Murumängud ehk kujundorienteerumine Marikeste moodi

Jälle on käes see hooaeg, mil tantsunaised staadionitel orienteerumist harrastavad. Seda siis veepudelite ja papptaldrikute järgi. Eks ta esialgu paista nagu peata kanade siblimine või siis kimalase lend, sest poolteist meetrit kipub vägisi kuuemeetriseks kiskuma ja kui igaüks oma rivi hoida tahab, siis on tegelikust rivist asi üsna kaugel. Murutantsuks sobilikud jalanõud on paraku veel leiutamata ning meie tavapäraste tenniste ja tossudega ei ole rohu peal keerutamine mitte mingi valemiga võimalik. Jalad lihtsalt otsustavad iseenda külge kinni jääda ning kuna rahvatantsija pilk veel avarusega harjunud ei ole ja endiselt nurgast klaverit otsib, siis võib juhtuda, et kui tants algab küll haigla poole (sry koolimaja poole ikka), siis lõpeb hoopis surnuaia väravas. Tantsud ise on muidugi looduslikule olukorrale suht vastavad. Tegelikult võiks selle Laimaja juba ametlikult kihulasetantsuks ümber nimetada. Ussikestel on kihulaste ära ajamist pisut lihtsam välja tantsida,  aga meie materdajad peavad oma väljapeetuses kihulaste hammustused lihtsalt välja kannatama. Nad nagunii võidavad ju. Ja võitja naise jalasääred on punaseid plekke täis... Suht raske on kõrvaltvaatajal muidugi uskuda, et naised seda kõike vabatahtlikult teevad. Aga eks neid imelikke peab ka olema. Erinevus rikastab, teadagi... 

Ennustamine...

...on enamasti suht riskantne tegevus, aga seekord võib meie Katikesele küll koha selgeltnägijate tuleproovis broneerida, sest just täna hommikul jagas ta minu viie aasta tagust jutukest Termopüülide lahingust. Ei-ei, ega Marikeste naisrühmal ei tule mõttessegi end musklis Spartalastega võrrelda, kuigi jah... üks korralik sixpack kuluks ära küll... (unistada ju võib!). Tegelt on asi ikka parajalt koomiline. No tuleb see teine naiste tantsupidu Jõgeval. See, mis meestest rääkima peaks. Või siis midaiganes. Ja kuna tantsupidudega seoses on juba tavaks saanud, et need filigraanselt selgeks õpitud tantsud uuesti tükkideks lahti harutatakse, et neid siis teistmoodi kokku traageldada, siis võib arvata, milline ajugümnastika trennis jälle lahti läheb. Siin ei aita ka selgeltnägijavõimed mitte, sest mul on kuri kahtlus, et ükski selgeltnägija ei suuda ära lugeda meie naiste tantsupeo kahe suure juhi ja õpetaja mõtteid. Hea kui nad ise aru saavad, mida nad hetkel täpselt mõtlevad. Eks see ole ikka nii, et geeniused lennutavad oma mõttelõnga tavainimesele kättesaamatus kõrguses... hea kui nöörijupil otsast kinni õnnestub krabada. Aga krabama me siiski peame, sest keegi kusagil ütles välja, et näiteks Laimajat ei suuda keegi paremini tantsida kui Meie Mari. Ja kui me siis väljakul endale bläkki teeme... oioioi... kus see häbi ots. Siis pole muud kui Soomaale kanuumatkale... Kulbiga. 

Luciferi lugu

Ühel ilusal maikuu päeval kaks aastat tagasi mainis minu õpetajast kolleeg nagu nii muuseas, et korjas mõned päevad tagasi Kalmaküla metsa veerest üles pappkarbi koos nelja kassipojaga. Minu süda hüppas muidugi kurgust välja ning pakkusin hetkega, et ma ka ühe pojukese endale koju kaasa viin. Esmakohtumine nende karbist välja ronivate rääbakatega oli südantlõhestav, sest need olid vaevu paar nädalakest vanad, kisasid mis hirmus ning nigu saatuse sõrmest lükatuna roomas kõige mustem tont otsejoones minu poole. Kuda sa ta siis maha jätad. Ei mingi valemiga. 

