Oma pooleteiseaastase tantsukarjääri jooksul...

…ei olnud mul veel seni au osaleda kohalikul maakonna tantsupeol. Eelmise aasta ambitsioonikas kogu eesti naisrahva tantsupidu, mis saatuse tahtel samuti Jõgeval toimus, ei lähe maakonna peona ju arvesse. Mõtlesin siis, et mis see kohalik peokene ikka ära ei ole. Tuleb rahvas kokku, teeb paar tantsu ja kõigil on tore olla. Umbes nii nagu Viljandi talvisel tantsupeol, kus kaootiline rahvamass külma trotsides rõõmsalt tantsu lõi. Väike kahtluseuss hakkas närima küll juba siis, kui meili teel mingisuguseid tantsujooniseid saabus ja nädal enne pidu Jõgeva linnavalitsuse esisel platsil toimunud proovi käigus sada naist nagu peata kanad ringi jooksid ning oma kohta leida püüdsid. Laupäeva hommikul alanud proovipäev ainult tõestas minu kahtlusi. Meie armastatud tantsujuhid olid otsustanud maakonna tantsupeost läbiva koreograafiaga etenduse korraldada. Mis tähendas muidugi seda, et igale tantsule eelnes eelmäng pealetuleku ja järelmäng mahajooksu näol. Nii nad siis oma tribüünilt üritasid kogu seda paarisajapealist massi suunata ikka paremale ja vasakule ja otse. Mida aeg edasi, seda enam hakkab mulle tunduma, et rahvatants on nagu mitme muutujaga võrrand. Kusjuures mitte kunagi ei või teada, millal muutujaid veel omakorda muudetakse. Omast arust õpid kodus kenasti tantsu selgeks, aga kui esinemiseks läheb, siis tuleb kas liikuda teises suunas, alustada hoopis teise jalaga või pannakse sind üldse naaberrühma. Ja mis see siis ära ei ole. Rahvatantsija pea ju lõikab ning kõrgem matemaatika kuulub tema öökapilugemisse. Maakonna peol pole ka kellegi selja taha peitu pugeda ning Meie Mari kollased lindid on nagunii kõigile näha. Isegi fotograaf tegi avastuse, et meie  kollased lindid harmoneeruvad kaunisti linnavalitsuse hoonel lehviva Jõgeva linna lipuga. Kui me siis pärast päev otsa kestnud jalgade ja närvide kulutamist päris peoga alustasime, otsustas kohalik helimees meid veidi üllatada, mängides niigi suurt segadust tekitanud soome perekonnavalssi poole loo pealt otsast peale. Küllap jätsid nii Marid kui Uhkad esireas üsna kentsaka mulje, kui me mingit moodi isetegevust tehes tantsu lõpuni vastu pidada üritasime. Helimees, sinu nimi on teada… Aga muidu polnud peol vigagi, ülejäänud apsakad mängisime loo käigus naerusuiselt välja ja vaevalt et keegi nii väga aru sai. Igatahes sillarongkäigus, mis veidi enne kümmet õhtul laulupeo paiga poole liikus, olid kõik Marid kepsakalt rõõmsad ning nagu mu hea sõber ütles: „See oli finišieelne rõõm!“  Ega see ei huvitagi kedagi, mida ütlevad rahvatantsija jalad, selg ja pea, peaasi, et rahval rõõmu on. Tippsport ikkagi :)

