Ära kunagi võta sõna...

… kui ei tea, millega tegu on :) Sestap, austusest kõigi nende tuhandete, kui mitte miljonite, inimeste vastu, kes Eurovisiooni lauluvõistlust südamesse võtavad ja seda suure kirega jälgivad, otsustasin end asjaga kurssi viia ja laulud ära kuulata. Tegin seda täiesti juhuslikus järjekorras, just sellises „random“ variandis, nagu YouTube’is parasjagu ette tuli. Esimeseks sattus Rootsi mees Eric, kellest ma tean, et ta eesti naistele päris hästi meeldib. Laulu nimeks ja sisuks Populaarne ja selleks ta kindlasti ka tulevikus saab, muidugi juhul, kui teda need musta riietatud ja kettidega kõlistavad meestantsijad ka edaspidi ümbritsema jäävad. Laul ise oli tavaline diskopop, mida rootslased ikka harrastavad juba Eurovisiooni algusaegadest peale… tegelt võiks juba oma ABBA kompleksist üle saada… Järgmiseks juhtus kõlaritesse midagi täiesti kummalist, ehk siis iiri kaksikute punkrock Huulepulk. Laulu sisu jäi mulle arusaamatuks, nagu see pungiga ikka juhtub, kuid samas kangastusid mulle silme ette pildid uuest Austin Powersi filmist, kus lisaks dr. Evil’ile karglevad ringi needsamad punasesse riietatud iiri kaksikud – Evil Twins… (judin-võdin)… Vajutasin ruttu järgmisele videole, milleks osutus Ühendatud Kuningriikide ettekujutus korralikust eurolaulust. Vaesekesed, see oli nüüd küll „Backstreet Boys all over again“. Eks igal riigil ole omad kinnisideed, kuid kui kohe kindlasti oli vaja poistebändi, siis sellise maa nagu Suurbritannia pealt oleks ju võinud vähemalt kokku korjata need poisid, kes ka tegelikult laulda oskavad … või olen lihtsalt liiga noriv… arvatavasti. Otsustasin juhusele vastu hakata ja VALISIN järgmise, ehk siis taanlaste väga pika nimega laulu – Sõber Londonis uus homne. Minu kahtlused osutusid tõeks, sest tegu oli lauluga, mis sobiks uueks Internatsionaaliks või mida kuulsad lauljad üle maailma saaksid järgmisel Live Aid’il esitada ja mille saatel Aafrika näljahädalistele abipakke koguda. Euroopa rahvastele eriti ei mõju sõnum maailma paremaks tegemisest ja meile pole vaja meelde tuletada, et kõik sõltub meist endist. Meil on Euroopa Liit… Kuigi mu vastuvõtuvõime oli juba suuresti kannatada saanud, otsustasin kuulata ära naabrite soomlaste esinemise ja sain täieliku üllatuse osaliseks – esimene soomlane, keda olen kuulnud inglise keeles nii kenasti laulmas, et annaks või auhinna kohe! Ja laul ise oli nii nunnult meloodiline, sõnumiks muidugi kahjuks see Maa päästmise lugu jälle… ja tõe huvides peab muidugi nentima, et Paradiisi Oskari hääl kõlab kohe päris täpselt samamoodi kui meie teiste naabrite lätlaste Brainstorm’i esilaulja oma… (siia vahele kuulasin väikeseks hingekosutuseks Brainstorm’i Võib-ollat). Otsustasin, et ei anna alla enne kui kuulan ära ka võitjad aserid (kelle kohta küsis mu kõige väiksem lapsuke – emme, kus see aserbajaan on?)… Hmm… pean ütlema, et ma saan täiesti aru, miks see laul võitjaks valiti. Lihtne kolme duuri lugu, sisaldab sõna beibi, sõnum on üheselt mõistetav – ma tahan sind ja sina mind ja ilma ei saa kohe mitte – ei mingit maailmavalu ega pretensioonikaid taustanippe. Mõjub inimesele ürgsel algtasandil… Getterit ei kuulanud, sest riskeerides kõigi nukukese fännide vihaga, eelistan iga kell inglase onu Jamesi versiooni sellest Ameerika unistusest rääkivast viisijupist. Rohkemaks polnudki ma võimeline, kuid luban, et kui olen paar päeva kosunud ja oma sisemisi hingekeeli „päris“ muusikaga toitnud, üritan ära kuulata ka ülejäänud… või siis pool… või siis kolmandiku… no kedagi ikka :)

Iga tantsutrenn on kui Termopüülide lahing...

