…ja teenetemärkide
omistamise korral on enamasti ikka kombeks preemiareisile sõita. Kuhugi soojale
maale või Lätti või siis vähemalt Saaremaa spaasse. Marid on aga karakteriga
naised, neid mingi Sharm-el-Sheik üldse ei kõiguta, seega võtsime kätte ja läksime, rinnad tegijate kombel rasvased, hoopis
omadega… rappa! Räätsadega. Talv ju! Kuigi enamik meist mingit eelnevat
kokkupuudet nende räätsadeks kutsutavate jalavarjudega ei omanud, oli vähemalt
minul küll mingi ettekujutus neist olemas. Loodusrahvastele mõeldes kujutasin
ette, et poetan oma väikese jalakese sellise punutud, tagurpidi paaditaolise
viisukese sisse, millega siis graatsiliselt lumistel rabaväljadel liuglema
hakkan. Tegelikkuses sikutasime oma saabaste otsa hoopis kolme esihambaga
plastikplätud, millel libisemisfunktsioon sootuks puudus ning millega
edasipääsemiseks tuli jalgu pardi kombel õhku tõsta. Niimoodi me siis karjas
raba poole tammusime, jättes maha dinosaurustele kuuluva jäljerea ning tehes
tohutut müra.
|
Saagem tuttavaks - räätsad. Lumevarjud, mis 'teoreetiliselt' peaksid takistama läbi lume vajumist... |
|
Mõista-mõista, kes siit läinud on? - Õige vastus - Meie Marid!!! |
Kardetavasti pagesid tänasel päeval kõik Männikjärve raba
elanikud kümnete kilomeetrite kaugusele, omaette aru pidades, milline loomakari
see küll taolist müdinat tekitada võiks.
Loodus ise oli muidugi fantastiline. Päike siras silma sisse, peegeldudes lumeteemanditelt
tuhatkordselt vastu. Mina, kui vaegnägija, ei saa muidugi endale
päikeseprillide taolist luksust lubada, aga ega täna oleks ka kinnisilmi
suutnud orienteeruda… Vahepeal mulle tunduski, et ei leia enam oma muusikalist
kuulmistki üles, omaenese mõtete tabamisest rääkimata. Omaette psühholoogiline
katsumus oli järvest üleminek. Ma ju tean küll, et jää on paks ja ma ei kaalu
kakssada kilo ning ka terve Marikeste kogusumma ei suudaks järvejääle pragusid
tekitada, aga teadmine, et minu all on vesi… ja palju… mis sest, et
poolkülmunud olekus… mnjah. Teatan ametlikult, et kui kunagi hakatakse
korraldama talvetantsupidusid Männikjärvel, siis mina neil ei osale.
|
Meie Maride esimene räätsajenka Männikjärvel |
Aga väikeste
inimeste kodu ehk raba on ikka täiesti müstiline paik. Ka talvel. Võin ainult
ette kujutada, milline on talvine rabavaikus… ja kui palju on seal helisid…
rabahelisid… Kohati tikkus peale arktilise tundra tunne… Jäin mõtlema, mida
tunnevad need kuivanud kõverikud puud, mis rabaroheluses eriti silma torkavad. Suvisel
ajal ei saa neile ligi, kui nad laugaste vahel kummitustena kõrguvad, nüüd võis
neid ometi katsuda. Seda krobedat pinda. Kas lõpeb elu siis, kui lehed kaovad
ja mahlad kuivavad?
|
väikeste inimeste mets |
|
|
|
elus või eluta - varju jätavad mõlemad |
Kuigi alguses tundus kogu see räätsavärk täitsa kentsakas
ning pisut koomiline, siis pärast mitmetunnist matka ootasin mina küll juba
pikisilmi pääsemist. Kui me lõpuks tsivilisatsiooni rüppe tagasi hakkasime
jõudma, põgenesid meie eest isegi koplis olnud hobused, vaadates meie lähenevat
karja arusaamatute pilkudega. Õnneks jõudis neile kohale, et tegu siiski
inimestega mitte lumeinimestega ning neile võib lausa lähemale tulla, et leiba
ja paitust nuruda. Tunnistan ausalt, see hetk, kui hobune nimega Donna minu
juurde tuli, silma sisse vaatas ja oma pea minu vastu toetas, oli minu jaoks
kogu matka kõrghetk. Koheselt ununes müra ja väsimus ning kuulsin hinges
helisemas laulu. Küllap võnkusime me temaga ühes universumis.
|
hingeloom |
Igatahes olin ma
ääretult õnnelik, kui pärast mitmetunnist pardi-pingviini-laadse olevusena
ringi plätserdamist räätsad jalast võetud sai. Inimesena on ikka tunduvalt
mõnusam ringi kõndida. Maa külgetõmbejõud vähenes koheselt Ning kui ma
rappa minnes veel veidikene kahtlesin, kas räätsadega pingviinitants võiks kõne
alla tulla, siis matka lõppedes oli mul hea meel, et meil ühtki tantsuloojat
kaasas polnud. Mine neid tea…
No comments:
Post a Comment