Pool sajandit seiklusi ehk 50aastane naine ei targuta vaid jagab elukogemusi ;)

Kõigepealt võib ta südamerahuga lohutada kõiki nooremaid suguõdesid, et 50aastaseks saamine mitte maailma lõppu ei tähenda. Vannitoa peeglist ei paista poolt sajandit mitte kusagilt ning kõiksugu hoiatused ihuliikmete kärbumisest ja tupe kuivusest on ainult müüt. Tegelikult ei kirjuta keegi teile otsaette POOLESAJANDUVANUNE ning halvimal juhul on teil ainult mõni kodakondne, kes igal hommikul tervituse juurde kelmikalt lisab – tere hommikust 50aastat ja kaks päeva. Ja niimoodi vähemalt nädalajagu päevi… Eks kättemaks saab olema magus…

Kui aga elukogemusest rääkida siis ilmselgelt tuleb elu kõigepealt kogeda, et neid kogemusi oleks. Mis tähendab pea ees tundmatus kohas vette hüppamist (ülekantud tähenduses loomulikult), järelemõtlematult võimatuna näiva ülesande vastuvõtmist, kõhutunde usaldamist ja kõigi kodakondsete arvamuse ignoreerimist. Esialgu, kui oled noor ja roheline, tundub sulle muidugi, et selleks, et elu oleks äge, tuleb midagi saavutada ning selleks hullu moodi tööd rabada. Pole midagi, see läheb üle. Varsti saad aru, et tööd rabada võib ainult siis, kui see töö armastab sind sama palju kui sina teda. Sellisel juhul kaasneb rabamisega hulk vapustavaid seiklusi ja emotsioone ning täiesti märkamatult hakkab elukarikasse nektarit tilkuma. Seejuures pole sinu edasiliikumise pagasiks mitte kunagi koolis raamatutest pähe tuubitud tarkused vaid elukestev praktiline õpe. Ma näiteks ei mäleta mitte muhvigi keskkooli matemaatikast, pole mul siiani ühtegi ruutvõrrandit ega integraali vaja läinud, see-eest võiksin ma tundide kaupa vestelda astrofüüsikast, universumi müsteeriumist või erinevatest inimtaju teooriatest ja neid teadmisnoppeid olen ma ise aja jooksul korjanud, sest need huvitavad mind. Mul on tõsiseid kahtlusi tsivilisatsiooni suhtes, kes edukuse märgiks peab kahte kõrgharidust, suurt maja ja kallist autot ning töötamist juhtival kohal, kuid keda ei huvita inimese sisemine intelligentsus ja praktilised oskused. Ehk näevad minu silmad veel sellist ühiskonnakorda, kus paberil tunnistus on ainult lisaboonuseks ja oma igapäevast leiba teenib inimene oma meelistegevust tehes. Mida teen ihu ja hingega, selle tulemuski on hingestatud. Seda tühja ja kõledat on meie ümber kriitiliselt palju saanud.

Kui aga seiklused ja meeletused kõrvale jätta, siis tegelikult on elus kõige olulisemad need väikesed hetked. Need, kus sa oled just praegu. Sünnipäev koos kõige kallimatega. Lapse kiri sinule, kust kumab välja suur hulk armastust ning mis sind lahinal nutma ajab, nii et sa püstigi ei püsi. Kallima kaisus magamine, kusjuures pole üldse tähtis, et su kael jääb kangeks ja käsi sureb ära, sa pole mingi hinna eest nõus end liigutama, et seda hetke mitte igavikust välja tirida. Väeõhtu koos hingesugulastega, kus jagada üksteisele just seda rõõmu ja energiat, mis teid kõiki uuele tasandile viia võib. Hommikune naeratus, ka siis, kui sellele järgneb – sa oled nüüd…. Kiisupai ja täielik õigus sülle trügivad kassid põrandale tagasi panna, kui sul parasjagu pitskleit seljas on. Poja iseenesestmõistetav märkus – ära siis teinekord küsi minult nõu, kui sa nagunii enda tahtmise järgi teed. Uisusaabastes tudisevad jalad ja tasapisi kohale jõudev teadmine, et uisugraatsiat sinust selles elus vist ikkagi ei saa. Täielik üsindus Laiuse mäel ja südame sügavaimast sopist üles kerkiv tänutunne kõige eest, mis olnud ja mis tulemas. Ja kui ongi tavaks mingile teetähisele jõunud inimese käest küsida – nii, oled nüüd nii ja nii vana, kui mõtled järgi oma elule, mida teeksid teisiti? Midagi ei teeks. Kui oleksin teinud midagi teisiti, siis poleks ma siin ja praegu. Ma oleksin keegi teine, kuskil teises reaalsuses. Minu teine mina. Ja võibolla on ka see lõpmatu arv minu teisi minasid just praegu alustamas uusi poolsajandi seiklusi ning võibolla on ka neil esimeseks seikluseks… kanasupi keetmine. No uskuge või mitte, aga ei ole ma siiani kanapuljongit ja sellest suppi teinud. 50aastasena on selleks täitsa õige aeg. Aga ühes olen ma kindel – ükskõik, kus need minu teised poolesajaaastased minad ka poleks – pea on neil ikkagi pilvedes ja tähesära silmis. 