Mul on väga korralikud kassid

Siis kui ma öösel magada tahaksin, hüppavad nad sisemisi välisuksi lahti, sest nad teavad väga hästi, et ma alati üles ärkan ning nad õue lasen. Ülestõusmise sagedus sõltub toas viibivate kasside arvust. Ega neil ju korraga häda peale ei tule, ikka nii umbes tunniste vahedega. Päeval aga, kui kõik uksed on valla ja suvine soe õhk tuppa tungib, teevad nad oma paksu ja vedelat minu toa ukse taha. Arvatavasti tundub neile, et ruum vajab lõhnastamist. Kuna kõik emased kassid said varem või hiljem titesaamise vastu vaktsineeritud, siis võiks ju arvata, et isaseid kasse enam õuele kräunuma ei tule. Võta näpust. Ikka hellitab meie kõrvu korralik kassikontsert ning kes ütles, et kassidel on jooksuaeg ainult kaks korda aastas. Mulle tundub, et minu ümbruskonna kassirahval kestab see jooksuaeg aastaringselt. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et kogu kräunumisest hoolimata jäävad isased ikkagi pika ninaga… Olgu sellega kuidas on, aga mis seletuse ma leian asjaolule, et üks minu emastest kiisudest pärast operatsiooni igale poole isase kombel sirtsutama hakkas? Identiteedikriis? Soovahetusoperatsioon? Ja kas tõesti peab ta ära märkima minu külalisi… ja mind ennast… pidevalt… Ma ei hakka üldse rääkimagi madalaks magatud lillepeenardest, kusjuures kõige mõnusam on ikka nende pinnakattelillede peal pikutada, ega sest pole lugu, et pärast peenrale kaunikujulised lohud jäävad. Ja mis saab paremat olla äsjakülvatud porgandipeenral püherdamisest või häda tegemisest keset sõrmepikkusi hernehakatisi. Ning kui kõige karvasemal kassil nimega Tuust ikka nii kohutavalt meeldib magada kasvuhoones saepuruhunnikus, siis tulebki ennast ju tuppa tulles korralikult puhtaks raputada. Kõige parem on seda teha vaiba peal ning pärast ronida voodisse järelpuhastust tegema. Loomulikult pean ma alati ära kuulama Rosalinda pajatused, kui ta oma järjekordselt paaripäevaselt ringreisilt tagasi saabub ning Blacki pideva lobisemisega annab võistelda isegi kõige suuremal külamutil. Sellega olen ma juba leppinud, et minu aknaklaasidel valitseb aastaringselt kassikäpamuster nii sees kui väljaspool. Ning kui ikka porikärbes tuleb kinni püüda, siis ei takista selles tegevuses ei kukkuvad lillepotid ega kärisevad kardinad. Kui ma juhuslikult köögis süüa tehes vorsti lõikan, jõuavad sekundi murdosa jooksul kohale kõik lähiraadiuses viibivad kaslased ning alustavad oma tantsu ümber minu jalgade. Millegipärast ei tule kedagi kunagi näiteks kurgi või tomati tükeldamise ajal… Kui mul siis ikkagi õnnestub väsimusest ümber kukkudes voodisse pugeda, on seal tavaliselt juba ees üks koma kaks kassi ning vähese aja möödudes on minu jalge juurde, külje alla, pea otsa ning selja taha kogunenud enam vähem kõik ööseks tuppa jäämise kasuks otsustanud nurrumeistrid. Kuni nad siis jälle uksi hüppama lähevad… Aga ei muidu on mul ikka täitsa toredad kassid.

Tänasel emadepäeval...

