Eile öösel...

…vaadates filmi  ’Little Ashes’, kaotasin elu mõtte. Ega see polnud muidugi esimene ega viimane kord, kui mu elu mõte minu haardeulatusest kaduviku musta auku libises. Arvatavasti olen enamiku oma elust veetnud kas seda mõtet otsides või siis lihtsalt mõttetuna olles. Vahetevahel aga kaob see paganama mõte eriti ereda komeedina saba liputades kosmilistesse avarustesse. Juhtub see tavaliselt siis, kui loen või vaatan filmi tõeliselt markantsetest isikutest. Sellistest, kelleta maailm tunduvalt vaesem oleks. Olen ju minagi suurusehullustuse käes vaevlenud, eriti teismelisena, arvates end olevat valitud maailma parandama. Nagu Salvador Dali ja Federico Garcia Lorca… Mäletan nooruses puht kogemata nähtud Dali joonistusi ja kritseldusi, millest ma mitte mõhkugi aru ei saanud, kuid mis aju tagumistesse soppidesse pidama jäid ja fantaasialendu tagant kihutasid. Samamoodi hiina keelena tundusid mulle Lorca poeemid mustlastest ja Cordobast ja Granadast... Sajandialguse revolutsioonid ja fašismiteema tundus nii kauge ja arusaamatuna. Aga tunne, mida tekitasid tema sootuks teistsuguse rütmiga luuleread, jäi minusse tuksuma. Siiamaani mäletan Lorca luuletust Risttee – tuul puhub läänest, üks tulekeel ja pistoda südame sees, üks võnge käib üle tee, nagu võriseks pingul keel või määratu parm oleks see, igal pool oma ees näen pistoda südame sees… Oi ma nii tahtsin seda maailma parandada, samuti revolutsionäär ja mässaja olla, no kasvõi kirjanik või niisama luuletaja. Ühel hetkel siis tajusin, et minust ei saa mitte midagi. Mitte midagi peale keskpärase kodanlikku eluviisi harrastava tähti näriva koduperenaise. Kes aeg-ajalt tähistaeva all Kuu poole ulub ja hetkelises meeltesegaduses sõnakonte virtuaalavarustesse läkitab. Närige mu armsad…