Mul on maailma parimad naised vol 2 ehk aasta auhindade välja andmise eri

Pole midagi parata, pean taaskord tunnistama, et mul on ikka roppu moodi vedanud. Naistega. Võiks ju arvata, et kaua sa ikka jaksad jamada ühtede ja samadega aastakümneid, aga elu õnneks ei lase ka pikaajalises abielus mitte loorberitele puhkama jääda. Ma küll eelmisel aastal pisut proovisin distantseeruda ning päris korralikku kooselu hoopis kellegi teisega harjutada, aga vana arm ei roosteta... seega tuleb ikka naistega kokku saades härduspisar silma ning mis siin keerutada - kes mind ikka paremini tunneb kui mitte minu naised. Mõningad rollimuutused meil eelmisel aastal siiski aset leidsid ning lisasime need-asjad-peavad-igal-korralikul-naisel-neljakümneviiendaks-sünnipäevaks-tehtud-olema nimekirja samuti üht koma teist. Näiteks käisime ära kuumade šeikide maal, ups kuumal šeikide maal siis.... araabia ühendemiraatides. Tõsi küll, mitte täiskoosseisus, sest osad meist pidid jääma orjapidajate juurde oma koormist kandma ning nagu ma õieti aru saan, juhtub täpselt sama uue aasta kevadel, kui osad lahkuvad soojale maale ning ülejäänud tegelevad raha sukasäärde kogumisega.... aga ega me kadedad pole, me saame igal ajal ju spaasse minna näiteks. Kuremaale. Hea lähike minna, ei pea isegi pead fööniga ära kuivatama. Aga tegelikult tahtsin ma seekord hoopis auhindade jagamisega tegeleda. Nagu ikka ju aasta lõpul või uue algul, kuulutatakse välja aasta ema ja isa ja koer ja lammas ja... Ega meie sõpruskond siis kehvem olla ei saa. 

Seega. Kuulutan pidulikult välja: 

Aasta vanaema, parim kohvikeetja ja kokkusaamiste organiseerija, parima võimaliku veiniriiuli omanik, kui-olen-kodus-siis-on-uksed-avatud ehk ühesõnaga kommuuni perepea ja boss - TIIA. Aplaus. Kestvad kiiduavaldused selle eest, et sa ikka veel meid kõiki välja kannatad. 

Aasta pedagoog, kõigi puuduste väljatooja ja moraalinormide järgija, vanaemaks olemise harjutaja, mul-vist-veiniriiul-on-aga-keegi-ei-tule-degusteerima omanik ja fantastiliste küpsetiste ja salatitega külaliste võrgutaja ning kõige tublim kepikõndija - INGRIT. Aplaus. Ja sügav kummardus Kalmerile. 

Aasta veidraimate raamatute lugeja, parim kassi mitte kuuse otsa lubamise dresseerija, uhiuute aga seejuures väga ilusate geelküünte omanik, parim öistele näljastele hamburgereid pakkuv teenindaja, super veebis surfaja ning mistahes info väljanuuskija, mul-veiniriiulit-pole-aga-jooge-need-vanad-konjakid-ära-mis-siin-kapis-seisavad ja parim sushimeister - MARIKE. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa nii kuramuse hea ema oled oma poistele! 

Aasta parim vanaemaks harjutaja, kõigi haigeks jäänud kolleegide eest töö ära tegija, jätkuvalt viimasel realiseerimispäeval kinkepiletite osav ära kasutaja, mul-veiniriiulit-ei-ole-aga-tulge-torti-sööma parim praktiseerija, parim igasuguse info peas talletaja, millest ülejäänud isegi kuulnud ei ole ning väsimatu poodi äsja saabunud lõhefilee teadustaja - TAIMI. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa oma haigest põlvest hoolimata vahel ikka minu seitsme maa ja mere taga asuvasse vigvamisse viitsid kõndida.