Esialgne kassiemmeks olemine kujutas endast tohutut peamurdmist, kuidas neile pisikestele kisavatele olevustele natuke piima kõhtu saaks. Lihast me esialgu ei unistanudki. Panin selle väikese olevuse karbiga voodi kõrvale ja niimoodi me siis oma öid mööda veetsime – kuidagimoodi lödistasime pipetiga piima kõhtu, siis tukkusime tunnikese ja siis hakkas kõik otsast peale. Kuni minu geeniusest tütar avastas, et äkki prooviks liivahiirte joogipudelit kasutada. Oh seda imetegu! Sellega sai kiisuhakatis ikka midagi vatsakesse ka. Lihasöömine meenutas esialgu sõrmede ja peopesa pealt lödi lutsutamist ning kui meil algul oli veel kahtlusi, kas see hullude silmadega süsimust rääbakas on ikka Lucifer või mitte, siis tema tohutut lutsimisisu avastades, saime aru, et see nimi on küll naelapea pihta.

Otse loomulikult ronis kassihakatis suuremaks saades oma karbist kogu aeg välja, sest kesse ikka üksinda magada tahab, kui võib perenaise kaela peale nurruma ronida. Teised kassid üritasid küll algul solvunud nägusid teha, et misasja ometi see võõras pärdik siin ringi sebib, aga ega neil pikka virisemist ei olnud. Kõige suurema sõbra ameti võttis endale aasta enne varjupaigast kohale toodud Nuustik, kes vapralt kõik Luciferi krutskid ära kannatas ning temaga vanema venna kombel kassimänge mängis.

Südamete võitmisega Luciferil probleeme ei esinenud. Ükskõik kes meie juurde ka ei tulnud, piisas ainult ühest pilgust ja südamed olid läinud. Minu keskmine tütar, kes kõigi nende tosinate kassidega üles oli kasvanud ning suht külmalt kassirahvasse suhtus, muutus üleöö Luciferi emmeks ning nii suurt sõprussidet nagu neil kahel võib võrrelda ainult minu ja Bläki omaga...

Luciferil õnnestus ka veidike kõutsielu maitsta, sest keegi peab ju kõiki neid külalisesinejaid maja ümber eemale peletama, aga mõned nädalad tagasi oli sellega lõpp... uskumatu muutus toimus paari päevaga, kui pisut hoolimatuks muutunud ja külaeluga tutvust teinud kõutsihakatisest üleöö jälle memmekas sülekass sai. Nüüd on meie uuel pagulasel Mussal ka ikka hoopis lõbusam, sest kui enne ei viitsind Luts üldse mingite mängudega tegeleda, siis nüüd on ta vahepeal täitsa aktsioonis.

Raske lapsepõlvetrauma ainsaks indikaatoriks on Luciferil lõppematu söögiisu – pole vahet kas lihakauss lakuti tühjaks tund või  minut tagasi, kui purgikaane krõps või külmkapi uks käib, on Lucifer kohal nagu viis kopikat. Teised vaadaku ise, kas jääb midagi üle või mitte. Ja inimesearmastus on tal samamoodi igavene – ta mõtleb siiamaani, et mahub sülle täpselt samamoodi näppe lutsutama nagu siis kui ta alles väike oli... 

kaks kõutsi omavahel: "Kle, maitea, viitsid seda triibikut ära minna ajama, passib seal nurga taga?" - "Ähh ei viitsi mina, nagunii on Bläki korrapidaja, las mässab..." 

Nii ökosõbralikku reisi

kui seekordne Taanis käik, pole mul veel olnud. Kui muidugi kõrvale jätta topelt grasshopperitega lendamine... No on ikka eriline mõte onju sõita mitu tundi keset ööd Tallinnasse, et sealt Riiga lennata ja Riiast omakorda Kopenhaagenisse. Mitte et mina ise tahaks jubedalt kilplast mängida, aga... Balti õhk arvab, et niimoodi panustavad nad maailma puhtamaks tegemisse kõige rohkem. Tegelt arvan ma, et Balti õhuga ma abielluda ei kavatse. Esiteks sa muidugi rõõmustad niinimetatud ’odava’ lennupileti üle, aga seda rõõmu jätkub täpselt niikauaks, kui avastad, et ohsapagan, pagasi eest tuleb eraldi maksta ja mitte vähe ning kõigele lisaks maksad veel lennule registreerimisel oma koha eest lennukis. Ja kogu selle raha eest lennutab sind propelleriga rohutirts...

seda lendamise vaadet ei ületa siiski mitte miski...

rohutirts täies hiilguses 

no ei ole mitte kuskil maailmas nii ilusaid kemmerguid kui Tallinna lennujaamas, no ei ole... 

