Olen oma "kohustuse" riigi ees täitnud...

ainuüksi sellega, et olen sünnitanud neli last. Loomulikult pole ma neid riigi hüvanguks siia ilma toonud. Kolm neljandikku neist pole üldse siin riigis sündinudki. Ometi on inimese bioloogilisest eesmärgist ja võimalusest lapsi saada tehtud mingi ühiskonnale sobilik või siis mitte sobilik äri. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas mulle on alati meeldinud oma lastega koos olla ja nendega juttu puhuda. Sellest hetkest alates, kui nad sündisid. Ja nagu selgub mu nüüdseks suureks saanud laste märkustest, ka neile meeldis, et ema oli nende jaoks kogu aeg olemas. Nende lapsepõlv oli huvitav ja äge ja mõnus. Muidugi polnud ma mingi musterema. Kust ma pidin teadma, mida täpselt nende veidrate väikeste olevustega peale hakata. Aga ma tahtsin nendega olla ja see aitas mul läbi vigade ja apsude olla just nii hea ema oma lastele nagu ma oskasin.
Hetkel on tohutu tähelepanu ja diskussiooni all nutiseadmed ja nende mõju väikestele lastele. Et need tahvlid ja telefonid ja arvutid nagu kujutaksid endast laste igapäevaelu tugipunkte ja ilma nendeta oleks kogu see põlvkond kadunud mis kadunud. Jah, nii ongi. Sest midagi muud neil eriti ei ole ju. Kui vanemad näevad lapsi ainult õhtul enne magamaminekut ja hommikul enne uksest välja astumist, siis millega peaks see laps end harima ja maailmaga tutvuma. Ka koolis on ta sunnitud ainult omavanustega päevast päeva koos olema. Mäletan, et lugesin kusagilt uuringut, kuidas selline ühevanuste laste pidev ninapidi koos olemine pole sugugi kasulik nende arengule. Laps vajab erineva vanuse ja arenguastmega inimesi enda ümber. Ja kui ta neid reaalsest elust ei saa, siis suundub ta virtuaalsesse maailma. Aga ka sellest ei tahtnud ma mitte rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas ma olen viimasel ajal üha selgemini tajunud enda ja oma laste vahelist seost. Mitte et see oleks kuhugi ära kadunud olnud. Lihtsalt elu teeb oma keerdkäike ning mõningad seigad aitavad sul teadvustada, mis on siis elus kõige olulisem ning kui suur on taustamüra meie ümber. See müra, mis meil päris päris asju märgata ei lase.
Ma olen ääretult õnnelik oma laste üle. Nad kõik on nii väga erinevad, neis on tükikesi nii emast kui isast, vanavanematest ja jumal teab kellest veel. Mõni joon on nii tuttav nagu vaataks peeglisse ja mõni külg nii võõras, et mõtled, huvitav, milline võis olla seda tahku kandev esivanem. Kuigi ma olen alati arvanud, et tunnen oma lapsi, vähemalt viiekümne protsendi ulatuses, siis selle ülejäänud osa avastamine on ääretult huvitav protsess. Nagu oleks loori silme eest kergitatud. Ja siis sa näed, et sinu lapsed suudavad samamoodi mürast läbi näha, maailmast sügavamalt aru saada, olla kohal iseenese elus ja tajuda enda jaoks olulist. Valida oma rada iseenda sisemise tule järgi, mitte käia kellegi näpuga näidatud teed pidi. Teha seda armastusega. Öelda oma lähedastele, kui kallid ja olulised nad on.
Minu armsad Henri, Grete, Maren ja Merje. Ma olen universumile südame sügavama sopini tänulik, et ta on meid kokku toonud ja loonud. Ma tean, et see ei lõppegi kunagi. See koosolemine. Ükskõik, millisel tasandil või millises energias, meie kestame ikka. Ja leiame üksteist. Armastuses.

