…aga ei saa mitte
vaiki olla, kui jutt meie kauni emakeele hävingu suunas pöördub. On siis
tõepoolest põrgu lahti ja need, kes eesti keelele helget tulevikku ennustavad,
peavad varsti hakkama oma sõnu sööma? Eks muidugi igaüks näeb maailma oma mätta
otsast. Sajagu või taevast pussnuge, tulgu või tuld ja tõrva kaela, ikka leidub
eestikeelseid ja eestimeelseid, kes kas siis puhuvad mullikesi või ajavad
kärbseid pähe ja ei peatu enne kui keel vesti peal. Nii tore on ju teistele
puru silma ajada. Kõiksugu tädikesed, kes on Tallinnast ja maksavad, ei telli veel
kogu muusikat, sest maalt ja hobusega mehikesed pole samuti kuu pealt kukkunud.
Neil pole suu vett täis, nad on täiesti omast vabast tahtest siia maale elama
tulnud ning kuigi okkaline saab olema nende tee püha tõe juurde, ei takista
neid ei vallid ega kraav. Küsija suu pihta löövad valitsejad kaevavad iseendale
auku, kui ei pane tähele, et kuningas on tegelikult alasti. Suuga võib ju suure
linna teha, aga kui pada sõimab katelt, siis ei tule sellest kõigest mitte
kärbsepesagi. Millegipärast on ikka nii, et teise silmas pindu me näeme, kuid
iseenese palgid jätame kahe silma vahele. Me muudkui kergitame oma saba ja viskame
villast, kuid tõsi on see, et enamasti me oma ninaotsast kaugemale ei näe. Aga
eks igal oinal ole kord oma mihklipäev. Ja siis ei päästa ka jalad rakku
jooksmine. Igaüks on oma saatuse sepp ja kui regi suvel rautamata jäi, siis pole
talv meelakkumine. Muidugi, vabanduse leiab alati, kas on kärss kärnas või maa
külmand, aga viinamarjad on teadagi hapud, seega tuleks asja tõsisemalt võtta,
ehk enne külvamist ikka seitse korda mõõta. Maailm läbi roosade prillide näeb
välja küll kui taevamanna, aga võõraste sulgedega ehitud kana jääb kanaks ka
siis, kui talle PAABULIND otsa ette kirjutada. Nüüd on aga viimane aeg
laululinnul kõrvad pea alla panna, sest üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme
tarka vastata ning kui ka hommik õhtust targem ei ole, siis vähemalt varblane
on peos ning las see tuvi sekeldab pealegi katusel. Nokk kinni, saba lahti.
No comments:
Post a Comment