…nägin kurja vaeva, et mitte kogu aeg oma ema peale mõelda. Minu puhul pole erilist kasu ka toimetamisest, et mõtteid eemal hoida. Sel ajal näiteks, kui ma pannkooke tegin, tuli mulle meelde, kuidas emale meeldisid minu rummipallid ja praekartulid. Maasika toormoosi sulatades kuulsin kõrvus ema häält unistamas sellest, kuidas meil võiks ükskord olla nii palju maasikaid, et saaks kohe päris maasikamoosi keeta. Muruniidukit parandades mõtlesin selle peale, kuidas ema ei lubanud mul omal ajal lindimakki lahti võtta, kuigi ma üritasin teda veenda, et ma oskan küll selle ära parandada ja pärast kokku tagasi ka panna. Nii et see ikka muusikat mängib. Muru niites kangastus mulle silme ette meie üks viimastest rännakutest Tsirguliina, kus mu ema sündinud oli. Ristiema pärandas talle maja, kuid kuna me sinna elama ei kavatsenud asuda, siis tahtis ema maja ära kinkida. Tema oligi selline kinkija, raha kui selline ei omanud tema jaoks mingit tähtsust. Sõitsime siis kahekesi rongiga Sangaste jaama ja seejärel jalgratastega Tsirguliinasse maja ümbert heina niitma. Vikatitega. Lillepeenraid rohides pilgutasid mulle silma võõrasemad. Minu ema lemmiklilled. Teised tema lemmikud olid kallad. Valged kallad. Need õitsevad mu aias augustikuus. Minu toa seinal on üks plakat. Sellele kirjutasin mõned aastad tagasi ühe ingliskeelse luuletuse, mille ääristasin piltidega oma lapsepõlvest ja oma emast. Me kõik ütleme enamasti, et meie ema on see kõige kallim ja kõige armsam. Kui hästi läheb, siis emadepäeval ütleme seda talle enesele ka. Mul on selline tunne, et ma ei öelnud oma emale mitte kunagi, kui väga ma teda armastasin. Ja see pole mingi vabandus, et tol ajal emadepäeva üldse polnudki. Kui väga ma oleksin tahtnud, et tema käed minu lastele pai saaksid teha ja tema süli minu lapsi unele kiigutada. Võib-olla sellepärast olengi püüdnud oma lastele olla just tema moodi ema. Ega mul see eriti hästi õnnestunud pole, aga mõne pai jagu ehk ikka. Ja Google’i avalehte olen täna külastanud vist rekordarv kordi. Iga kord, kui armsad O-lapsed emmele sülle hüppavad, tulevad mu enda mutukad mulle kohe meelde. Oi kui tore on olla emme!

Kuidas ma Sadala kooli kokkutulekul...

… ei käinud. Ma pole eriti solvuja tüüp. Mitte et ma paksunahaline oleksin, sest näiteks konstruktiivne kriitika, nii vähe kui seda ka esineb, on alati teretulnud. Kuidas muidu näeksin ma oma vigu selgemini ning kuidas teisiti hoiduda teist, kolmandat, neljandat korda ämbrisse astumast. Kõik muu nääklemine ja õiendamine jookseb üsna külge mööda maha, sest kui ma seal taga näen ainult kaigaste kodarasse loopimist ning mitte tõsist soovi asju paremuse poole muuta, siis pole ju mõtet ka südamesse võtta. Millegipärast tundub mulle viimasel ajal nagu oleks kadedus ja kõrkus inimloomuse külge palju tugevamini kanda kinnitanud kui lahkus ja heasoovilikkus. Kui ma noorem olin, tundusid mulle inimesed palju heamad. Justnimelt heamad, mitte paremad. Kuigi minu teele on sattunud nii paljud head ja toredad inimesed, kes minu usku inimkonna tulevikku ikka ja jälle uuendanud on, olen paraku kokku puutunud ka totaalse kõrkuse ja eneseupitamisega, kahepalgelisuse ja jalgealuse uuristamisega, mis juhuste kokkulangemise tõttu otseselt ka minu eluteed mõjutanud on. Arvatavasti pole ma erand. Küllap on paljudel samasuguseid kogemusi. Ma tean, et kõik tuleb andeks anda. Ilma andeksannita pole lootustki uut lehte keerata. Kogu mineviku negatiivse taaga kaasaskandmine on raske ju minule endale. Miks peaksin oma ristiga lõppematut Kolgata teed ronima? Eks ma tegelikult olen ikka püüdnud seda risti veidike õlgade pealt maha raputada, kuid järel lohiseb ta mul siiski. Vahel, kui ma mõtlen, et nüüd olen tast lahti saanud, tõttab keegi abivalmis käekene, rist näpu otsas, minu juurde ja hüüab oma kõlaval häälel: „Te pillasite midagi maha…“  Oijah, palun vabandust, see oli tõesti minu oma, nii kena teist, et te selle mulle tagastasite, oligi juba samm liiga kergeks muutunud… Niisiis, kokkutulekule ma ei läinud. Panin umbes kaks ja pool korda riidesse ning viimasel korral olin peaaegu minemas. Kuid siis vahetasin uuesti riided, istusin ratta selga, sõitsin poodi, ostsin endale rämpstoitu, jäin vihma kätte, sain ligumärjaks, kuid nüüd istun rahuliku südamega vaatama X-Filesi. Risti jätsin praegu õue, las liguneb ka natuke.