Aasta mugavuspagulane, parim soome keele harjutaja, mulle-võib-ka-kõik-meeste-tööd-anda ja neid parimal võimalikul moel ära tegija, misasi-see-veiniriiul-on aga külmkapis-on-mul-karpide-viisi-igast külmutatud asju tulge-teeme-smuutit, aasta tantsud jõulukuuskedega laureaat, moodsaima lühikese soengu omanik ja jaburalt nakkav naerukajakas - MARIELL. Aplaus. Jätkuvad kiiduavaldused sulle selle eest, et hoolimata Figaro siin Figaro seal olekust jaksad sa siiski veel ka Marikestega suvel Prahasse sõita. Ja ekstra aplaus sulle selle mõnusa südantsoojendava kallistuse eest, mida me kohtudes teineteisele ikka jagame. 

Kõik auhinnad saab kätte posti teel. Võib valida Omniva või Smartposti vahel. Vastuvõtja maksab. 

Rahvakogunemised pole teadagi üldse minu teema...

...aga kuna mulle ei meeldi see jama, mis meie metsade ümber hetkel toimub ning kuna revolutsiooni tehakse teatavasti loosungite ja lippudega, siis otsustasin ma täna ühineda EMA meeleavardusega. Osalt ka muidugi seetõttu, et tegu ei olnud tegelikult meeleaValdusega, keegi ei sõdinud millegi vastu ega tõmmanud kedagi liistule, vaid avardas hoopis meelt.
Algas kõik suht rahulikult. Mäks laulis nagu ikka paar hingeminevat palakest.. kusjuures mul on viimasel ajal raske ette kujutada mingeid demonstratsioone ilma Mäksita... kisub kangesti rahvusikooni poole, tea kas keegi on temaga juba rääkinud pronkskuju püstitamisest... aga jah, metsarahvas kogunes Keskkonnaministeeriumi ette, väga korralikult ette valmistatud loosungid ja lipud käes ning... kinkis ministeeriumile pesakasti. Koos kujuteldava lootuse linnuga. Et nad seal külmas ja kõledas majas lootust ära ei kaotaks. Sest kui rahvas muudkui loodab ja nagu isegi teab, mismoodi võiks ja hea oleks, siis meie endi valitud tähtsad riigitegelased ja nende palgatud ametnikud kaotavad oma viimsegi mõttejupi kuhugi spaghetti bolognese sisse ära või siis tirivad üks ühest teine teisest otsast sedasama mõttejuppi nii et tükid taga. Kas on mets või pole... Kas hiiepuud ja hiiesalud on pühad või võib neist vabalt elutoamööblit teha... Kelle jaoks me seda metsa arutult raadame ja kuhu teda saadame, kas tõesti jäävad hiina paberivabrikud ilma eesti puiduta seisma... Misasja see Pomerants need euroametnikud sinna metsa vedas kui meil metsas ainult palk ja hake kasvavad... Kas olen mina puhta loll või ongi meie väikese riigi kõige suurem riigieelarve tasakaalus hoidja ja eelarveaukude lappija metsast välja veetav puidumaterjal... Aga õnneks on nüüd meie ametnikel võimalus endale ekspertarvamus tellida, sest just täpselt aasta tagasi loodi selline kodanikeühendus  nagu EMA, mis lahtiseletatult tähendab Eesti Metsa Abiks (küll see eesti keel on ikka mitmetähenduslik, kas pole!), kelle juhtfiguurid on võtnud endale südameasjaks inimeste meeli avardada. Sest kõik ju ei tea ja mõned ei käi metsas kunagi.
