud intervallidega veel kaks valgekarvalist. Üks neist on Häbelik. Mustade plekkidega ja jälgib mängu tavaliselt paraja distantsi kauguselt, et siis minu silmapiirilt kadumist ära kasutades vaikselt koridori lipsata mõne kohaliku kassi lähedusse nurruma. Teine on üleni valge Veteran, kes näeb välja nagu oleks ta äsja geriljasõjast koju naasnud – kõrvad lõhki, nägu viltu ja lühike sabajupp kõveralt kokkukasvanud. Tema on alati kohal nagu viis kopikat siis, kui triibikuid kumbagi silmapiiril pole. Minu kassikaunitarid võtavad tavaliselt kogu seda melu üsna külma kõhuga. Bläcky vahepeal ikka läheb mõnele hooga käppapidi kungfud tegema, aga seda peavad kassiisandad vist lihtsalt hevinaise veidruseks. Ega suurt midagi üle ka ei jää, kui kosilased asja lootusetusest ise aru pole saanud ja omast arust rambosid üritavad mängida. Kusjuures samasuguse kurameerimise osaliseks saab ka meie ainuke kohitsetud kassipoiss… no loomad on vähemalt homofoobiavabad… Ega mul iseenesest polekski midagi selle kassikarja vastu, kui ma pesusid õuest tuppa tuues ei peaks neid üle pesema ning kui mu koridorist ei vaataks iga nuka pealt vastu aromaatsed seinakaunistused. Naabrid arvavad nagunii, et kõik minu aiast väljajooksvad kassid kuuluvad minule. Ainus, kes mind mõistab, on naabri hundikoer, kes alati igatseva pilgu ja kiunatusega mööda aiaserva minuga kaasa jookseb, kui ma ümber maja indiaanitantsu teen. Ta annaks vist ei tea mida, kui ainult saaks kasvõi kord kassidega võidujooksu teha. Kõrvalkrundi malamuut nii madalale ei lasku… Näis, kumma närvid enne otsa saavad, kas minu või flamencot vihtuvate kaslaste omad.  Igatahes õdusatest videvikutundidest kiigul lösutades on asi kaugel… Kurrrrr

Ma võtan oma sõnad tagasi

Olen alati öelnud, et ei karda surma. Mis seal ikka karta on, pigem põnev ju, et mis pärast ka juhtuma hakkab. Eile aga, keset klassiruumi seistes, kui mind valdas ülekeha külmus ja tohutu valu peas ning tundus, et mu süda oli täiesti seisma jäänud, ei meeldinud mulle sugugi see mõte, et nüüd ongi kõik. Niimoodi see siis juhtubki. Tohutu hirm valgus mu üle. Paanika. Meeletud vappekülmad. Lihaskontrollimatus. Ma pole kunagi enne end nii abituna tundnud. No kui, siis võib-olla seal Otepää seiklusrajal kes-teab-mitmekümne meetri kõrgusel palgijuppide otsas kõõludes… Igatahes hirmutasin ma ära kõik oma kolleegid, kes mulle kiirabi kutsusid ning kuna Mustvee kiirabibrigaad ei suutnud tuvastada, mis mul tegelikult juhtus, siis andsid nad mulle rahustavat tabletti, käskisid magada ja koju minna. Minu kallid töökaaslased aga nägid, et minust ikka inimeselooma ei saa, sest asi ei paranenud mitte karvavõrdki ning toimetasid mu hoopis Jõgeva haiglasse, kus ma end täieliku usaldusega meie kalli Kaja hoolde andsin. Elus esimest korda tilgutati mulle veeni mingit lahust, kusjuures see kanüüli panek oli äärmiselt ebameeldiv ja ma tundsin kogu aeg, kuidas ta mul seal on ning kuidas külm vedelik mööda mu kätt edasi ronib. Nigu printsess herneteral. Ausõna. Mulle muidugi meeldis väga arsti küsimus, et kas teil viimasel ajal stressi on olnud ja kas olete saanud piisavalt puhata. Sama küsimuse esitas ka kiirabibrigaad, siis me lihtsalt naersime kogu minu ümber kogunenud õpetajaseltskonnaga… jahah, kas meil on stressi ja kas meie töö on pingeline. Ega ma tegelikult ei saanudki teada, mis mul siis viga oli. Südametöö täitsa korras, natuke liiga kiiresti teine lippab, aga minu elutempo ja madala vererõhu juures on see vist paratamatus. Veri on ka täitsa õige vere moodi, ehkki need va valged libled üritavad punastega konkureerides peale jääda. Painava peavalu kohta arvamus puudus, eriti midagi ei osatud arvata ka pikalt kestva palaviku kohta, sest veri ju mingit põletikku ei näidanud. Niisiis oli arsti diagnoos tüüpiline – üleväsimus, kurnatus, stress, kaootiline toitumine ja püstjalapeal läbipõetud viirushaigused. Eksole. Eks ma sõidan siis soojale maale puhkama, võtan kõik oma raha välja ja aidaa… Tea kaugele ma jõuan oma kopikatega, äkki Võrumaani ikka veab välja.

Minu ema

Värskelt lüpstud vahune piim.

Ahjusooja saia järgi lõhnavad juuksed. 

Päikest täis sõstrasilmad. 

Nakatav naer. 

Töötamisest karedad käed. 

Sulgpehme pai. 

Üle maa ja vee helisev lauluhääl. 

Mootorratta külgkorvist möödatuhisev maailm. 

Jõhvikalkäigu õõtsuv maapind ja laukalõhn. 

Voogavad akordionihelid ja „Valgeid roose“. 

Heinasaadude uinutav hõng. 