Taani ise on muidugi keskkonnasõbralikkuse ja üleüldise sallivuse ning sõbralikkuse musternäidis. Ja seda ilma igasuguse irooniata. Polegi kusagil mujal nii mõnusalt vabalt voolavat energiat tundnud kui eelmisel nädalal Kopenhaageni vahetus läheduses asuvas väikelinnas nimega Hillerod. Meie projektipartnerid olid suurema osa oma finantsidest ilusa ilma tellimiseks ära kulutanud, sest Taanimaal valitses täiesti mitteajakohane kuum suveilm, millist isegi kohalikud suurt ei mäletanud mai alguses kunagi olevat. Kõige esimeseks üllatuseks oli linnakese ainuke hotell, mis sisenedes meenutas botaanikaaeda ning ega meil oligi tunne nagu eksootilistel inimeksemplaridel, kes kenasti boksidesse paigutatud. Ette ruttavalt peab muidugi mainima, et see mõnus tunne sai ka piisavalt rahalist katet... aga ega siis raha pole üldse oluline. See on ainult vahend. Eluks.

enne hotellituppa sisenemst...

ah kuidas mulle meeldivad need roosad vahupilvepuud! 

Kui muidu on meie projektikohtumiste ajal tavaline, et kohalik tuletõrje ja päästeteenistus oma inim- ja masinressursi kulgejate heaks käiku annab, siis seekord käisid meie endi jalad kogu kohtumise, pluss mõned jalgrattad. Mõnel meist muidugi isiklik ja nimeline ratas... Mõtted kaldusid kohe minu armsale Jupiterile ning ma arvan, et on viimane aeg oma omaniku märk Jupiteri turjale jäädvustada...

projektibossi isiklik ratas... kabinetis loomulikult :)

Kuuma suveilma puhul oli suht normaalne, et pärastlõunane aeg kulub ära siesta pidamiseks. Jajah. Meie hotelli vahetus läheduses asus spordiklubi. Juba esimesel ’siestal’ kostus lahtisest terrassiuksest sisse metalltorude kasti loopimise kolinat. Kui me asja lähemalt uurima asusime, selgus, et mõnekümne meetri kaugusel mässas üks täitsa korralikult musklis noormees kangiga... ikka üles ja alla... ja seda hoolimata õues valitsevast põrgukuumusest. Järgmistel päevadel ma siesta peale enam eriti ei lootnud... sest kangiga noormehele sekundeerisid peatselt ka autorehve enda järel vedavad noored neiud...

et siis seekord hotelli terrassilt selline vaade 

Taanimaa on teadagi kuningate ja eksistentsiaalsete küsimuste maa. Losse leidub seal iga järve kaldal ning ega polegi oluline kui mõni järv pisut tiiki meenutab. Frederiksborgi loss koos oma barokkstiilis geomeetrilise aiaga võttis ikka kohati hinge kinni. Mitte seepärast, et ma nii väga naudiksin tohutuid muruplatse ja puude alleesid või et mulle läheks eriti korda pukspuust vormitud taani kuningliku perekonna sümboolika vaid seetõttu, et kogu see kaunidus on mõeldud 24/7 nautimiseks ja kõigile inimestele mõnusa energia loomiseks. Mina näiteks oleks hea meelega sinna jäänudki. Kohe tükiks ajaks. Kõigi oma paljaste jalgadega...

see suhe jäi nüüd küll õhku rippuma... 

sellist lähikontakti oma valgest luigest hingesugulasega ei oska ma isegi kirjeldada... 

pole mingit vajadust mannekeene riietada... 

suht veider valik... eestlase silmale :)

võibolla järgmises elus 

uued sõbrad 

Kogu oma positiivsuse juures ei saa ma muidugi üle ega ümber faktist, et see oli meie projekti viimane kohtumine. Eks see ole alati nii, et just siis, kui oled kellegagi enamvähem perekonna loonud, tuleb hetk, mil see perekond hajub laiali algosakesteks ning jääb üle ainult loota, et tekkinud hingesidemed mingil moel aja kulgemisele vastu peavad. Ma vist ei oskaks isegi kokku lugeda kõiki neid inimesi, kes minu sisse on jäänud ning keda ma igavesti endaga kaasas kannan...