Ma tegelikult mäletan oma esimest kokkupuudet Linda-Mari Väliga. Leidsin tema raamatu kogemata lastega koos raamatukoguriiuleis tuhnides ning täiesti ilmselgelt on tema puhul tegu sündinud revolutsionääriga. Täna marssis ta ruuporisse ergutussõnu lausudes kogu selle rahvasumma ees Vabaduse väljakule ja hiljem Toompeale. Mitte et ma nii väga vaimustusse satuksin sellisest vaatepildist... ma usun, et turistidele ja teistele linnakodanikele oli see täitsa kentsakas sündmus... ergutav kindlasti... kas nad ka mõttele pihta said, on omaette küsimus. Samas kuulsid nad kindlasti meie eeslauljat, kelle improvisatsioonivõime oli muljetavadav, kahjuks pole mul aimugi, kes see shamaanitrummiga noormees oli. Kogu ürituse kulminatsioon minu jaoks leidis aset Vabaduse väljakul, kus spiraalselt ringikujuliseks vormunud rahvahulk esitas koos eeslauljaga (seekord jällegi mulle tundmatu naisterahvas, pagan peaks hakkama päälinlastega tutvuma...) töötluse eesti rahvalaulust Kaerajaan, uue nimetusega Metsajaan. Vaat see oli alles lugu. Kõik, mida oli vaja öelda, sai öeldud, iidseid tarkusi tuli sealt laulust välja - ehk siis, tuleb minna metsa ja kuulata ja mets ütleb sulle ise, mida on vaja teha. Ühisvälja tunne oli päris võimas, seega tundus üles Toompea mäkke rühkimine suht mõttetu ettevõtmisena, riigiisad oleksid võinud tulla alla linnaväljakule inimestega kohtuma. Paraku ma neid ei näinud küll. Toompea loss tegi täna raudselt lühendatud tööpäeva ning kui meie loosungitega Olümposele jõudsime, olid jumalad juba puhkama läinud...
Eks me seda laulvat revolutsiooni ole juba harrastanud ka piisavalt. Jah muidugi on vaja inimeste üles raputamiseks selliseid üritusi nagu tänane. Kui ikka piisavalt palju ja kõvasti laulda, hakkab ka kõige tuimema kõrvaga olend tüütut kärbest minema rapsima. Kuigi tänane meenutas pigem sireenide hüüdu, sest meie oma Anna Liisa esitas lavalt armsaid regilaule ja Jaak Tuksami elu keset metsa pole veel vist mitte kunagi nii hinge pugenud... Aga... need, kes kohal olid, valutasid südant enne ja teevad seda ka pärast tänast õhtupoolikut, võibolla mingid inimesed tundsid sääsepirinat kõrvades ja raatsivad mõne hetke metsa peale mõelda ning kindlasti on neid inimesi, kes ongi metsa poole ning sealt kunagi välja ei tule, raadaku harvesterid palju tahes. Meie võim ja valitsus teeb ikkagi näo, et jajah, me kuulame teid ära, rääkige rääkige, arutame asja, kaalume ettepanekuid, kui saame võtame arvesse... ja samal ajal surevad metsas puud... linnud... loomad...
Et aga mitte liiga morbiidseks muutuda, umbes nagu ühed noored mehed väljakul, kes nähes plakatit kirjaga Mets - see on elu, arvasid, et sinna alla oleks sobinud kirjutada Kui metsa pole, siis on surm... tahaks rõhutada kogu ettevõtmise positiivset ja helget poolt. Nimelt kohtusin ma esmakordselt päriselus näguderaamatu sõbraga, kes, olles sõbraliku naaberrahva päritolu, annab silmad ette nii mõnelegi eestimaa kodanikule oma meelekindluse ja selge pilguga - siin ta on, Mika Keränen! Mees, kes ei pea paljuks tõlkida soome tselluloositehase kohta käivat infot, et põikpäisele eestlasele selgeks teha - kui tehas tuleb, siis hais tuleb kohe kindlasti ning kes istub bussi ja sõidab Talnasse meeleavardusele, külmetab ära varbad ja nina, et siis uuesti bussiga kodulinna tagasi loksuda. Ja meie räägime, et ilm na sitt, ei viitsi linnapeale rahvakogunemisele minna. Ükskord tuleb see hetk, kus mugavustsoonist peab siiski välja astuma, sest trummipõrin muutub liiga valjuks ja silmaklapid kuluvad hõredaks. Loodetavasti ei juhtu see liiga hilja... et saaksime uuesti kohtudes ikka veel laulda - Meil on elu keset metsa.

Küsimus elu mõttest...

