Inimene õpib kogu elu ehk kuidas maakas Tartu linna sattus

Millegipärast on nii juba kujunenud, et mina, kui pidevalt nõuetele mittevastav ja kõiki vajalikke dokumente mitteomav isik pean ikka aeg-ajalt koolipinki nühkima. Seekord siis jälle Tartus. Ennast pedagoogiks omandamas. Mitte et mulle nii väga meeldiks ’pedagoog’ olla selle sõna tegelikus tähenduses, silme ees terendamas mõned näited iseenda kooliajast (judin-võdin), aga no paber ju… vajalik. Sõidan siis rõõmsalt kõige varajasema bussiga üliõpilaste Mekasse, sest hiljem ei anna minna ja hiljaks ei tahaks jääda. Vähemalt esimesel korral mitte. Salamisi mõtlen, et mul poolteist tundi aega, lähen tsekkan poodi, äkki saan endale talveks tossudest soojemad jalavarjud, sest lubatakse krõbedaid külmakraade ja kohevat lumikatet. Kohvijoomine oleks ka tore. Polegi ammu tsivilisatsiooni rüppe saanud ja Tartus kohe tulevad head mõtted onju. Pisut imelik tunne tekkis küll juba Tasku vahelt läbi jalutades, ses mõttes, et inimtühi ja igal pool pime, aga alles siis kui ma Kaubamajale lähenesin ning silmad uksele maalitud kirjeid seletama hakkasid, tajusin ma omaenese rumalust. Heal juhul avatakse metropolis kaubanduskeskuste suured välisuksed kella üheksa paiku. Poed ise aga enne kella kümmet ei liiguta lillegi. Oh mind naiivitari. Tõmbasin saba jalge vahele ning hakkasin kurvalt linta-lonta oma Salme tänava õpikodade poole astuma. Ei ole siin mingit meelelahutust. Kui on kool, siis on kool. Hea, et bussijaama juures asuv kemps vähemalt varakult lahti oli… Pärast seitsmetunnist elukestva õppe järjekordse etapi üleelamist, millest suurem osa meenutas teada tuntud pudelite ühelt lauaservalt teisele tõstmist, ehk uue õppekava nämmutamist, andis linn ennast taas tunda. Maakale siis, kes ei oska arvestada sellega, et pärast paduvihma sõidavad tema vahetus läheduses suurel kiirusel autod… porilombist läbi või et hekipesast paistvad jalad võivad kuuluda täiesti rahulikult pärastlõunauinakut tegevale linnakodanikule, kelle kohale POLE VAJA kummarduda tegemaks kindlaks, kas ta ikka veel hingab. Ilmselgelt on automaatselt avanevad uksed programmeeritud tüüpilise linnainimese järgi ning seega pole midagi imestada, kui nad minu lähenemisest hoolimata mul otse nina ees kinni lähevad, ilmutamata mingitki märki uuesti avanemisest. Ja üleüldse pole kogu Tartu kesklinna peal ainsatki saapapoodi, kus minu palgatasemega inimene endale üldse jalavarje proovidagi võiks, ostmisest rääkimata. Võta vildid. Igastahes naasin pärast teist, veel rohkem pudelikeste liigutamist meenutavat koolipäeva tohutu kergendustundega tagasi metsade ja laante vahele. Järgmise korra eel tuleb psühholoogilisele ettevalmistusele pisut rohkem panustada… Õnneks ootasid mind kodus lohutusauhinnana Dagni jänised :)

Loomisprotsess...