ühe projektipartneri kommentaar - Raine, sa oled üks kõva töötegija!- nojah, eksole... 

 

Kui esimene korralik rattasõit on tehtud...

...siis on kevad käes. Nii ma endale igal aastal kinnitan. No olgu selle kevadega sel aastal nagu on, aga sõitma ma täna läksin. Oleks juba eile läinud, sest ilm oli eile sootuks ahvatlevam oma naeru lagistava päikese ja lendavate liblikatega, aga kuna õhta oli tantsutrenn, siis ma igaks juhuks ei riskind. Täna aga krigistasin hambaid juba töölt koju sõites, sest hing kripeldas nii hirmsasti sadulasse. Nu ja mis see väike tuuleke julgele naisele ikka teeb. Hehehee. Juba enne Kuremaa metsa olid mu talvest kängu jäänud jalalihased väsind ning naeratus näol grimassiks transformeerunud. Tuul ulus kõrvade vahel ning motivatsioonikõne iseendale keris tuure. Kui ma siis lõpuks hambad ristis tuuliku juurde välja jõudsin ning kivile istuma komberdasin oli selge, et plaanitud Mutso ringi tegemisest ei tule midagi välja ning hästi on, kui ma tuldud teed enam vähem elusana tagasi jõuan. Hing, see vana saadanas, muidugi juubeldas sees, sest tema on mul ju noor ning teda ei huvita minu vanaks jäävad kondid apsaluutselt. Tema arvab ikka, et kõik hullused, mida ta ette võtta tahab, saab ka selle vana niru skeletiga korda saata.

Kuna aga laiuse mäel on võim sees ka Kuremaa tuuliku juures, siis kulus kiviringil istumine ja ringi ärakõndimine minu poolsurnud lihastele marjaks ära niiet peaaegu oleks Mutso poole teele asunud kui mõistus poleks enne koju tulnud. Tagasiteel suutsin isegi loodust nautida ning Kuremaa metsast läbi sõites kostus kõrvu päris maailmatasemel operett. Sooloaariaga esines parasjagu miski olend, kelle laul kangesti roostes kruvi sisse keeramist meenutas. Ikka ’kriuks-kriuks-kriuks’ ja ’kriuks-kriuks-kriuks’. Teda üritas vaigistada keegi teine kõvehäälne, kelle hõiget võiks tõlgendada kui ’jää vait! Jää vait!’... neile sekundeerisid kaks nurrujat, kes arvatavasti kogu selle aaria pehmendamiseks kohale olid kutsutud. Lisaks siis trummar rähn, kes kohe vägagi üritas oma rütmi lauljatele kohendada... Ning kui ma lõpuks väsind, aga õnnelikuna koju tagasi jõudsin, sain ma aru, et hoolimata füüsilise vormi kesisusest andis esimene rattasõit kevadekuulutaja tunde kätte küll. Seekord õnnestus mu noorel hingel mind veel ära petta. No ja Jupiteri muidugi ka... Mida kõike ta küll tagasiteel jälle kuulma ei pidanud (no pole ammu rääkida saand ju) :)

Nuustiku lugu

Mulle on alati meeldinud triibulised kassid. Neis kohe on nagu mingi võluvägi sees. Minu jaoks. No jätame mustad kassid kõrvale. Neis on maagia... aga igaks juhuks ärge Bläkile öelge, et mulle triibikud ka meeldivad. Aga jah. Eriti mul neid triibikuid olnud ei ole. Kooliajal kinkis mu klassiõde Margit mulle pikakarvalise triibiku nimega Julie. See oli tol ajal haruldane. Nimi ma mõtlen. Ikkagi välismaa oma. Julie oli tõeline südamekass. Aga õnnetu lõpuga. Tema jäi koos suurema osa Laiuse kassidega tol ajal võimust võtnud kasside katku ning seesama katk hävitas ära suure hulga just triibulisi kasse. Nüüd on kõik kohad täis laigulisi. Aga kuna minu omad lapsed on samasugused kassisõltlased nagu ma isegi, siis ilmus meie perre Nuustik. Triibuline kass Tartu kasside varjupaigast. Oli teine pesakonna ülejääk. Nii on kirjas tema tunnistusel. Ahjaa, tegelt on tal ristinimi ka – Bebert. Aga kuna see nüüd küll miski kassi nimi ei ole, siis sai ta kohe ümber ristitud. Just selle nimega, mis parasjagu keelele tuli. Minu jaoks on ta Jack Sparrow, sest nii kauneid maalitud silmi ei ole kellelgi teisel. Nuustik on lihtsalt liignimi. Kuna pikakarvaline läheb ju tuusti :)

peotäis armastust

 Nuustikust sai hetkega minu kass. Küll käis ta mind kogu aeg kontrollimas ja nina nuusutamas ning silma vaatamas.

kas sina oled minu emme?