... ei anna paljudele ärksama vaimuga inimestele rahu. Need, kes nii väga ärksad ei ole, neil on ükstapuha. Peaasi, et tuba soe, kõht täis ja riided seljas. Loomulikult tuleb ka ihu eest hoolt kanda, kuid see ei saa ometi olla me elamise ainus mõte. Vahel tundub mulle, et elu mõte ongi elamine hetkes. Siin ja praegu, õppides, arenedes, tunnetades iseennast universumina. Sest tegelikult meil teistsugune tunnetus ju puudub. Olles osa ühisteadvusest ja kõiksusest, on meil ometigi ainult piiratud juurdepääs selle teadvuse tarkuse juurde. Vahel mõni osakene pääseb ligi ning siis sosistab - mine raamatuesitlusele Viru keskusesse... selles raamatus on Halloo Kosmose  külaliste mõtted elu mõttest... ja siis sa lähed, veidi hirmul, et kuidas vastu pidada see tunnike koos kõigi nende inimestega, kes oma energiatega sinu isiklikku ruumi ründavad... lähed ja istud ja kuulad ning sinusse jõuab kohale see ühisteadvus. Reaalsus kui selline kaob sinu ümbert ning kogu ruumis oled ainult sina ja Einar Laigna. Kes räägib sellest, kuidas me oleme ära unustanud oma iidsed teadmised ja tarkuse, muutunud omaenese elupaika hävitavaks vähkkasvajaks... oma äärmuslikus egotsentrismis kujutame ette, et kogu universumi lõpmatuse ainus mõtlev eluvorm saab olla inimesesarnane olevus Maa sarnasel planeedil. Tema võib nii öelda. Teda ei kammitse mingid raamid ega piirid, keegi ei kutsu teda kohvile, ei vallanda, ei võta tema pensioni ära... Sest tavalise inimesena me ei julge eriti kõva häälega oma tunnetust kuulutada. Sigmund Freud paneks meid kohe hullarisse kinni. Tavaline inimene on teda ümbritseva müra sisse kammitsetud... ilusad sädelevad asjad, plinkivad suurlinna tuled, illusioon karjäärist ja tähtsa inimese elust, rahahunnikud ja briljandid, kõik see on taustamüra, loodud selleks, et meid kontrollida, kinni hoida materiaalses, füüsilise keha paitamisele pühendunud maailmas. Mis hingest te räägite... mis vaimust... Ka mina olen mõelnud, et kuidas ometi antiikaja filosoofidel oli palju rohkem teadmisi ja tarkust kui tänapäeva google ja informatsioonitulva sisse uppuvatel inimestel. Miks me ikka veel kirjutame kooliõpikutes orjade vere ja higiga primitiivsel kombel ehitatud püramiididest... miks me hambad ristis hoiame kinni jaburatest universumi tekkimise teooriatest, kui meil ometi oleks ühisteadvuses olemas teadmine asjade tegelikust käigust.... Laigna pakub välja, et nii peabki olema, kuna me kasutaksime seda teadmist kohe kurjasti ära. Meid on kuidagi niimoodi kokku pandud, et ükskõik milline tõeliselt vaimne praktika koheselt kas siis äri või halbadel eesmärkidel ära kasutatakse. Võibolla ongi see meie elu mõte - tõestada, et me polegi väärt muud, kui bakteritena maa peal Maa hävitamisega tegeleda. Maa, kui elav organism, üritab meid oma looduslike kataklüsmidega küll maha raputada, aga me oleme visad. Hambad ristis saeme oksa millel istume. Kui Laigna arvates võiks me elu mõte olla hinge ärksana hoidmine, oma füüsilises kehas asuvat hingeteemanti briljandiks lihvides, siis see on ilus mõte. Ainult ärksana suudab inimene tajuda lõpmatust. Tunnetada ja ületada piire. Mõista, et tegelikult pole piire üldse olemaski. Mitte miski ega mitte keegi ei saa meid takistada elu mõtte leidmisel. Peale meie endi. Tuleb eemalduda mürast ja kuulata vaikust. Tajuda iseenda määramatust. Kirjutada luuletust tühja puhta lehena. Ja lõpuks möönda alandlikult - mul pole õrna aimugi, mis on elu mõte...

Kui meie pere algrakuke 91. aastal Soome mugavuspagulaseks emigreerus...

