Mitte kunagi varem...

…ei ole mõnusalt jahe ja parajalt niiske  rohi minu varvaste vahel nii maitsvalt lirtsunud kui täna, pärast päev otsa jalas ilutsenud tantsukingade nurkaviskamist ja õuemurule maandumist. Eks ma tean küll, et rahvatantsija karjääri kuuluvad vaieldamatult kõiksugu esinemised, juubelid, peod ja simmanid. Mis parata, kui massiüritused pole kunagi minu lemmikajaviiteks olnud… Tänane päev Kuremaal kulges siiski päris talutavas tempos. Esiteks oli mul muidugi meeles endale kohvi keeta, piim pudelisse panna ja kogu kupatus kaasa pakkida. Teiseks on MeieMarikeste hulgas õnneks suuremat sorti laadaürituste kogemuspagasiga tüdrukuid, kes teavad, et kui on laat, siis tuleb ka laata pidada. Meil oli lausa oma telk ja lauake, mille peal müügiks väljapandud meie oma nobenäppude filigraansed käsitööesemed. Mina, kui täiesti käsitöökauge inimene, suurimaks saavutuseks on mul ette näidata umbes neli salli…, ei suuda kunagi täiesti mõista, kuidas on võimalik mittemidagiütlevast riidetükist ja lõngapusast valmis vusserdada midagi nii kaunist nagu meil täna laual ilutses. Või siis, mis imevalemiga selle lõnga ja niidi ning varrastega mässates pitspeened õlarätid tekivad. Ma olen täitsa kindel, et seal on mingi nõidus mängus… Igastahes on minul ka nüüdsest peenekoeline punane  rätikene vajadusel õla peale visata. Aga no tegelikult olime me muidugi oma põhitööl – tantsimas. Siinkohal jätan esialgu puudutamata pidustuste pealkirja, mis kuulutas, et Jõgeva vald 145aastat… Hmm, kui ma targemaks saan, siis diskuteerin sel teemal. Alati on targem täpselt järgi kontrollida, enne kui kuulutad, et oled kõige targem inimene. Muidugi juhul, kui sa seda tõesti oled, siis pole probleemi. Sain täna näiteks teada, et kollase särgiga poleks olnud mõtet pidustustele minna, kuna need pisikesed tüütud üldsemittekärbsemoodi putukad, mida meie riietel ikka kümnete kaupa pikutas, armastavad väga kollast värvi ning nende püüdmisel rapsipõldudel kasutatakse just nimelt kollast värvi püüniseid, kus on vesi ja kuhu nad siis ära upuvad. Seda rääkis mulle väga tark inimene. Hmm, loodetavasti pole MeieMari tulevikus aset leidvad soolokontserdid rapsipõldude läheduses… Üldse nägin täna väga palju oma tuttavaid ja sõpru, kellest mõningatega polnud juba tükk aega kohtunud. Tundub, et mu sõpruskonnast vähemalt kolmandikul on mingi samasugune isetegevuse ja kultuuripisik sisse kodeeritud nagu mulle endalegi. Ütle, kes on su sõbrad… Tantsud ise tulid meil minu arust täitsa talutavalt välja. Iga kord lavale minnes, mõtlen endamisi, et nüüd ma teen hästi, ma kohe püüan onju. Nii tahaks ju, et meie kallis Virve meie üle ikka uhkust tunda saaks ja vahel ka rahule jääks. No ja siis muudkui püüad, niikaua kuni jälle mingi tobe apsakas sisse tuleb. Nagu kaetaks keegi kurja silmaga kusagilt kõrvalt… Õnneks ei saa publik enamasti kogu selle rabelemise ja keerlemise keskel enamasti aru, kui keegi koperdab. Laulmisega on ses suhtes keerulisem, seal on kohe kuulda. Mõni muidugi ei kuule ka. Oleneb. Ühe asjaga panid korraldajad muidugi täkkesse – kui ikka on valged pluusid ja põlled, siis ilma punase boršita ei saa mitte kuidagi! Aga praeguseks on vähemalt minul päev otsa kestvatest pompoossetest pidustustest tekkinud üledoos ning ma vajan võõrutuseks vähemalt paari kuud. Samas on selge see, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks, olgu see siis kasvõi päev otsa kuuma käes seisnud sünnipäevatort…