Öösiti magas mu kaela peal, mis tähendab seda, et magamisest eriti nagu midagi välja ei tulnud, aga õnneks oli suvine koolivaheaeg... Käitus see kassilaps nii nagu nad ikka käituvad – harjutas ronimist ja mängimist ja nuusutas lilli ning ajas taga liblikaid.

Eriti osav oli ta mahalõigatud pirnipuu tüve peal poseerima.

Pole olemas sõbralikumat ja kannatlikumat kassi kui Nuustik. Kui ma Lohusuu metsade servalt leitud kaks kassirajakat enda juurde vedasin ning ühest mustast tondist paras ulakas kassipoiss nimega Lucifer kasvas, arvas seesama Luts, et parim koht maailmas on kaksiratsi Nuustiku turjal temaga mängimine ja tema kõrvade limpsimine. Nuustik oli maailma rahu ise.

Tema sügavates rohelistes džäkspärrousilmades peegelduvad universumi tarkused. Mingil ajahetkel sai ta isegi aru, et no tõepoolest minu kaela peal magamine oleks nigu liig juba... Kuna meil kassiperes eriti korralikku kõutsi enam polnud, siis olid lootused Nuustiku peal, et no küllap ta korra majja lööb ja need ümber maja luusivad potentsiaalsed peigmehed laiali kupatab. Mis nad ikka niisama aega raiskavad, meil siin steriilsed naised kõik... Nuustik hoidis asjadel silma peal korralikust kõrgusest nigu kuningas kunagi :)

Ja siis ühel hetkel oli Nuustik kadunud. Kõik, kes vähegi kassiinimesed, teavad küll, mis tunne see on, kui kass on mõned päevad kadunud. No hea küll, isane kõuts... paar päeva... isegi nädal on veel okei... aga kuu aega... kaks kuud... Midaiganes teooriaid me oma peas välja ei mõelnud. Kustiganes teda otsimas ei käinud. Iga kord kui rattaga sõitsin või mäe peal käisin, vahtisin ringi, äkki ometi... Kui siis uus talv peale tuli, tundus, et saatuse vastu ei saa. Ega perenaise süda muidugi ei lepi kunagi sellise kaotusega. Ikka loodad. Kõigest hoolimata. Ja imed sünnivadki. Kaks päeva tagasi tormas välisukse avanedes tuppa rääbakas triibuline kassirajakas. NUUSTIK. Oh kui kassid saaks rääkida... Aga võibolla ongi parem, et ei saa. Sest ma vist ei suudaks tema juttu rahulikult kuulata. Käiks iga paari minuti tagant tagatoas pisaraid valamas. Mis müstilise jõuga see kiisukene tee koju tagasi leidis ja mida ta sel teel üle pidi elama... jääb igaveseks müsteeriumiks. Sest nüüd on kõik hästi. Nüüd saan ma oma Nuustikut iga hetk näppima minna. Noh et ikka kindlaks teha – see pole uni, see on täitsa päriselt!

lõpuks ometi saab perenaise käest pai....

omal kohal tagasi... vanem... elutarkus silmades... 

Pagulased...

...tulid minu majja nii neli nädalat tagasi. Eks ma tegelt ise võtsin. Vabatahtlikult. Kuidas sa ikka jätad külma ja nälja kätte. Nemad ise muidugi vabatahtlikult ei tulnud. Arvatavasti tundus neile nigu oleks neid Siberisse deporteeritud. Tundmatu ruum, võõrad lõhnad, keelt ka ei mõista. Söök ka na imelik, võtab kõhu lahti alguses. Mina ise aga mõtlesin, et see kõik on köömes. Peamine on headus ja südamlikkus, armastus võidab alati kõik. Esialgu tunsin end siiski rahvavaenlasena, sest pagulasi külastades põrnitses mind kolm paari üsna vaenulikke tumedaid silmi. Kahtlustavalt. Iga liigutuse peale valmis peitu jooksma. Oma teistele kodakondsetele ma ei julgend iitsatadagi, et meie perekond järsult suurenenud on. Eks nad muidugi kahtlustasid, kui märkasid, et söök kiiremini kahaneb ja öösiti rohelisest toast kohutavat kolinat kostub. Pagulased nimelt on ju metsiku loomuga ning vabalt kasvanud olevustel tekib tuppa kinni panduna tohutu äng. Tuleb kõik variandid käiku panna, et end ruumist välja närida.