...polnud meil võtta ei soome keele veebisõnastikku ega teadnud me Soomemaast suurt üldse midagi. Kuna üheksakümnendate alguses kerkis pinnale Soome riigi patukahetsus seoses ingerisoomlaste julma kohtlemisega sõjaeelsel ja järgsel ajal ehk siis võisid kõik ingerisoomlaste järeltulijad emamaale paremat tulevikku otsima minna ning üks osa Lindepuude suguvõsast juba lombi taga ennast hästi tundis, mõtlesime meiegi, et lähme ka vaatame, kuidas asjad päriselt on. Kaua sa ikka talonge loed ja poest tühjalt ilma piima ja saiata tagasi tuled. Ega viinast ja soolast kaua elatuda ei jaksa. Mõeldud-tehtud. Pärast pikka ja piinarikast dokumentide-paberite-allkirjade kokkukogumist asusime kaunil märtsikuu päeval lõpuks teele. Mobiiltelefonide ajastu polnud veel alanud ning googlest võis ainult unistada, seega oli meil kaasas umbes kümme erinevat kotti suhkru ja jahu ja makaronide ja pottide-pannide ning kõigi olemasolevate riidehilpudega. Soome tolliametniku pilku ei unusta ma nähtavasti kunagi. Kuigi mul polnud aimugi, mida ta mulle rääkis, tean ma kindlalt, et jutustasin talle hirmust väriseva häälega eesti keeles kuidas ja kuhu ma lähen ja et pealegi on mul tita kõhus. No igastahes lubati meil tõotatud maale siseneda. Erilise soojusega meenutan oma meheõe pere kodu, kuhu meid lahkelt oodati ning kus me üksteisele närvidele käies tervelt kolm kuud koos veetsime. Vahepeal tuli riidekomkasse peitu pugeda, sest mida sa tahad saada juba päris rasedalt naiselt, kes on võõrasse kultuuriruumi visatud, kõik sidemed koduga on kadunud ning rääkida pole ka kellegagi. Soome riigi kiituseks peab ütlema, et ingerisoomlaste peresid koheldi nagu omasid. Kohe esimesel päeval saime end kenasti hingekirja võetud, elamisload passidesse ning elatusraha anti ka kohe. Ilma igasuguse valehäbi ja kahetsuseta tänan seda riiki, et ta aitas minul ja mu perel üle elada raskeimad 90ndad, lubas mul enda pinnal kolm last sünnitada ning varustas mind piisavalt raha ja vahenditega, et me ise elasime mugavalt, saime aidata oma eestisse jäänud sõpru ja sugulasi ning raha jäi veel piisavalt ka kogumiseks. Ma pole oma elus kohanud mõnusamaid ja toredamaid inimesi kui Rovaniemil, polaarjoone lähedal asuvas armsas linnakeses, kus me oma pagulaselu alustasime. Muidugi ei unusta ma ka seda põhjapõtra, kes Rovaniemi haigla ümbruses rahulikult rohtu näksis, kui mina Henrit sünnitama jalutasin. Või siis oma esimest bussisõitu linnaliinibussis, millesse ma oleksingi jäänud, kui ühes peatuses poleks ka keegi teine maha soovinud minna ning selleks teatud nuppu vajutanud. mina olin oma õigest peatusest selleks hetkeks juba päris mitu kilomeetrit mööda sõitnud. Eestis piisas ju sellest, kui sa ukse lähedale seisma lähed...
Meie saabumine Soome langes kokku ka tolleaegse lama ehk majanduse madalseisuga. Seega olime ühed teerajajatest... metsa... marju ja seeni ja muid toredaid saadusi korjama. Soomlased olid ära unustanud, mida kõike metsast saada võib. Kuid oma kokkuhoiu ja asjade korduvkasutusega teevad nad siiamaani meile silmad ette. Sellist varandust, mida Soome kierrätyskeskustes näha ja koju tuua võib, ei ole ma kusagil mujal näinud. Esialgu ei soovitud selle eest pennigi. Pärast Soome üleminekut eurotsooni asjad muidugi muutusid, kuid sellest hoolimata kehtis reegel, et kui tood ise midagi, võid ka võtta. Tasuta. Meie kes me nõukaaegsest mittemidagi omamise ühiskonnast pärinesime, suutsime leppida väga vähesega ning ei kulutanud asjatult tühjale tähjale. Samas tassisin ma koju oma lastele kottide kaupa igast mänguasju, mis mul suures osas veel praegugi kusagil majanurgas vedelevad... ah seda ahnust ometigi...
Peamised mälestused Soomega on minu kui emme puhul muidugi sünnitusega seotud. Henriga läks kehvasti, sest see langes kokku ärevate aegadega Eestis, 91. aasta augustisündmused tekitasid Rovaniemi haiglas nii suurt furoori, et minu käest käidi lausa iga tund küsimas, et mis teil seal Eestis toimub. Jah, nagu ma pidanuks teadma onju. Mobiiltelefone polnud ju ikka veel. Arvutitest ja internetist rääkimata. Aga kuidagi see Eesti vabaks sai ka ilma minuta ning lapsed sündisid tõeliselt soojas ja toetavas keskkonnas. Ma tean, mida ma räägin, sest oma neljanda lapsukese sünnitasin ma Jõgeval... aastal 2000.... mõnesse kohta ei jõua tsivilisatsioon vist kunagi...
Huvitaval kombel ei ole ma kunagi kahetsenud seda, et me 97. aastal kodumaale tagasi tulime. See oli meil plaanis algusest peale. Et lapsed lähevad eesti kooli. Et me oleme eestlased. Minu sõbrad on mu käest küll küsinud, et mida asja te siia tagasi otsisite, seal oleks elu ikka päris lill olnud. Jajah... Võibolla mingis teises reaalsuses said meist soomlased või ingerlased või kolisime hoopis saamide juurde Korvatundurisse. Saamid ja tundra ja Lapimaa on muidugi sootuks teine teema... Selles reaalsuses on siiski nii, et üle lahe soomemaal on küll tore ja mälestused pühivad vahel merelainena üle ning superäge on vahel soome keeles lobiseda, aga kodu on teatavasti seal, kus süda...
Samas jääb üks tükikene minu südamest alatiseks Ounasvaara metsa mustikapõõsaste vahele ning killukesi temast võib leida ka Kirstinsyrjä maja number 7 korter 77 rõdu pealt 7 korruselt... Ilusat sünnipäeva armas Soome vaba riik.
Ahjaa... pea kolmest Rovaniemil veedetud aastast hoolimata, EI käinud me Jõuluvana juures külas... virmalised tulid aga meie juurde ise :) sest talvine periood tähendab pm seda, et päike tõuseb tunnikeseks poolenisti horisondi kohale, vaatab, et pole siin teha midagi, ning läheb pikutama tagasi. Horisondi taha.