… mis tavapäraselt algab esmaspäeviti ja kolmapäeviti umbes kell seitse õhtul. Lahingutegevusest osavõtjaid on veelgi vähem kui spartalasi (ainult kaksteist ja nendegi hulgast sagedane loomulik kadu umbes veerand), aga see-eest astume me kartmatult vastu kõigele, misiganes meid ees ootab. Enne lahingusse minekut tuleb ikka natuke strateegiat arutada ja taktika üle mõelda. Tänaõhtune teoreetiline arutelu läks veidi pikale, kuna juunikuus on suurem sõjakäik ees ootamas, mis vajab veidi teiselaadset pühendumist kui tavaliselt… Aga ega kaua keerutada ei saa, ükskord peab ikka südame rindu võtma, võitlusvahendid ehk käed ja jalad soojaks venitama ja vastasele näkku vaatama. Kuigi enamasti suudame ikka aimata, mis järjekorras meil tegutsema tuleb hakata, siis tänased esimesed paarkümmend minutit meenutasid küll pigem peata kanade kaootilist kohaotsimist ja ebamääraste liigutuste tegemist. Kui nüüd võitlejad võitluskogemuse järgi ritta sättida, oli pilt umbes selline – algajad ja uustulnukad mõtlesid: kas tõesti oleme me seda enne teinud; edasijõudnud: me vist oleme seda kunagi teinud; ja veteranid: me oleme seda vist kunagi kindlasti teinud… Õnneks ei jätkunud taolist rindeformatsiooni reeglite täielikku rikkumist kuigi kauaks, kui ikka tõsine vastane silmapiirile ilmus, oli pilt kohe hoopis teine. Siiski, siiski, ka oma statsionaarsete vastastega on vahete-vahel tükk tegu. Eriti „Meil aiaäärne tänavas“ kipub pidevalt oma taktikat muutma. Just siis, kui oleme mõne sammu või heite omast arust täitsa kenasti käppa saanud, väidab ta külma kõhuga, et see käib hoopis teistmoodi! Ja ega vaielda polegi mõtet, sest kaotajaks ei taha ju keegi jääda. Tänane kõige ohvriterohkem võitlus toimus aga hoopiski „Lepalinnuga“ – vastavalt füüsikaseadustele leidis aset pidev põrkumine ja põkkumine ning nagu asi poleks veel piisavalt tõsine, otsustas ka põrand lahingutegevusse sekkuda, tõestades maa külgetõmbejõu olemasolu. Õnneks polnud vigastused seekord nii tõsised, et oleks pidanud „Olfeni“ plaastriga kas siis plaasterdama või seda nuusutama… Lahing lõppes nagu ikka „Palvega“: „Looja, hoia minu jalgu ja käsi ja luba mul ka järgmisel korral tervena koju jõuda. Looja, kaitse minu kaasvõitlejaid ja sõpru ning anna neile jätkuvalt rõõmsat meelt ja kannatust.“ Selleks korraks sai vastane jälle veidike rohkem alistatud, kuid ükskord me võidame niikuinii… järgmise korrani :)… mis on juba kolmapäeval.

Saatan nalja ei mõista..

