Vaarikate aluses ürgmetsas...

…käib vilgas elu. Iidsete sekvoiade mõõtu naatide, emanõgeste ja hiigelvõilillede all sebib ringi sadu minule tundmatuid putukaid-mutukaid, kes arvatavasti on tummas imestuses pead kaotamas. Mis õigusega ma nende vihmametsa hävitan? Tugevama õigusega. Mina nimelt otsustasin, et kui ma lasen sellel ürgmetsal veel mõned kuud kasvada, siis tuleb minu vaarikad ohustatud liikide raamatusse kanda. Ning kui talvel sügavkülmas vaarikamoosi ei ole, siis liigub kogu minu perekond punase raamatu poole. Tegelikult aga kerkis mul seal niiskes ja elust kihavas keskkonnas kükitades silme ette hoopis teistsugune kujutluspilt. Meie, inimesed, hoomame oma elukeskkonda ju tänu kahele tegurile – aeg ja ruum. Kõike mõõdetakse kas ajas või siis koguses. Välja arvatud muidugi see seltskond, kes kõike rahas mõõdab, aga see on juba teine teema. Niisiis. Me teame, et kogu meid ümbritsev aeg asub ruumis, mida me nimetame Universumiks ning üleüldse on see üsna mõõtmatu ja kogu selle üüratu maailmaruumi silme ette manamine nõuab üsna suurt pingutust. Sellest hoolimata peab see meie oma ja kodune universum ju ometi omama mingit kuju, olgu ta siis ümmargune või kahekümnemiljoninurkne, ja kuju saab ta omada ainult sel juhul, kui ta ise veel mingi muu asja sees asub. Ja otse loomulikult peab ka see ’muu asi’ asuma veel omakorda millegi sees. Janiiedasi. Nõnda siis kangastusid mulle silma ette ühed kummalised olendid, kes parasjagu kõigi nende kümnete või sadade erineva kujuga universumitega palli mängisid. Võib-olla leidsid nad need universumipallikesed mingi ürgmetsa alt ja korjasid üles, aimamata, milline elu neis keeb. Ei ole ju võimalik kogu selle tähtederägastiku, galaktikaparvede, udukogude ja gaasipilvede sees näha mingit tibatillukest Maad, mille peal nõndanimetatud mõtlevad olendid end kogu maailmaruumi kõige intellgentsemateks olevusteks peavad. Muidugi on alati võimalik, et need meiega palli mängivad ’keegid’ teavad meie olemasolust absoluutselt kõike ning me oleme neile katsejänesteks. Et kui me asja väga metsa keerame, siis nad lihtsalt lõpetavad eksperimendi. Arvatavasti ei saa ma siiski kunagi teada, mis on väljaspool meie Universumi nähtavat piiri. Kahjuks. Aga ma väga loodan, et Maal toimuvast inimeksperimendist hoolimata leidub meie kodustes ürgmetsades veel mitmeteks aastateks kõiki neid organisme ilma milleta elu maal võimalik ei oleks. Hoolimata sellest, et me järjekindlalt oma muru maast madalamaks pügame ja aedadest korrapäraseid rohuliblevabasid kuubikesi korraldada üritame. Mitte et ma ise nii väga seda teeks… aga… Ja ma ei saanud päikesepistet. Ei.