…on piinlikult piinarikas tegevus. Ei soovita praegu mitte ühelgi külalisvaatlejal Marikeste tantsutreeninguid jälgima tulla. Ma ise ei tahaks küll hetkel meie verivärske noore marjakese nahas olla, sest kuigi ta suure õhinaga omast arust ’rahvatantsu’ tegema tuli, siis tänu asjaolude kokkulangemisele peegeldub tema näol vahete-vahel sulaselge arusaamatus – mida need naised siin õige teevad. Jahah, kui me isegi teaks. Kuigi ma olen üsna kindel, et näiteks muruniidukiga mööda õue ringi siblimine ning konnadele mittepealeastumise tša-tša-tšaa tuleb mul arvatavasti päris hästi välja (kuigi videot ma teinud ei ole ning kõrvalt ennast ei näe), ei haaku meie praegune ’ussitants’ minu geneetilise koodiga mitte. Selge see, et ega tants taevast ei kuku ning arvatavasti näebki tantsu tegemine välja linnuparve kaootilise sebimise moodi. Niikaua kuni needsamad linnud ussikesed lihtsalt nahka pistavad. Asjasse mittepühendatutele olgu väikeseks vihjeks öeldud – tegemisel on uus tants, milles ussid vingerdavad ning üleolevalt jalgu trampivad olevused neid paika üritavad panna. Muusikat ei ole, taustaks kõlab a’capella rahvalauludest kokku pandud „Eks sa tulnud ei meile“. Vahepausideks ussi sisin. Loomulikult on lool muidugi palju tõsisem legend tagapõhjal kummitamas – ussid nimelt on inimloomuse põhjakiht, tuntud kui laimajad ja pidevalt ringisahmivad pealekaebajad, kellele tuleb koht kätte näidata. Sellega tegelevad siis puhta südametunnistusega, kõigutamatud ning enesekindlad ’head’. Hmm,  tegelikult peaks neile mingi kõlavama nimetuse välja mõtlema. ’head’ ei kõla kohe kuidagi. Nojah, olgu nende terminitega kuidas on, igatahes andis eilne trenn lubaduse, nagu oleks meil tantsu kondikava juba valmis ja edaspidine on ainult detailide lihvimise küsimus. Paraku tundub mulle, et kogu selle tantsu olemus just detailide väljamängimise peal püsibki. Ega vaatajale keegi legendi enne ära ei räägi ning kui meie tantsuplatsil vingerdamine aimu ei anna, mis toimub, siis jääbki see ainult tühja tuule tallamiseks ning varsti võime ajakirjandusest lugeda nupukesi a la Meie Mari on rahvatantsu viinud uuele tasandile – absurditants. Selle ärahoidmiseks hakkan edaspidi endale tantsu kõrvale omaenese mantrat urisema: mis sa ussine urised, mis sa kärnane kärised, sul pole häälta härga hüüda, kurku pole kure karida, mis sa muidu laulma tupid, sul pole muud kui laulujupid. Ohh. Andku taivas meile aru ja juhatagu tähed õigele teele... 

Ma olen väga tolerantne inimene... enamasti

Aastate jooksul olen jõudnud arusaamisele, et loomariigis on asjad hullemad kui Orwelli farmis ning inimkonda ei päästa hukust isegi mitte Hawkinsi lend teistesse galaktikatesse. Aga on asju, mida ma isegi oma aastakümneid kestnud mõtlemismaratoniga pole suutnud enese jaoks selgeks mõelda. Või õigemini, olen jätnud teatud teemad rahule, sest olen aru saanud, et minu maailmapildis jääksid need nii ehk naa võõrkehadeks. Tavaliselt ma sellel teemal, millest ma eriti ei jaga, ka sõna ei võta. Või kui, siis mõningad sarkastilised märkused poetan siia ja sinna. Mingi arvamus mul ju ikkagi eksisteerib, aga kuna erinevus rikastab, siis kes olen mina oma ütlemistega…  Oma suures tolerantsuses ei vaata ma isegi telekat mitte, ja seda juba pikemat aega. Meele teeb raskeks ja kurvaks kogu selle suure hulga lolluse, tühjatuuletallamise ja tobeduse visuaalne jälgimine teleka vahendusel. Mulle piisab täiesti ajalehtede netiversiooni pealkirjadest, et otsustada, kas ma üldse hakkangi asjasse süvenema. Nüüd on aga juhtunud, et üks teemadest, mis tänapäeva maailmas kuidagi väga veidraks kätte ära kisub, on viimastel päevadel eriti suure kella külge tõmmatud. Seda tänu VõsaPetsile. Tunnistan ausalt, et pole mitte kunagi enne tema saadet vaadanud, kuid mingi kõhutunne ütleb mulle, et neist paistab eesti elu kätte räigelt reaalsena, ehk 100% piiritust. Tänu leheneegrite käpad püsti hõigetele – kuidas ta julgeb! – ja riigikogu oi-nii-puhaste-südamekestega-liikmete ahastavatele hüüetele – kuidas ta julgeb! – vaatasin ka mina seda VõsaPetsi pederasti-saadet. Netist. Ja ei saanud üldse aru, millest kogu see tants aurukatla ümber. Kui, siis võiks Petsi süüdistada selles, et ta kasutas ehk veidi liiga silmnähtavalt ära omaenese intellektuaalset üleolekut kohaliku Keila mehega suhtlemises ning lasi vaesel rahva tuleviku pärast muret tundval mehikesel paista üsna algklassitasemel. Pakun siiski, et oleksin ise olnud vist sama sarkastiline. Suurem osa roppusi kogu saate jooksul kostus siiski kohalike maameeste hammaste vahelt ning seal ei ole küll mitte midagi imekspandavat. Kallid riigikogulased, te olete oma rahvast vist juba nii võõrdunud, et kohalik släng hakkab võõrsõnadena kõrvu kriipima. Palun tulge paariks päevaks rahva sekka tagasi! Saate kõhud juurikaid täis ning mahlakat maarahva kõnepruuki terve aasta jagu ette. Kaua te ikka seemneid sööte ning suuri rahatähti loete, võtke vahel peoga punaseid kopikaid kõhnukesest rahakotist ning vaadake, kas leiva jaoks jätkub või mitte. Ajakirjanike endi vastukajad on sama imelikud. Kus see skandaal nüüd siis on? Kas asju ei tohigi enam nimetada nende õigete nimedega. Mille poolest omasooiharus parem sõna on kui pederastia? Ega ma ei kavatse siinkohal küll mitte VõsaPetsi fännklubi rajama hakata, kuid niikaua kuni leidub veel kasvõi üksainus inimene, kes ei pea paljuks sitahunnikutes sonkida ning sealt tõde välja koukida, kartmata käsi ära määrida, eksisteerib meil sõnavabadus ning vaba mõtlemisvõime. Ja üleüldsegi riivab minu kui lahutatud üksiku naisterahva õigustunnet palju rohkem netiajalehtede parempoolses servas suurel bänneril asuv reklaam – 15  võtet parima orgasmi saamiseks. Tea, kas peaks ka rahvaajakirjanikuks hakkama. ..