... sestap lisan ajaloolise tõe huvides ka need kaks esimest lugu, mis põhjatutesse Internetiavarustesse seiklema on läinud ja mis arvatavasti Bloggeri vahepealse kokkujooksmise põhjustasidki :)
Annad Saatanale sõrme...
...võtab terve käe :) Tegelikult oli Saatanal eile pidupäev, sai teine terve öö otsa vaikselt pihku itsitada, ise samal ajal mitte ainult minu mõlemast käest sikutades, vaid mu mõlema ajupoolkeraga mässates mulle kõiksugu hulle unenägusid ette söötes. Asi sai alguse tantsutrennis lihtsast õhkuvisatud mõttest, et võiks hakata blogi ehk siis päevikut pidama. No mis see siis ära ei ole. Inimene kirjutada ikka oskab ju... Pealegi, kesse siin netiavarustes neid veidraid mõttemõlgutusi ikka loeb, paar tuttavat ehk saavad kõhutäie naerda... või siis omaette pobiseda, et nüüd on tädi küll päris kiiksuga :) Aga ükskõik kui palju ka tagajärgedele ei mõtleks - Saatan ei lase lahti mitte! Niisiis. Teatan ametlikult, et alates tänasest võib kogu muu kosmoseprahi hulgas, mis Interneti universumis ringi hulpimas on, aeg-ajalt kohata täiesti minu tahtest sõltumatult tekkivaid kirjutisi sellest, mis parasjagu meelel või mis ümberkaudses kaosest vallatud maailmas äramärkimist võiks vajada. Oma tee valime endile ise - ehk siis nagu ütles härra Rochester: at this moment, I am paving hell with energy! (sellest hetkest alates sillutan endale hoogsalt teed põrgusse) - kirjutatud 12. mail
On 13 ja reede..
... ning minu süles on end õndsa näoga kerra tõmmanud süsimust kass nimega Blacky. Eks ta ole väsinud ka pärast pooletunnist demonstratsioonesinemist laulu- ja tantsunumbriga “Ära piina mind...” Iga korraga muutub kassi hääl kuidagi kahtlaselt sarnasemaks talle nime andnud kunagise üsna lootustandva lauljatari omaga... aga eks harjutamine teeb meistriks! Igatahes ei meeldi mulle kohe mitte kedagi piinata, niisiis lasen tal oma privaattsooni siseneda ja mulle head energiat nurruda. Mine tea, millal mul seda vaja võib minna! Paari eelmise päeva jooksul olen ju saanud kaks erineva sisuga ketikirja. Üks neist palus ennast edasi saata kaheksale mulle olulisele naisolevusele, mille tulemusel pidin ma teada saama, mis juhtub nelja päeva pärast. Kuna ma kirja külma kõhuga ära kustutasin, siis nüüd nähtavasti pean ootama, mida nelja päeva pärast ei juhtu… Teine kiri sisaldas heade soovide palvet, mis tuli siis ka omakorda võimalikult paljudele inimestele (mitte ainult naistele) läkitada, et näidata ikka, kui palju ma nende kõigi peale mõtlen ja neile head soovin. Asja mõte tundus olevat selles, et kui korraga on suurel hulgal inimestel oma meilikastis see palve, siis mingil müstilisel teisel tasandil tekitab see positiivse laengu… Kustutasin ära ka selle kirja, ise omaette palvetades kõigi oma sõprade eest, et nad nüüd selle konkreetse palve mõjuväljast eemale ei jääks. Tahes tahtmata tuli mulle meelde, kuidas teismeliseeas sai mitmeid-setmeid kordi käsitsi ümber vehitud oma kakskümmend koopiat ketikirjast, et need siis kenasti tigupostiga tuttavatele edasi saata. Üritasin ette kujutada oma nägu, kui mu arenemisjärgus lapsukesed praegu kahekümne kirjaga minu ette ilmuksid palvega kakskümmend ümbrikku ja marki osta. Mitte mingi valemiga ei oleks mul võimalik neile selgitada ketikirja olemust ja keelitada neid kirju mitte saatma, kui ma ometi samas vanuses ise selle lõksu langesin ning ei mäleta küll, et minu ema oleks mulle nägusid teinud ja tobukeseks nimetanud. Pealegi pole mul mingit õigust otsustada selle üle, millesse keegi usub. Märke võib ju tõlgendada mitut moodi. Eileõhtune äike näiteks mässas Laiuse kohal just parasjagu sel ajal, kui ma koolimajas kirikulaule laulsin (fakt, et ma kirikukoori läksin, vajab omaette psühhoanalüüsi, ning sellega tegelen ma mõni teine kord). Hetkel, kui me kaunilt jorutasime „Süüalused küll oleme ja halastust nüüd palume…“ sähvatas välk ja elekter kadus. Oli see nüüd jaatuse märk laulus esile kerkinud süütunnistuse kohta või saabuva halastuse ettekuulutus? Või hoopis juhuste kokkulangemine? Tõsimeelsed inimesed on võimelised sellest välja lugema mida iganes, minu jaoks oli situatsioon piisavalt praktiline selleks, et koju helistada ja paluda lastel elektrijuhtmed seinast välja tõmmata… Hiljem koduaias seistes ja vihma nautides olin tunnistajaks müstilisele vaatepildile, kus korraga olid taevas nii päike kui kuu, äikesepilved ja vihmasadu, selge taevas ümber kuu, millest parasjagu lendas üle vahurada vedav reaktiivlennuk, mustava taevapoole taustal säras vikerkaar, mille ümber kummus kallistuseks teine, veidi tuhmim värvikaar ning nagu sellest poleks veel küllalt, sähvatas hinge valgustamiseks välgunool… Küllap kõigi nende märguannete tõttu olemegi nii ebausklikud, sest ega ju niisama ei saa midagi juhtuda, kõik tuleb ikka ära seletada ja kõigest põhjuseid ja põhjustajaid otsida. Ei seleta ja ei otsi. Märkan ja naudin. - ehk siis 13. mai ja reede :)

