Kui esimene korralik rattasõit on tehtud...

...siis on kevad käes. Nii ma endale igal aastal kinnitan. No olgu selle kevadega sel aastal nagu on, aga sõitma ma täna läksin. Oleks juba eile läinud, sest ilm oli eile sootuks ahvatlevam oma naeru lagistava päikese ja lendavate liblikatega, aga kuna õhta oli tantsutrenn, siis ma igaks juhuks ei riskind. Täna aga krigistasin hambaid juba töölt koju sõites, sest hing kripeldas nii hirmsasti sadulasse. Nu ja mis see väike tuuleke julgele naisele ikka teeb. Hehehee. Juba enne Kuremaa metsa olid mu talvest kängu jäänud jalalihased väsind ning naeratus näol grimassiks transformeerunud. Tuul ulus kõrvade vahel ning motivatsioonikõne iseendale keris tuure. Kui ma siis lõpuks hambad ristis tuuliku juurde välja jõudsin ning kivile istuma komberdasin oli selge, et plaanitud Mutso ringi tegemisest ei tule midagi välja ning hästi on, kui ma tuldud teed enam vähem elusana tagasi jõuan. Hing, see vana saadanas, muidugi juubeldas sees, sest tema on mul ju noor ning teda ei huvita minu vanaks jäävad kondid apsaluutselt. Tema arvab ikka, et kõik hullused, mida ta ette võtta tahab, saab ka selle vana niru skeletiga korda saata.

Kuna aga laiuse mäel on võim sees ka Kuremaa tuuliku juures, siis kulus kiviringil istumine ja ringi ärakõndimine minu poolsurnud lihastele marjaks ära niiet peaaegu oleks Mutso poole teele asunud kui mõistus poleks enne koju tulnud. Tagasiteel suutsin isegi loodust nautida ning Kuremaa metsast läbi sõites kostus kõrvu päris maailmatasemel operett. Sooloaariaga esines parasjagu miski olend, kelle laul kangesti roostes kruvi sisse keeramist meenutas. Ikka ’kriuks-kriuks-kriuks’ ja ’kriuks-kriuks-kriuks’. Teda üritas vaigistada keegi teine kõvehäälne, kelle hõiget võiks tõlgendada kui ’jää vait! Jää vait!’... neile sekundeerisid kaks nurrujat, kes arvatavasti kogu selle aaria pehmendamiseks kohale olid kutsutud. Lisaks siis trummar rähn, kes kohe vägagi üritas oma rütmi lauljatele kohendada... Ning kui ma lõpuks väsind, aga õnnelikuna koju tagasi jõudsin, sain ma aru, et hoolimata füüsilise vormi kesisusest andis esimene rattasõit kevadekuulutaja tunde kätte küll. Seekord õnnestus mu noorel hingel mind veel ära petta. No ja Jupiteri muidugi ka... Mida kõike ta küll tagasiteel jälle kuulma ei pidanud (no pole ammu rääkida saand ju) :)