Vastamata armastusest...

…on vist kirjutatud aegade algusest saadik ning küllap jäädaksegi kirjutama. Arvata on, et suurem osa kuulsatest ja vähem kuulsatest poeetidest oleks oma igapäevasest leivast puhta ilma, kui nende ellu poleks tunginud õnnetu armastus. Miski ei pane luuletama paremini kui murtud süda. Või siis igatsusest pungil hing. Ja oi kuidas me tahaksime seda õnnelikku lõppu ka päris elus kogeda, mitte ainult Hollywoodi pisarakiskujates. Kes see ikka tahab kurva finaaliga filmi vaadata. Kinosaalist ei tohi lahkuda masenduses ja lootusetuse tundega.  Optimismi, ikka optimismi tuleb meie inimestesse süstida.  Narkootikum, mis sõltuvust ei tekita, on kasutu. OSHO ja Coelho ja kõik teised sõnagurud on moodsa eluviisi juures asendamatud. Keegi peab ju seda tohutut masendusse kalduvat inimmassi lohutama ja neile tunneli lõpus tulukest vilgutama. Mis sa nutad seal kodus! Vaata, kui ilus on päev su ümber! Naudi praegust hetke, sest pole olemas minevikku ega tulevikku, on ainult siin ja praegu. Kas on sul katus pea kohal, tuba soe, toit nina all, tervis korras, lapsed terved, koer jalge ees lamamas, kass süles nurrumas… on või? Siis on kõik korras ju! Tuleta meelde, kui palju on nälgivaid lapsi Aafrikas, töötuid neegreid ameerika slummides, islami naised ei saa oma ripsmeid välgutada, vaid peavad end parandžaaga varjama, vaesed tai lapsed krõbistavad lihasöömise päeval grillitud ritsikaid, korealased pistaksid su jalge ees lamava kutsika kohemaid nahka ja võib-olla kassi ka magustoiduks… Mõtle ometi kõigi nende tõeliselt õnnetute inimeste peale ja ole… õnnetu veel ka nende pärast. Õnnelik inimene on haruldus. Teda näidatakse klaasist kuubikus, teda tsiteeritakse ja temast räägitakse meedias. Tema nõuanded on kullast kallimad. Ecce homo! Ta on õnnelik. Tehke järgi!

Jõgeva valla teataja postkastist leidmine...

…on nagu lotomäng. Täismängu võitjad saavad lehte lugeda juba ilmumise päeval, nurkademängu profid loevad kahepäevase hilinemisega ja luuserid võivadki jääda ootama, kas lohutusauhinnaks leht kasti potsatab või siis mitte. Ega ma nii väga ei nutakski selle lehe pärast, mul netis tunduvalt rohkem uudiseid lugeda, aga… asjaolude kokkulangemisel olen vahetevahel ka oma kirjatükke avaldamiseks saatnud ning tegelikult tahaks ju teada, kas tsensuur on midagi maha kriipsutanud või siis otsustanud mind üleüldse persona non grataks kuulutada. Seekord tundub, et mind lihtsalt jäetakse lehest ilma… Aga pole hullu, publiku soovil lähetan viimases valla lehes ilmunud nupukese Meie Mari tegemistest ka netiavarustesse… sõnavabadus siiski!