Jalgrattasõit

on minu ellu kuulunud nii kaua kui mäletan. Eks ma oma esimese ratta sain suht suurena, nii viiene võisin olla ehk. Mäletan, et mind lihtsalt lükati sõitma ja polnud mingit muud võimalust, kui püsti püsida. Muidugi arvasin, et olen kohe proff ja üritasin Lehtmetsa kruusateedel slaalomit sõita ning panin täiega kraavi käna. Päris tükk aega nutsin seal ja üritasin lehtedega oma puruks kriibitud põlvi tohterdada. Ei saanud ju ometi minna emale kurtma... Aga pikk ratturikarjäär on andnud õnneks ka muid kogemusi, kui katkised põlved ja keti vahele jäänud püksisääred. Nüüd saan juba näpunäiteid jagada. Näiteks kehtivad ratturile päris mitmed kirjutamata reeglid:
Tuul puhub alati vastu. Pole vahet, kummale poole sõidad.
Kuumal suveilmal on äärmiselt sinisilmne uskuda, et puude varjus vilus saab väsinud konte puhata. Seal ootab sind näljaste parmude armee.
Kuna kruusakattega tee viib sihtkohta otsem, siis valid loomulikult selle. Hiljem selgub, et poole lühema tee läbimiseks kulub poole kauem aega ja poole rohkem jõuvarusid. Pole mõtet alahinnata asfaldi pehmust oma ratta käppade all.
Täiesti liiklusvabal teel kohtuvad kaks vastassuunda sõitvat autot täpselt sinu kohal nii et sinust saab sõna otseses mõttes viies ratas auto all. Ja kuues. Liivaterasid hammaste vahelt sülitad veel mitu kilomeetrit.
Mida suuremad autod, seda lähemalt nad sinust tee peal mööduvad. Keskmise sõrme näitamisest pole miskit kasu ning küljetuule tõmbejõu neutraliseerimiseks tuleb mõlemad käed lenksudel hoida.
Kui oled valmistunud vastu võtma lõukoerade armeed, kes sind alati teatud kohas tervitanud on, selgub, et elukaid seekord polegi. Arvatavasti pidasid nad siestat. Või siis sõitsid sa nii aeglaselt, et nad ei pidanud sind oma tervituskontserdi vääriliseks.
Kui isegi esimese käiguga jalad nagu pakud on ja keelduvad väntamast, oled kas oma treeningplaani kuhjaga ületanud või siis alustasid liiga vara. Mõlemal juhul on selge, et sinu ratturikarjäär on lootusetult selja taha jäänud. Võid rahulikult kõik lilled ja liblikad teeservas ära lugeda sel ajal kui sõidad.
Ja viimane kuid samas mitte vähem tähtis tähelepanek - Laiuse on tagantpoolt lähenedes sama kole nagu alati ja jääb arvatavasti selliseks aegade lõpuni. Ei aita isegi puude ladvus kehkendav kirikutorn. Seega pole mõtet igasugu kõrvalteedel kive üle lugeda ja rattakumme valgendada, sõida siledal teekattel ja võimalikult tasasel maal. Ja kui oled arvestanud sellega, et sihtkohta viiv tee on ainult pool teekonna pikkust, siis tegelikkuses on kodutee vähemalt poole pikem...

BMW on rehvide põletamiseks, mitte vanaprouadele noorte poiste meelitamiseks!

Ehtne stereotüüpne lähenemine, kas pole. Mitte et ma midagi teaks autodest. Ainus tõsiselt võetav massin oleks ehk punane Ferrari, mille peale ma oma paremat kulmu veidi tõstaks. Aga kuna elul on ikka üllatusi varuks, siis tõi eilne päev kaasa mõnusa õhtupooliku valge bemmi kaisus. On ikka ilus auto tõesti. Ma üldse ei imesta, et naised hulluks lähevad ja igal võimalikul juhul end sellise masinaga pildistada soovivad. Soovitavalt napis riietuses. Ma pole tegelt aru saanud, kummale olendile mehed rohkem tähelepanu pööravad nende piltide juures, kas autole või näitsikule... Meie rehvi ei põletanud, kuna tegu oli õhtuks laenatud autoga, siis hoolitsesime rohkem selle eest, et ühtegi kriimu peale ei tuleks. Muidugi õnnestus meil vahepeal keerata äsja pinnatud teele, kus kivikesi auto alla nagu raheteri plõksus ja meie hinge kinni hoidsime, et ükski neist kividest suurema lennutrajektoori kasuks ei otsustaks. Ette rutates võib öelda, et auto sai omanikule tagastatud algses konditsioonis. Rahulikult sõites ei saa arugi, et auto mootor käib. Nii mõnusalt nurruv on see masin, kui teda hellalt hoida. 