Aeg läks. Ühel päeval täitsa tundus juba, et silmside ühe pagulasega, nimetagem teda Porthoseks, sisaldas midagi muud peale ilmselge arusaamatuse. Püüdsin oma mesimagusasse häälde panna maailmasuuruse armastuse ja headuse ning rääkisin Porthosele pika jutu, kui hea on ikka meie juures elada. Tundus, et ta nõustus minuga. Järgmisel päeval läksin suurte lootustega oma armsaid külastama ja ennäe!... teine pagulane, nimetagem teda Athoseks, tuli mulle rõõmsalt vastu ning asus sööma enne kui ma toast lahkusin. Tundsin usalduse tõusu ja rõõmustasin, et äkki siiski õnnestub mu kolm musketäri perekonda integreerida. Otsustasin käigu pealt, et näitan neile seda osa oma majast, kus nad veel käinud pole. Eemaldasin targu kõik vanad kodakondsed ja jätsin uksed lahti. Ehheee! Athos kasutas kohe juhust ning käitus nagu vana maadeavastaja kunagi... kuni... üks meie omadest peiduurkast välja tuli ning temaga silmitsi seisis. See oli ilmselgelt liig mõlemale poolele. Järgnev kahekõne oli tõlkimatu. Ma isegi ei püüa arvata, mis keeles see toimus, aga mõte oli suht selge: „Kessaoledmissaoledmikssasiinoledkustsatuledkassateadetseeonminukodu....“ – „maeiteamidagimaeiteamidagimaolensellinevaenepagulaneäramindärasööö...“. 

Kriisi lahendamiseks oli ainus võimalus eemaldada vana kodakondne ning sulguda turvalisse majaossa.

Kas siis konfliktist pärismaalasega või jätkuvast solvumisest seoses ruumilise vangistusega, aga igatahes ei ’vestelnud’ mu musketärid minuga mitu päeva. Põrnitsesid mind eemalt ja tulid sööma alles siis, kui olin ukse sulgenud. Jätkuvalt üritasid nad leida väljapääsu, kasutades kõiki vahendeid, mida enda ümbrusest leidsid. Mul hakkas neist kohe kahju. Mõtlesin iseennast sellesse olukorda – mina... vaba hing, vangistatuna.... ainult aknast näen silmapiiri... Kuna ilmad soojenesid ning tundus, et mingi side meie vahel ikka on, noh et nad teavad, et süüa ikka saab ja tuppa sooja ka... siis võtsin vastu otsuse. Ainuisikuliselt. Kellegagi konsulteerimata. Luba küsimata. Avasin uksed vabadusse... võttis päris mitu hetke, et Athos, Porthos ja Aramis tajuksid, et nad võivad minna. Ja nad läksid. Mis tähendab seda, et Laiusel Katlamaja linnaosas on vahelduva eduga liikvel kolm pagulast, sellised ilusad musta kasuka ja valge salli ning valgete saabastega. Eks mul muidugi süda valutas, et äkki nad arvasid, et ma ei armastagi neid ja käsen neil kodumaale tagasi minna. Minu õnneks tuli Athos kohe varsti tagasi, või õigemini lipsas välisuksest oma ajutisse korterisse nigu niuhti. Praeguseks on ta üsna ära integreeritud, ehk siis käib tubades ringi, uudishimulik pilk silmades ning püüab kodakondsetele mitte väga silma alla sattuda. Et ei läheks argumenteerimiseks jälle. Porthos ja Aramis käivad ümber maja nigu kitsed kahe heinakuhja vahel, suutmata valida, kas irvakil olev uks on ikka piisavalt turvaline, et sealt vahelt tuppa lipsata või peaks veel omaette hoidma ning lakas magama. Vabana sündinutel vaba valik. Hakkama saavad nad igatahes, kas siis minuga või minuta.  

Ja ma ikka kassidest räägin, onju... KASSIDEST. 

see on juba peaaegu et peremehe pilk... Athos, teie teenistuses