Kõrgete aunimetuste...

…ja teenetemärkide omistamise korral on enamasti ikka kombeks preemiareisile sõita. Kuhugi soojale maale või Lätti või siis vähemalt Saaremaa spaasse. Marid on aga karakteriga naised, neid mingi Sharm-el-Sheik üldse ei kõiguta, seega võtsime kätte ja läksime, rinnad tegijate kombel rasvased, hoopis omadega… rappa! Räätsadega. Talv ju! Kuigi enamik meist mingit eelnevat kokkupuudet nende räätsadeks kutsutavate jalavarjudega ei omanud, oli vähemalt minul küll mingi ettekujutus neist olemas. Loodusrahvastele mõeldes kujutasin ette, et poetan oma väikese jalakese sellise punutud, tagurpidi paaditaolise viisukese sisse, millega siis graatsiliselt lumistel rabaväljadel liuglema hakkan. Tegelikkuses sikutasime oma saabaste otsa hoopis kolme esihambaga plastikplätud, millel libisemisfunktsioon sootuks puudus ning millega edasipääsemiseks tuli jalgu pardi kombel õhku tõsta. Niimoodi me siis karjas raba poole tammusime, jättes maha dinosaurustele kuuluva jäljerea ning tehes tohutut müra. 

Saagem tuttavaks - räätsad. Lumevarjud, mis 'teoreetiliselt' peaksid takistama läbi lume vajumist...

                 

Mõista-mõista, kes siit läinud on? - Õige vastus - Meie Marid!!!

                  

Kardetavasti pagesid tänasel päeval kõik Männikjärve raba elanikud kümnete kilomeetrite kaugusele, omaette aru pidades, milline loomakari see küll taolist müdinat tekitada  võiks. Loodus ise oli muidugi fantastiline. Päike siras silma sisse, peegeldudes lumeteemanditelt tuhatkordselt vastu. Mina, kui vaegnägija, ei saa muidugi endale päikeseprillide taolist luksust lubada, aga ega täna oleks ka kinnisilmi suutnud orienteeruda… Vahepeal mulle tunduski, et ei leia enam oma muusikalist kuulmistki üles, omaenese mõtete tabamisest rääkimata. Omaette psühholoogiline katsumus oli järvest üleminek. Ma ju tean küll, et jää on paks ja ma ei kaalu kakssada kilo ning ka terve Marikeste kogusumma ei suudaks järvejääle pragusid tekitada, aga teadmine, et minu all on vesi… ja palju… mis sest, et poolkülmunud olekus… mnjah. Teatan ametlikult, et kui kunagi hakatakse korraldama talvetantsupidusid Männikjärvel, siis mina neil ei osale.

Meie Maride esimene räätsajenka Männikjärvel

Aga väikeste inimeste kodu ehk raba on ikka täiesti müstiline paik. Ka talvel. Võin ainult ette kujutada, milline on talvine rabavaikus… ja kui palju on seal helisid… rabahelisid… Kohati tikkus peale arktilise tundra tunne… Jäin mõtlema, mida tunnevad need kuivanud kõverikud puud, mis rabaroheluses eriti silma torkavad. Suvisel ajal ei saa neile ligi, kui nad laugaste vahel kummitustena kõrguvad, nüüd võis neid ometi katsuda. Seda krobedat pinda. Kas lõpeb elu siis, kui lehed kaovad ja mahlad kuivavad? 

väikeste inimeste mets

elus või eluta - varju jätavad mõlemad

Kuigi alguses tundus kogu see räätsavärk täitsa kentsakas ning pisut koomiline, siis pärast mitmetunnist matka ootasin mina küll juba pikisilmi pääsemist. Kui me lõpuks tsivilisatsiooni rüppe tagasi hakkasime jõudma, põgenesid meie eest isegi koplis olnud hobused, vaadates meie lähenevat karja arusaamatute pilkudega. Õnneks jõudis neile kohale, et tegu siiski inimestega mitte lumeinimestega ning neile võib lausa lähemale tulla, et leiba ja paitust nuruda. Tunnistan ausalt, see hetk, kui hobune nimega Donna minu juurde tuli, silma sisse vaatas ja oma pea minu vastu toetas, oli minu jaoks kogu matka kõrghetk. Koheselt ununes müra ja väsimus ning kuulsin hinges helisemas laulu. Küllap võnkusime me temaga ühes universumis. 

hingeloom

Igatahes olin ma ääretult õnnelik, kui pärast mitmetunnist pardi-pingviini-laadse olevusena ringi plätserdamist räätsad jalast võetud sai. Inimesena on ikka tunduvalt mõnusam ringi kõndida. Maa külgetõmbejõud vähenes koheselt Ning kui ma rappa minnes veel veidikene kahtlesin, kas räätsadega pingviinitants võiks kõne alla tulla, siis matka lõppedes oli mul hea meel, et meil ühtki tantsuloojat kaasas polnud. Mine neid tea…