Aga meie reisi eesmärk oli hoopis leida mõnus kohakene, kus naistega loodust nautida ja maitsvat kõhutäit samal ajal. Saatuse tahtel suundusime seekord Elva poole, kus Vapramäe kandis mõnusalt kaunis looduslik forellitalu. Minule oli see esimene kord säärast imetegu külastada. Seal ju enne süüa ei saa, kui pole ise kala kinni püüdnud. Kuna meil kalamehi kaasas polnud, siis tuli ise käsi valgeks saada. Mul vedas, ma sain fotoreporterit mängida, sel ajal kui Tiia vapralt õngega mässas. Mingil põhjusel ei soovinud tiigis sulpsu löövad kobedad forellid meie konksu otsa aetud krevetiga mitte maiustada. Tiia üritas neid küll meelitada, aga oli see siis nüüd meie kramplikust mesaamenaguniihakkama hoiakust või tiigi ääres asuvate laudade taga istuvate meeste kriitiliselt seiravatest pilkudest, igastahes kalad ignoreerisid meie õnge täiega. Lõpuks ilmus trullakas kohalik kalamees ja pakkus oma abi õhtusöögi kinni püüdmisel. Edevus maksis kätte temalegi - ei saanud ta tükil ajal miskit kala kätte. Kui bemmiga kohale sõitnud naiste kõhud lõpuks juba häälekalt kala nõudma hakkasid, halastas ka üks kopsakas forell ning lubas end meie naudinguks ära küpsetada. Ma pole oma senise pikaajalise kalasöömise kogemuse juures nii head kala enne saanud. Tahtis keele alla viia. Ja kartulikroketid ning bataadifriikad olid maailma parimate killast samuti. Ühesõnaga - täiuslik nauding jõe peal pontoonboksis partide lakkamatu prääksumise saatel. Ei seganud isegi kõrvalboksis peetav lärmakas lapse sünnipäev. Kui ikka enda naudingutele keskenduda, ei kuule kõrvalisi isikuid. 

Tagasiteel tutvusime taas kord kauni eestimaaga ning ma siiralt loodan, et šikid autod on nüüd leidnud tee mu juurde. Ma enam ei ignoreeri neid. Bring it on!

Enne Nuustaku, siis Pariis

Imestan jätkuvalt meie kohaliku väikese ime üle, mis asub keset eikellegimaad, kusagil Jõgeva ja Mustvee vahel ning kannab nime Veski Külalistemaja ja kohvik. Päris algusest peale on see hubane kohakene pakkunud nii mulle kui mu sõpradele ainult parimat. Nii teeninduse kui toote kvaliteedi osas. Olen ju tegelikult Pariisis ära käinud, aga nii kihiline latte kui ploomimahlaga jäätisekokteil pole kusagil nii hea maitsenud kui just Kantküla ristis asuvas Veskis. Jumala loomulik tundub, et kui sõbrad kokku tahavad saada, siis on just Veski see koht, kuhu suunduda tahaks. Aastate jooksul on tuultele avatud olnud ja pisut paljana tundunud majakene rohelusse mattuma hakanud. Minu vaimusilmas võiks temast muidugi üldse viirpuuhekkide ja eestimaiste õitsvate põõsaste ja lillepuhmaste vahele peituv tükike paradiisi saada. Et silt küll näitab tee servas kohviku olemasolu, aga selle leidmiseks tuleb rohelusse astuda. Natuke ma muidugi kahtlen selle võimalikkuses. Sest tänasel ilusal päeval tormles maja ümber muru peal ringi töömees, endal klapid peas, üritades mururohelust võimalikult lühikeseks trimmerdada. Õnneks jooksis tal mõte kinni, sest pärast mitmeminutilist veesilma ümbruse silmitsemist, otsustas ta hoopis lõunale minna. Ma väga tänan teda selle eest!
Aga päriselt ka, kui ma ei arvaks, et Veski omadega niisamagi hakkama saab, sest on selle ausalt välja teeninud, et inimesed teda külastaksid, siis pakuksin ennast nende reklaamiagendiks. Pole ju mingit kahtlust, et inimesed vajavad kohta, kus kartulisalat maitseb täpselt nii nagu kodus. Ja peene nimetusega toitudest kumab vastu hellus ja soov maitseelamust pakkuda. Kihilisest lattest ma enam ei räägi. See on iseenesest mõistetav. Nautigem!