Kogupereüritus Kuremaal ehk kuidas Meie Mari laadal käis

Kuremaa on üks ütlemata ilus ja mitmekesine paik. Vooremaa pärl. Suudab võrdsetel tingimustel võõrustada  nii mootorrattafänne siit ja sealtpoolt Soome lahte kui maakondlikke suvi-tali-peresportlasi, jahutab talvel ujulas ja kuumal ajal järvevees tuhandeid veesõltlasi nii lähedalt kui kaugelt ning lubab lossi pargis pidada rahvusvahelist mõõtu juubelipidusid. Ütlen ausalt, et pisut hämmeldust tekitas minus küll see Jõgeva valla sünnipäevapeo pealkiri ja number, aga kuna ma olen nii väike asjapulk ja targad inimesed on kõik faktid omavahel selgeks rääkinud, siis ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma. Üldiselt jätavad mind kõik need päev otsa kestvad mammutüritused üsna külmaks, kuid seekord pidin ma 18. augustil Kuremaal siiski kohal olema, kuna olen oma südame tagasipöördumatult Laiuse naisrahvatantsurühmale Meie Mari kinkinud.  Ja rahvatantsijakarjääri juurde kuulub vaieldamatult ka oma oskuste näitamine. Seekordse juubeliürituse kava ehmatas minu kui alles algaja pisut ära, sest selgus, et kogu ürituse avamiseks tuleb Meie Marikestel esitada „Meil aiaäärne tänavas“. Tegu on küllaltki keerulise koreograafiaga tantsuga, mis tegelikult rahvatantsu nii väga ei  meenutagi. Jalgade ja käte värisedes me selle avapauguna siiski ette kandsime ning minul oli küll tunne sees. Aga tunne võib olla petlik. Austatud ajakirjanik härra Lukas näiteks, kelle sule abil üritust laiemale eesti lugejaskonnale lehemeedias tutvustati, pidas peo avajateks hoopis päevajuhtide avasõnu ning hümni laulmist. Küllap ta arvas, et triibulistes seelikutes näitsikud teevad laval hilinenult tantsuproovi. Arvatavasti ei väärinud sel juhul piisavalt tähelepanu ka Meie Mari kõige viimane etteaste, meie leivanumbriks kujunev „Viru memmed“. Rahvas tunduski algul veidi hämmelduses olevat, kuid sellest hoolimata elavnes meie muttide külajutu rääkimise tantsu ajal tunduvalt. Isegi minu oma laps, kel rahvatantsuga mingit sinasõprust ei ole, arvas, et see memmede tants oli ikka üle prahi! Ühtekokku käis Meie Mari juubelipeol lavalaudu kulutamas lausa kuuel korral. Aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis sellest, et kuna esinemised olid päeva peale laiali hajutatud, siis oma igavuse peletamiseks otsustasid Meie Marid aktiivselt ka laadast osa võtta. Mõeldud – tehtud. Telk püsti ja käsitöö ning omaküpsetatud vahvlid kõigile katsumiseks-ostmiseks. Mina kui käsitöökauge inimene pole siiamaani aru saanud, kuidas on võimalik riidest ja lõngapusast vapustavalt ilusaid sõlgi, kotte, vöösid, kaisuloomi ja muud säärast välja võluda. Või siis mismoodi varrastega vehkides ühest niidikerast pitspeene õlarätik valmis saab. Meie Mari naised Merilin ja Barbara mõistavad neid võlusõnu aga suurepäraselt ning ennäe – laadal oli peale laastukorvide veel ka kaunist naiste käsitööd näha ja osta! Tänusõnad seejuures korraldajatele, kes tajusid täie selgusega, et vabaõhuürituse kõige tähtsam komponent on ilus ilm ning selle tellimuse juba varakult sisse andsid. Toitlustamisega panid nad ka kümnesse, sest rahvatantsijate kuldreegel on – mida valgem pluus (või põll), seda punasem supp! Seekord reeglit ei rikutud. Niisiis, Kuremaal oli hea küll, aga kodus Laiusel on veelgi parem. Ja ma siiralt loodan, et keegi ei võta tõsiselt härra Annuki unelmat Laiuse mäele vaatetorn püstitada. Kõigile oma külalistele, keda ma järjekindlalt Laiuse mäele tassin, räägin ma uhkusega, kuidas Laiuse mägi on ainus koht, millelt avaneb fantastiline vaade meie imekaunile Eestimaale ilma tudiseva vaatetorni otsa ronimata. Seistes jalad kindlalt maas. See ongi see nähtamatu side maaga, millelt ei läheks ka ajades.