Mulle ei tohi mingil tingimusel...

...mainida sõna projekt. Siis mul tavaliselt sõidab katus ära, ma kukun mingeid taotlusi kuhugi kirjutama, annan oma sõrme ja allkirja ning siis kui projektiga tuleb tegelema hakata, mässan hommikust õhtuni mingite programmide, kohtumiste, vestlusringide, esitluste, sõitude ja õhtusöökidega. Ja kui siis projektikülalised ära on saadetud, istun nagu kuivanud meritäht õpetajate toas ning joon teed. Isegi kohvi ei taha enam. Praegu käimasolev Nordplus Junior projekt FEEL on päris sarnane eelmisega, ehk siis keskendub teistsugusele õppele koolides, maailma paremaks tegemisele ning sellele veidrale, samas kõige tähtsamale asjaolule, et laps peaks koolis õnnelik olema. Siis ta ju õpib ka. Eks muidugi õpib inimene igal hetkel. Ma ikka mäletan Mihkeli tarka juttu sellest, kuidas tegelikult on õppimine pidevalt toimuv ning iseenesest väga meeldiv protsess. Kui me laseme sel olla. Tavaliselt me torgime ja õiendame ja sunnime tagant, põhjendades oma käitumist igasuguste kellegi poolt kusagil välja mõeldud normide ja reeglistikega. Et peab ja muidu ei vasta nõuetele. Ja kui ma siis täna hommikul seal teetassi taga üritasin oma väsinud tükke koos hoida, selgus, et ka meie koolilt nõutakse täiesti jabural moel õpetajate kvalifikatsiooni tõestava dokumentatsiooni olemasolu. Pole nagu üldse oluline, et kogu kupatus digitaalkeskkonnas kenasti olemas ja juurdepääs kontrolli vajavatele isikutele garanteeritud. Ei, sellest neile ei piisa. Igal pool mujal on olemas paberkandjal, järelikult peab meil ka olema, sest nii on kogu aeg olnud ja üleüldse, kui teil pabereid pole, kuidas te siis ise kontrollite, et teie õpetajad ikka vastava haridusega on. Ega te ometi ei taha öelda, et usaldate oma inimesi...  Hetkega tärkas minus revolutsionäär ning kogu õpetajate tuppa koondunud seltskond nägi imelist transformatsiooni poolsurnud meritähest võitlushimuliseks Krupskajaks. Ei saa ikka rahu niikaua kuni meie maailm jaburatel reeglitest ja nõuetest kokkukeerutatud kanajalgadel püsib. Nosce hostem ehk süsteemiga võitlemiseks tuleb kasutada teadmisi ja süsteemi enda vahendeid. Revolutsioon jätkub… Igatahes

Ütle meri mu meri...