Elu juhtub sinuga siis kui oled hõivatud muude plaanide tegemisega

Kui ma noorem olin, ei saanud ma sellest lausest aru. Arvasin selle olevat järjekordse lööklause, mida Lennon nagu muuseas oma loomingusse pikkis. Nüüd ma mõistan, mis selle taga on. Me oleme nii hõivatud oma elu planeerimisega. Unistame ja loome õhulosse. Kujutame ette tulevikku. Teeme viisaastakuplaane, et need siis kolme aastaga täita. Haarame kinni seiklustest, et tunda end elus olevat. Hea on, kui märkame enda kõrval teisi inimesi ja seda mitte kinni hoidmise või nende ära kasutamise eesmärgil. Ja siis saabub hetk, mil päris elu endast märku annab. Kellele kuidas. Mina näiteks ei planeerinud mingisse viisaastakusse vähki haigestumist. Üks päev lihtsalt tõi selle teadmise, et just see on minu elu osa praegu. Jah muidugi, ma olin selle ise endale vaikselt küpsetanud, teadmata ja tunnetamata, sest kuigi mulle on tuttavad nii mõnedki universumi müsteeriumid, on minu enese keha ja olemus mulle kõige vähem arusaadav. Mul pole aimugi, mis minu sees tegelikult toimub. Ja ometi on just see minu päris elu. See, mida teevad need miljonid rakud ja ühendused ja kogu see tundmatu ainekupatus, mis minu sees iga sekund möllab.

Elu sundis mind selle teadmisega tegelema. Aru saama. Andis mulle märku, milliste päris õppetundide jaoks mind siia ilma saadetud on. Hindama inimesi enda ümber. Vastu võtma abi. Mõistma, mis on need päris väärtused mu elus ja milleks ma võimeline olen. Veider, et ikka nii tihti on meil tarvis surma hinguse lähedalolekut, et päris sügavuti minna oma maailma mõtestamises. 

Universum ikka hoolib meist, inimestest. Saadab tihti märke ja sosistab kõrva, aga me vahel ei pane oma suures tavalise inimese elu elamise tuhinas neid tähele. Mismõttes taevane vägi ja inglid. Segi oled läinud või. Vaata, et sul raha jätkuks kuu lõpuni, et hommikul tööle saad ja ülemuse käske täidad. Inglid las räägivad sinuga siis, kui sa teispoolsuses oled. Ja nii me siis toimetame oma igapäevast elu, silmad maas ja kõrvad kinni. Vahel imestame, et miks meie teele nii suuri takistusi veeretatakse ja miks me ikka ja jälle samasse ämbrisse astume. Hehehh. See ongi ühisteadvuse omapära - ta saadab meile õppetunde täpselt nii kaua kuni me nad ära õpime. Tema pärast võime sada korda ka sama ämbriga ringi käia, tal pole kuhugi kiiret. Õudne kolin ümberringi... 

Aga kui siis silmad ja kõrvad ükskord avanevad, märkad jahmunult, et sa oled kõikvõimas valguseolend, kes siia ilma kehalisi kogemusi omandama saadetud. Sinu vaim on vaba ja tohutult arenemisvõimeline. Ja sel pole mingit pistmist sellega, mis sul seljas või jalas on või kus sa elad või kui palju sul kodus käevõrusid on. Ei sinu välimus ega su kõrgkooli diplomite hulk ei määra sinu hinge arenguastet. Korraga on suur hulk ühiskondlikke ja kultuurilisi norme ja tabusid ainult üks sõnakõlks. Sel hetkel tajudki, et sa pole kunagi kastis olnud. Sest kasti polegi olemas. Nüüd on sul võimalus elada oma elu hetk korraga, nautides ühesuguse kirega nii hommikukastet paljaste varvaste all kui armastuse jagamist oma kallimaga. Universumit kuulates ja ühisteadvusest sõnu ja lauseid noppides kirjutada raamatut ning üldse mitte hoolida, kas keegi seda kunagi lugema hakkab. Igast hingetõmbest leida poeesiat ja imet. Armastada nii nagu sa kunagi pole armastanud. Tunnetada inimesi kui teisi valgusolendeid enda ümber. Elu juhtub sinuga nüüd igal sekundil ja aega saab venitada just täpselt selliseks nagu sul parasjagu vaja on. 