Üle uduse vainu tulemise hurm. 

Kirjutusmasina hüpnootiline klõbin. 

Äikese kartuses pimendatud tuba. 

Hellus kõigi olendite vastu. 

Lõppematu positiivsus. 

Raine, kasta lilli ka! 

Võõrasemade sära ja kallade aroom. 

Öö läbi õmmeldud lõpukleit. 

Alati mõistev pilk. 

Muusikapala mida enam kunagi kuulata ei saa.

Tühjusetunne ja ääretu kurbus. 

Minu ema. 

Igavesti minuga.

Oled tugev täpselt niikaua...

…kuni miski su tulemüürist läbi murrab. Mida aeg-ajalt ikka juhtub. Eile näiteks. Võttis terve päeva rahunemist, et sellest üldse kirjutada. Võib-olla ei peakski. Või ehk siiski… Käin Laiuse kultuurimaja varemetest mööda pea iga päev. Igal tööpäeva hommikul astun silmad päikeses kinni bussijaama poole ja ignoreerin vasakul kõrguvat kummituslossi. Kõrvus kajavad seal kunagi pesitsenud tuvide kurguhääled. Minu koolipõlve kodu. Sõna otseses mõttes. Ma ei tahtnud mitte sugugi eilsele talguõhtule minna. Mitte sellepärast, et oleksin laisk ja lohakas, mida ma muidugi olen, vaid seepärast, et ma ju teadsin, mis mind seal sees ees ootab. Ja ma ei saanud piirduda ainult pargipinna kraapimisega, vaid ma pidin sinna majja sisse minema. Süda külmaks tehtud ja mõtted pausile pandud. Olen nii ehk naa liiga emotsionaalne enamikel juhtudel, aga see tunne, mis mulle peale vajus, kui ma nende räämas seinte ja sisselangenud põrandate vahel end vaevu edasi vedades tundsin, ületas igasuguse taluvuspiiri. Minust möödusid kõik need sajad minevikuvarjud ja hääled, mis kunagi ses majas kajanud. Heli Lääts laulis lava peal, Modern Fox sekundeerimas, misjärel kuulsin oma vana klassijuhataja häält ’Viimset mohikaanlast’ laulmas. Kinomehhaanik ja India filmimuusika, minu käed pesemas jalutussaali põrandat. Raamatukogu trepi kolmas kriuksuv aste… Varjusin oma kunagisse töökomkasse lava all, korjasin kokku seal valitseva segasumma ning mõtlesin tänutundega sellele, et minu ema silmad ei pea seda nägema. Kuni… leidsin prahi hulgast 8.märtsiks 1979 saadetud naistepäevakaardi, mis oli adresseeritud… minu emale. Sinna ma vajusin, sest nägemine kadus ja kõrvus kohises Niagara. Käsi vastu seina surudes jõudis mulle kohale – Laiuse kultuurimaja ei ole enam, minu kodu ja mängumaad ei ole enam, seda maja, mille iga nurk on täis miljon mälestust, ei ole enam. Matsin ta sinnasamma. Minu pink ja puu. Kauaks seda Laiuse mägegi enam…

Täna öösel...

…nägin esialgu äärmiselt asjalikku und. Olin Comeniuse projekti raames Rumeenias. Mis sest, et projekt polnud veel heaks kiidetud, aga kuna raha oli mulle juba antud, siis võtsin vastutuse ja hakkasime aga minema. Selle vahega, et kaasas polnud mul mitte töökaaslased vaid… Meie Marid. Nii me siis asjatasime mööda Rumeeniat rongiga sõita ning kohalikega vestelda. Unes rääkisin rumeenia keeles täiesti perfektselt muide… Niikaua oli kõik kena, kuni meid viidi külla ühele vaesele perekonnale, kes elas mingis lobudikus koos kuue kassiga. Need olid minu kassid. Välja arvatud Bläcky. Mul läks süda haledaks, ütlesin oma armsatele Maridele, et nad võivad koju tagasi sõita, aga mina jään sinna ja aitan sel perel uude kodusse kolida. Mõeldud-tehtud. Naised sõitsid minema ja siis ma avastasin, et nad olid kaasa võtnud ka minu tagasisõidupiletid – nii rongile kui lennukile. Rumeenias teatavasti mobiililevi ei ole. Kui ma siis lõpuks mingi eelmisesse sajandisse kuuluva kummalise telefoni meenutava aparaadiga ühe naistest kätte sain, andsin talle juhendi, kuidas piletid minule tagasi toimetada. Pangu aga ümbrikusse ja andku järgmise sinnakanti tuleva rongijuhi kätte. Nagu Cargo post või nii. Südamerahuga läksin siis perekonda kolima. Juhtus aga nii, et äkki olimegi uues kohas, ning… kassid unustasime maha! Ma pole juba ammu unes nii lahinal nutnud… Ütlesin neile, et lähen kindlasti neile kassidele järgi, sest olgem ausad, küllap ma kassikeste pärast sinna maha jäingi. Kuigi mul polnud aimugi, kuhupoole ma minema peaksin hakkama, seadsin sammud teele ja muudkui läksin. Äkki olin millegipärast hoopis lennujaamas, kus minu Marikesed oma lennukit ootasid. Otse loomulikult olid nad mu pileti juba ära rongitanud ning mul ei jäänud muud üle kui lennujaama aknast neile lehvitada, ise samal ajal pead murdes, kuskohast ma nüüd ometi selle raha võtan, et koju tagasi saada… Mind äratas täiesti hämmelduses Bläcky kassipilk, kohutav peavalu ning tahtmine kõik oma kassid üle lugeda. Vahel ei ole teine reaalsus üldse mitte mõnus…