Öös on asju...

... eriti praegu, kui talvine pilkane pimedus annab tasapisi järele müstilisele kevadisele ööhämarusele, mis endas kõiksugu üllatusi peidab. Eile õhtul, kui suur osa Euroopast pingsalt teleriekraani helendust põrnitses (ja nagu tänahommikustest kommentaaridest näha võib, said paljud neist negatiivse elamuse), osalesin üritusel, mille olemasolust ma päev varem veel midagi ei teadnud: Muuseumiöö Betti Alveri muuseumis intrigeeriva pealkirjaga Öös on aardeid. Ja aardeid seal tõepoolest on. Esimese paari tunni jooksul imbusime vaikselt jooga ja mediteerimise maailma, jõudes ikka ja jälle tõdemuseni, et kõik algab tegelikult meist endist. Tsivilisatsioon oma pideva taganttorkimise ja rahulolematuse tekitamisega on inimesed iseendist nii kaugele viinud, et tagasitee endasse nõuab suurt pingutust. Kui Idamaa rahvastel on meie mõistes jooga pigem eluviis, siis läänemaailmas paraku esindab see paljudel juhtudel "moevoolu" ja on lihtsalt "in". Eesti inimene on nähtavasti kusagil vahepeal. Mina näiteks ei kujuta ette, et ma oleksin mingi grupi inimestega ühes ruumis ja üritaksin mediteerida. Kõigist neist inimestest kiirgav ja neid ümbritsev energiaväli muudaks selle kas siis täiesti võimatuks või imeks minust üüratult energiat. Üksildase hundina sobib mulle suurepäraselt mistahes tükike loodust (Laiuse mägi on muidugi ideaalpaik), et ennast täiesti lõdvaks lasta ja oma keha rütmis hingata. Kõige kergem on seda siiski teha hämaras öövalguses... nagu eilne õhtu... See on nii kummaline, kuidas katuseräästalt vihmatilkade kukkumine õhtuvaikuses hoopis teistsuguse kõla omandab kui päevavalguses. Ma kuulen piiskade langemist naabri kasvuhoone juures asuvasse kogumisvanni! Kõik need tilgad kokku moodustavadki minu mantra, ma ei tee ise ühtki piiksu, õhtu hääled on need, mis mus vastu vibreerivad. Kusagil kaugel kisab mingi tundmatu lind, mitmeid kordi ja üsna kimedalt - mul pole mingit tahtmist tuppa joosta, et Internetist üles otsida, kellega tegu - juba ainuüksi see fakt annab tunnistust minu muutunud meeleolust :) Annan andeks kõrgustes ülelendavale lennukile tema müra ja sobitan sellegi mantrasse. Nagu ka rongi kõlksuva kõla, kui see Jõgevalt läbi sõidab. Päevavalguses aiaavarustesse peitunud siilikene krõbistab kuuldavalt peaaegu üle mu varvaste, pärikarva on okkad pehmed kui siid. Kui ma silmad sulen, lendab mu mõte läbi taevakatteks oleva pilvesumu ja äkitselt on mu ümber tähed ning maailmakõiksus. Ning mulle ei lähe karvavõrdki korda mitmenda koha Eesti Eurovisiooni lauluvõistlusel sai... :) Järgnevatel öödel kavatsen minna tiigi äärde kiriku parki nahkhiiri ootama.
P.S. Blogimise teine katse... näis mitu tundi seekordne kirjatöö vastu peab :)