Kui printsi valgel hobusel ikka kusagilt ei paista

ja sa ei taha oma vanaduspäevil välja näha nagu Alice'i tädi Imogene, siis tuleb leppida alternatiividega. Näiteks võib juhtuda, et kohtud raamatupoes hoopis Šokolaadist printsiga. Pärast põgusat tutvust tundub, et teil on nii mõndagi ühist, seega otsustad ta oma kodukoopasse vedada, et teda siis hiliste õhtutundideni ära kasutada. Mõnuga. Ega see Rahva raamatus kõval puutoolil nautimine poleks eriti kaua kõne alla tulnud ka. Huvitav, et meie eesti raamatupoed oma mõnusa lugemist soosiva õhkkonna ja kohvilõhnaga ikka veel lubavad mõningaid täiesti ebamugavaid lugemispesakesi oma tiiva alla. Aga ma saan aru, et kapitalismi huvides on kaup mulle maha müüa, mitte kurval pilgul jälgida, kuidas potensiaalne klient raamatu taga vaikselt naeru kihistab ning pärast paaritunnist kohvi kõrvale lehtede keeramist teose kustunud pilgul riiulisse tagasi sätib. Aus mäng. Seekord tuli prints minuga koju kaasa, sest pärast tunniajalist lausete neelamist ei suutnud isegi mina elukogenud naisena oma punaseks värvunud põski enam varjata. Printsil ei olnud kavatsustki meepoti ümber käia, ta asus ikka kohe asja kallale, puistates värvikalt ebatsensuurseid väljendeid ning täiesti ühemõttelisi märkusi. Tegu oli ikka ehtsa omaküla poisiga. Ma tunnistan ausalt, et pärast  Veenuse kingu võrdlemist Saja aakri metsaga olin ma müüdud. Ma poleks uskunud, et mingi mehehakatis võib nii fantastilisi võrdluspilte maalida. Kuidagi feminiinne tundus kogu see ilmekalt piltlike väljenditega ülepuistatud printsikene, et hakka või uskuma tema šokolaadimagusasse päritollu. No loomulikult selgus hiljem, et ta oli seest tühi ning šokolaad tundus pideva näppimise ja pealepissimise tõttu ikka tuhmunud olevat, aga tõeliselt rõve sotsrealism alles hakkas välja kooruma. Ma olen tihtipeale mõelnud, et millal juhtub mulle ette mõni mehe kirjutatud raamat, mis mingigi tõese pildi meesolevuste maailmast maaliks. Kaua sa jõuad neid vihjeid otsida ja teooriaid luua. Nüüd on siis selge. Miski pole originaalne, kõike on juba kord tehtud, legendid liiguvad ajast aega, alati on keegi kusagil juba midagi ära proovinud, kaasa arvatud porikärbeste piinamine, ning mehe kolmainsus koosneb jätkuvalt kolmest T-st... Ja mul pole selle vastu mitte vähimatki. Sest naised võiks ju tegelikult teada vastaspoole defineerimise aluseks oleva kehaosa paarikümmet erinevat nimetust. Et ei kujutaks ette, et türa on midagi naise küljes olevat... Aga minu armsa printsikese sotsrealism tõmbab kõik lambid põlema küll. Minu mälestused oma plikapõlvest ei saa muidugi ligilähedalegi linnavurlede maitsebuketi mitmekesisusele... maakatel oli vist üldse pisut teistsugune realism... ma oleks ei tea mida andnud selle eest, et kellegagi koos psüühiaatrilise intervjuu tõelist definitsiooni avastada või siis vähemalt võinuks mõni teada, et kaheksa ja pool ei tähenda mitte iga kord kellaaega või alles jäänud alkoholi kogust... Samas pean ma tõe huvides siiski mainima, et Laiuse kultuurimaja keldrikorruse komkas parandati maailma kohati vaat et rohkemgi, kui tohutuid masse haaravas malevas... meie heinakuhjad olid tõelised ja töö tegemine ei kujutanud endast numbrit. Pisut hale on mul ka sellest šokolaadimehikesest. Mingil põhjusel tundub mulle, et mitte kõik naised ei kohtle teda sellise headusega nagu mina. Aga eks see ongi tema valik, kas talle läheb korda minu arvamus või mitte, sest hea tekst kirjutab end ju ise. Aga oma printsi ema probleemi jätan ma hetkel kahe silma vahele. Ei jõua iga kord psühhoanalüüsiga tegeleda. Muidu on ta täitsa tupsununnu... 