Mulle ikka jätkuvalt meeldib pea ees vette hüpata. Seda vahel kohe otseses mõttes. No ega ma ei osanud uneski näha, kui ma paar aastat tagasi hullu mõttena kandideerisin Islandile töövarjuks, et tänu sellele fantastilisele käigule mind lähiaastatel mitu koostööprojekti ees ootab. Üheks teiseks hulluks, kellega Islandil kohtusin, oli Irina. Sillamäelt. Ma polnud Sillamäel käinudki, see ju kinnine linn vene ajal. Praeguseks aga tundub, et Sillamäest hakkab saama mulle suurim huviobjekt siin Maarjamaa pinnal. Ja Irina... No mis ma oskan öelda... hullukesed saavad ikka kokku ja mul igastahes on jube hea meel, et meie koostöö on super nii tehnilisel kui intellektuaasel kui psühholoogilisel tasandil. Irinal lihtsalt vaja veel üks laps sünnitada, siis oleme võrdsed ka sel tasandil... Nojah, ma muidugi iidne ja tema veel noor, aga see pole mingi näitaja.

Täpsemalt hüppasime me merre Haapsalu lähedal Topu puhkemaja juures. Viis päeva intensiivset lastelaagrit, mille osalised Sillamäe vanalinna koolist ja minu kodusest armsast Gaia koolist. Haapsalu on üks nunnu väikelinn, mis vist paljudel eestlastel veel avastamata, mulle meeldib ta näiteks palju rohkem kui Pärnu. Ja Topu puhkemaja rannik on ääretult kaunis ning lastel oli seal palju avastamist. Minu Gaia lapsukesed veetsid ilmastikumuutusi tähele panemata pea kogu sealviibimise aja õues millimallikaid karjatades, kividega mängides, kiikudes, mutta kukkudes, märjaks saades, jalgpalli mängides ja üksteisega suheldes. Usun, et nende päevade jooksul neile antud vastutusvabadus arendas neid rohkem, kui mistahes õppekavasse sisse kirjutatud õõnsad sõnad.
Oma detektiiviandeid arendasime me ka Haapsalu linnas, osaledes detektiiviprogrammis, mille käigus külastasime Haapsalu viit kuulsaimat kohta, otsides vastuseid küsimustele. Vahel on veider, et oma suures õpetamisetuhinas ei taju me tegelikult seda, et lapsed on juba oma loomult uudishimulikud ning nad tahavad minna muuseumisse küll, aga mitte kuulata tundide kaupa kedagi rääkimas... neil vaja ise käia ja avastada ja katsuda... just see katsumise moment on oluline... kahjuks meil väga palju kohti ei ole, kus asju katsuda saaks... no lähevad katki ju...
Meie projekti peamine eesmärk oli aga hoopis lühikeste filmikeste tegemine. Ja selle ülesandega said lapsed suurepäraselt hakkama. Jällegi tajusin, et kui lastele hästi konkreetselt ja lühidalt selgitada, mismoodi saaks teha, kuidas stsenaariumi kirjutada ning mil moel filmimine õnnestuks, siis haaravad nad lennult ja jooksevad õhinaga ise asja kallale. Ma muidugi peaksin hakkama oma vene keelt praktiseerima... ikka päris tobe on, kui tead, mida tahad öelda, aga vat neid sõnu pole vene keeles olemas sinu peas.... Jajah, ma saan ju aru, et tegu oli meil lõimumisprojektiga, ehk siis vene lapsed kuulsid eesti keelt ja said rääkida eesti keelt, aga no andke andeks, päris kindlasti ei ole nende viienda ja seitsmenda klassi laste sõnavaras spetsiifilisi filmimist puudutavaid eestikeelseid sõnu. Neid pole ka täiskasvanutel. Üleüldse on see keeleküsimus praegu kuidagi õige teravaks puhutud. Olen ise Sillamäel nüüd ära käinud ja arvestades seda multikultuurset seltskonda, kes seal elab ning kelle hulgas eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi on näpuotsaga, siis on üsna loogiline, et suhtluskeeleks on vene keel. Kuidas sa harjutad, kui sul kellegagi rääkida pole. Samahästi võiksime me Gaia koolis hakata õpetama suahiili keelt...
Niiet jah, igast hulludega koos saab igast projekte teha, areneda ja uudishimu rahuldada ning vaevalt et meie Irinaga sellise eluviisi üldse kunagi lõpetame. Ja see fakt, et mul nähtavasti septembrikuiselt külma merevette ujuma ronimise otsesel tagajärjel on nüüd totaalne külmetus ja et tatine nina kohe üldse mitte seksikas pole, tuleb lihtsalt ajaloo prügikasti kanda. Sest kui ma aja tagasi keeraksin, läheksin ikkagi lastega vette. Sest elu on seiklus. Elementaarne!