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud...

…ja üsna korralikult. Eesti filmi suurjuubeli puhul ilmunud filmide nimekiri oli hämmastavalt pikk. Kusjuures ma olen arvatavasti kõiki näinud, välja arvatud mõned viimase kahekümnendi omad. Pole ju midagi imestada, kuna minu lapsepõlve Laiuset lausa filmiparadiisiks nimetada võib. Kaks korda nädalas kino ja enamasti kaks seanssi korraga. No hea küll, nii mitmedki filmid olid ikka pagana igavad, samas olen ma ära näinud kogu vene filmiklassikasse kuuluva repertuaari, mida praegu tikutulega taga otsitakse. Ja selle, et vene keeles rääkisid nii Belmondo kui Mastroianni, võime vabalt suurrahvaste ego arvele kirjutada. Veel praegugi ei kuule näiteks saksa televisioonist mitte ühtegi välismaist linateost originaalkeeles. Aga nendest kümnetest eesti filmidest on ikka ainult keskmiselt kümne ringis neid, mis ennast nii sügavale ajukurdude vahele sisse on seadnud, et neist lahti enam ei saa. ’Kevade’ muide ei kuulu minu ülimate lemmikute hulka. Hea film on ta muidugi. Ja need silmad! Vist üheski filmis ei näidata nii palju suuri silmi suures plaanis. Ilusad silmad on :) Aga ei puuduta need silmad minu kujutlusvõime pillikeeli ega pane juurdlema pärast filmi lõppemist. ’Kodu, päike, heinamaa…’ Jahah. Minu esimese valiku hulka kuuluvad iseenesestmõistetavalt Kromanovi ’Hukkunud alpinisti hotell’ja ’Viimne reliikvia’. Viimasest jäin ilma, kuid esimesele sain poes pihta. Päevalehe pidin ka ostma, ilma selleta ei antud. Lehest polnud lugeda midagi, läheb tulehakatuseks. Aga filmidele pole võrdseid. Muusikast ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kogu minu aastakümneid kestnud filmivaatamise hulluse jooksul on ehk ainult paar muud filmi muusikaliselt sama pulga peal kui need kaks eesti oma. Nähtavasti on need filmid vorminud minu olemust rohkem kui ma endale tunnistada tahan. ’HAH’ ja Strugatskid viisid mind mõttemängude ja tulnukate maale ning filme, millel puudub kaasamõtlemise nupp, ei hakka ma vaatamagi mitte, lisaks kuulub sest ajast saadik minu igapäevaelu juurde kogu müstiline maailmakõiksus ning tulnukate olemasolu üle juurdlemine. Sulev Luigest sai minu kõigi aegade lemmiknäitleja ning ta õigustas seda viimase hetkeni… Reliikvias on aga nii vajalikul moel ühendatud vabaduseihalus ja romantika, armastus ja elu lootusetus, et pole ime, kui eestlased ikka veel laulvasse revolutsiooni usuvad. ’Meie reliikvia on vabadus’. Mida kuradit me oma reliikvia maha müüsime siis. Euroopa liidu hõbeseeklite eest. Ja elu on ikka nii nagu filmis, ainult selle vahega et: ’Me oleme Soomest (Rootsist, Ameerikast jne). Me maksame.’ Ja Tallinnas on ikka veel loomaaed…