Kogu afääri peasüüdlaseks on Andrei Hvostovi Šokolaadist prints. 

Number 13 kahes vaatuses ja vabalaval ehk vahel on asi naljast kaugel

Esimene vaatus. Läksin mina eelmisel reedel (mis ei olnud 13) naistearsti juurde, et lõpuks hüvasti jätta mind aastaid truult teeninud Mirenaga, kui garderoobitädi mulle riiete vastu number 13 ulatas. Veidike veider tunne ju oli, aga mõtlesin, et see ikka pigem õnnenumber. Kuni selle hetkeni, mil arstitädi mulle läbivaatuse ajal sedasi rahulikult teatas, et mulle on kutsumata külaline külge kasvanud. Eks neid ole ennegi olnud - soolatüükad ja konnasilmad ja mingid muud veidrad pruunid punnikesed, aga seekordne võõras on sootuks karmimat masti. Arstitädi muidugi rahustas mind, et pole hullu, me siin teeme teiega kõigepealt katseid st uuringuid ja vaatame mõtleme ärme enne paanikasse satu kui kõik selge on, aga loomulikult tuleb meil sellest külalisest lahti saada. Seda ma eriti ei mäleta, kuidas ma sealt naistekliinikust koju komberdasin, aga ma teadsin, et pole mõtet sinna lörtsiste tänavanurkade peale põlvili nutma laskuda, seda võib palju turvalisemalt kodus teha. Mida ma muidugi tegin ka. Ma olen alati seda meelt olnud, et igasugune emotsioon on lubatud ning kõik tuleb alati endast läbi lasta. Siis on aega ka ratsionaalselt mõtlema hakata. Et no muidugi ma võtan selle reaalsuse, kus ma saan terveks ning elan saja aastaseks. Kuna asjaga on kiire, siis tuleb ka uut reaalsust kohe looma hakata.
Teine vaatus. Arstitädi oli mulle kohe selleks nädalaks hotelli st haiglakoha broneerinud. Et saaks korralikult järgi katsuda, millega tegu ning milline strateegia valida. Täna on loomulikult 13. Läksin mina siis rõõmsalt hommikul haiglasse, selle teadmisega, et pean seal mitu päeva olema. Kuna mul igasugune haiglakogemus tegelikult puudub, siis ma pingutasin pisut üle oma asjade kaasavõtmisega. Muidugi ma arvasin, et ma saan igavuse peletamiseks arvutiga tööd teha ja klappidega muusikat kuulata ja mõnusalt haigalvoodis lebaskleda uusi ja põhjalikke uuringuid oodates. Kohe alguses muidugi selgus hoopis, et mul on küll haiglakoht broneeritud, aga tegelikult pole palatites ühtegi vaba voodit. Ja kuna ma elan väga lähedal, siis ma võin ju ööseks koju minna. Saadeti mind alustuseks garderoobitädi juurde, kes mind nähes ütles, et oioioi, nii väikeseid inimesi meil siin tavaliselt ei käi ja tahatuppa ta kadus, et otsida mulle veidikenegi väiksem öösärk selga. Õnneks oli võimalik pealishõlst endale mitu korda vööga ümber piha kinni tõmmata. Kuna palatit mu jaoks ei olnud, siis juhatati mind mõnusate tugitoolidega tuppa ja paluti oodata. Ootasin. Täitsa paar tundi ootasin. Siis ilmusid mu juurde hästi toredad õekesed, viisid mind protseduuride tuppa ja arsti juurde. Pärast seda, kui minust oli mitu topsi verd eemaldatud, kanüül käsivarde paigaldatud ning arstitädi pärast kümnendat küsimust minu tervise kohta juba ametlikku imestust