Muusika...

…on ainus meedium, mis minu ajukeemia sassi suudab keerata. Olen tardunud keset kaubanduskeskust puhtalt sellepärast, et kõlaritest kostev muusikapala mind välguna rabas, mälestusi silme ette manades. Olen lõpetanud vestluse poole sõna pealt ja enda ette tuiutades ruumi täitvat muusikat jälginud. On üldteada fakt, et ühe ja ainsa muusikapala kuulamine päev otsa kuulub minu tavapärase praktika hulka, enamasti venib see üks ja ainumas heliteos päevadeks või lausa nädalateks. Asi polegi mitte niivõrd selles, milliseid mälestusi teatud muusikapala mulle aju tagakambrist ettepoole toob. Alati polegi mälestusi. On ainult tunne. Kuulsin Genesise lugu „Mama“ esmakordselt kui olin 15aastane. Lugu oli niivõrd lummav ja täitis mind erakordse ängiga. Kuna tol ajal tegelesin aeroobikaga, siis üsna loogiliselt tegin endale selle loo järgi tantsu. Variatsioonidega. Samas kirjutas see lugu mulle vaimusilma ette situatsiooni minu oma emast… surnuna. See oligi ängi põhjuseks. Viis aastat hiljem seisin selle situatsiooniga päris elus silmitsi ning läks mitmeid aastaid enne kui ma suutsin osakest sellest muusikapalast taas kuulata. Kui mul vähegi õnnestub, siis üritan seda vältida. Teine heliteos, mida kuulan nii harva kui võimalik, on Pärdi Spiegel im spiegel. Need noodid ja see vaikus, mis selle loo kaudu minusse lõikub, on nii lõplik ja nii maadligi kiskuv, et loo lõppedes tunnen nagu poleks mul enam kübetki liha luudel, nagu oleksin oma hinge paljaks kiskunud ja selle universumi avarustesse laiali laotanud. Muusikaga ongi nii, et esiteks tuleb helikeel ja alles seejärel sõnad. On muidugi lugusid, millel poleks olemust ilma sõnadeta. Enamasti kehtib reegel – mida lihtsam muusika, seda sügavamale ta tungib. Kui selle lihtsa muusika taustaks on siis õnnestunud ka hinge minevad sõnad leiutada, tekib kummaline sümbioos – olemasoleva helide järgnevuse ainsaks ja igaveseks saatjaks saab olla ainult see üks ja ainus keeleline sõnum. Selle kummalise fenomeni tõttu on mul alati raskusi kõiksugu kaverite kuulamisega. Mulle sobilik muusikapala kinnistub minu mällu koheselt ja detailselt ning igasugu kasvõi minimaalsed variatsioonid sel teemal tekitavad kas lihtsalt ebamugavustunde või siis vahel lausa füüsilist piina. Võimaluse korral keeran sellise muusika kinni, kuid tihtilugu olen avalikes kohtades viibides pidanud minutite kaupa oma tähelepanu vägisi millelegi muule keskendama, et mitte kuulda oma sisemist lugu piinlemas kõrvukostva kaveri taustal. Täiesti tobe, eksole. Omaette žanri moodustavad aga lood ja laulud, mille muusikaline keel täiesti minu tahtest sõltumatult mu keha tantsima paneb ning sõnadel pole mingit tähtsust. Sinna pole midagi parata. Minust ei saa kunagi hiirvaikselt ja liikumatult paigal istuvat kontserdikuulajat. Tegelikult pole ma kunagi aru saanud, kuidas on võimalik kasvõi näiteks sümfooniat täiesti liikumatult poolteist tundi järjest kuulata. Ma tunneks end kontserdisaalis vist muumiana. Ma parem ei hakka rääkimagi, mil moel Mozart mind liikuma paneb… Muusika jookseb sümbioosis minu enese kehaga ning ka sinna ei saa ma midagi parata. Seetõttu koperdasingi viimastes tantsuproovides Voortantsu kallal kui mingi viimane kobakäpp ja ega ma seda sammu ei saand õigeks ka eilsel esinemisel mitte… Üldse tundub, et olen viimasel ajal kuidagi väga tundeliseks muutunud. Tuleb vist soomusrüü kapist üles otsida ning sarkasmimõõka teritama hakata. Selleks sobib Metallica, Apocalyptica ning Pink Floyd. Shine on you crazy diamond…