avaldas, et mismõttes te pole üldse haige olnud ei tarvita mitte ühtegi ravimit ja kas te siis narkotsi ka ei tee, mispeale ma vastasin, et veel mitte, lasti mind tugitoolidega tuppa tagasi. Ootama. Ja öeldi, et juua ma võin, aga söömine pole soovitatav. Kui ma järgneva kolme tunni jooksul kõik asendid tugitoolide peal järgi olin proovinud tundus mulle, et eelmisest õhtust söömata organism ei kannata enam seda koridorist kanduvat pudru ja tee lõhna välja ning kuna mulle üldse ei meeldinud idee koristajast, kes õhtuhämaruses tuleb ja mu kuhtunud keha selle suure öösärgi seest tugitooli nurgast leiab, siis mõtlesin minna nende toredate tädide käest uurima, et mida ma siis õieti ootan. Ja kas äkki ma ikka võiksin midagi süüa. Selgus, et info kompuutertomograafi ootamise ja nälgimise seostest on puudulik ning abivalmis õekene ruttas mulle kohe süüa hankima. Ja loomulikult tuldi mind poole pudrusöömise pealt radioloogiasse juhatama. See teekond läbi suure haiglakompleksi nägi välja nagu tehaselaulu stseen filmist  Dancer in the dark... Ja kompuutri ukse taga kohtusin ma raamatuga Surma hingus... Haiglapersonalil on ikka väga hea huumorimeel peab ütlema. Õnneks ma seda raamatut väga kaua nautida ei saanud, sest hästi armas patsiga noormees kutsus mind kohtama. Suure hirmsa masinaga. See oli mittearmastus esimesest pilgust. Selgus, et mulle paigaldatud kanüül ei toiminud korralikult, mistõttu torgati mul läbi ka teine käsi ning kõige tipuks tuli mul mõlemad käed üle pea tõsta ja seal hoida. Minu vereringesse sisenes suur hulk nn kontrastvedelikku, mis keha kuumaks lõi, tekitas tunde nagu oleksin end täis lasnud, pani kõrvad kumisema ning suhu tuli selline maitse nagu oleksin pool tundi roostetanud torusid limpsinud. Ma olin ikka väga õnnelik, kui see pool tundi mööda sai ja siis ei tundunud selle valesti pandud kanüüli eemaldamine üldse mitte mainimisväärse rõvedusena. Hetkel ma eriti ei suuda mõelda selle peale, et homme tuleb praktiliselt samasugune kogemus uuesti läbi elada...
Epiloog. Tegelikult muidugi näitemäng jätkub, aga vahekokkuvõte on täiesti olemas. EI või kunagi ette teada, mil sind nurga taga koll varitseb ja su kätte saab. Pole mõtet taga nutta kaotatud vabadust, tuleb välja mõelda strateegia kolli juurest pagemiseks. Midagi pole vaja teha üksi. Ei ole vaja mängida kangelast, et kõik on hästi ja korras, kui tegelikult ei ole. Võib täitsa vabalt kokku kukkuda, tühjaks nutta, muret kurta, lahendusi koos otsida, ulatatud abikäest kinni võtta või siis kätt paluda. Et sellest siis kinni võtta. Ja no enda üle naermine aitab alati. Sest see on ikka veitsa veidralt koomiline pilt küll, kuidas ma läbisorgitud käte ja läikiva südamega üritan endale jopet selga ajada, salli ümber kaela mässida ja saapapaelu siduda. Siiski. Mitte miski ei mõju rohkem tervendavalt kui kolm pikka paid. Ja siis on ju sõbrad... kes sind ellu äratavad. Näidend jätkub pärast vaheaega...