Universumiga tasub häid suhteid hoida...

...sest vahete-vahel pillub ta sulle õigeid vastuseid või võimalikke teeotsi nigu lahtisest varrukast. Paar nädalat tagasi, kui see super-vere-täiskuu-varjutus aset leidis, loksus vist midagi paika, sest nii kui silmad kinni panen, nii ta muudkui sosistab midagi. See Universum ikka. Näiteks ütles ta mulle, et tuleb minna Gaia Akadeemia kursusele. Et kaua ma ikka mässan siin omaette, keegi mind nagunii tõsiselt ei võta, tuleb siis endale mõttekaaslasi ja kaasmõtteid otsida ning lõpuks ometi midagi ka muutma hakata. Maailmas muidugi. Ja kuigi käsud-keelud mõjuvad mulle tavaliselt vastupidiselt, siis seekord loobusin täitsa rahuliku südamega meie oma kommuuni spaa-nädalalõpu reisist Gaia kasuks, mis laias laastus tähendas seda, et kui minu naised kaelapidi ravimudas spaamõnusid nautisid ja oma valgetes pehmetes hommikumantlites hotelli vaipadel ringi liuglesid, seiklesin mina Kõrvemaa metsa vahel, noppisin pohli ja keetsin juurikasuppi. 

Kokkutulnud seltskond oli just selline armsalt kirju nagu arvata võiski – täiesti erineva tausta ja algmaterjaliga inimesed on jõudnud arusaamisele, et nad pole siia ilma loodud mitte süsteemi alal- ja ülalhoidvateks robot-töömesilasteks, kes kuulekalt asju ühest kohast teise tõstavad, vaid hoopis millegi enama jaoks. Me oleme nii andekad, et suudame anda ja teha tunduvalt rohkem. Tihtilugu me lihtsalt ei tea, kuidas ja kustkohast alustada. Selleks on vaja Universumi tõuget. Ükstapuha, kas ta siis ilmutab end sulle unes, plinkides reklaami kombel otsaette – Toomas Trapido, Toomas Trapido – või saadab sulle kogemata kellelegi teisele mõeldud kirja. Peaasi, et sõnum kohale jõuaks.

Küllap oli ka esimene kohtumispaik tähtede seisuga ära määratud, sest sellist tohutu soojuse ja armastusega loodud pereparadiisi me enda rühmaenergia üles leidmiseks vajasimegi. Kuigi koha nimi on tegelikult Rabavee, siis internetilühend RABAV puhkemaja on täiesti õige termin. Ja mitte ainult sel põhjusel, et täielikku pärapõrgusse, tühja ja koleda koha peale on üles ehitatud rabav puhke- ja õppekeskkond, vaid pigem rabas meid tunne, et meid on pereliikmeteks arvatud. Ja eks oma perele teed ikka kõige rabavama tordi õhtuseks maiuseks, onju... Pean tunnistama, et nii head besee-toorjuustukooki kui meie ’emme’ meile eileõhtul lauale tõi, pole ma veel kunagi saanud. Niiet kõik see ökohuviline looduslaps – järgmise hooaja märksõna on RABAV MATKAKODU - http://www.rabav.ee/

Oma tänulikkuse väljendamiseks õnnestus meil ka pererahvale veidi kasulik olla, nõnda et tänasel pärastlõunal pidin ma meelde tuletama kõik lapsepõlves omandatud tarkused puude riita ladumisest. No ma väga loodan, et esimesed tormituuled meie laotud riitasid metsa alla laiali ei puhu. Muidu on järgmisel korral suht keeruline selles kohas pimetrummi teha. Võib-mis-iganes see harjutus ka polnud, kus sind pimesilmselt metsa alla viiakse, et sa sealt siis trummihelide peale uuesti tagasi oskaksid tulla. Silmad ikka pimedad. Tegelt oli see suht koomiline vaatepilt, kuidas zombi-laadsed inimolevused jalg jala ette tammudes ja kätega õhku kompides kokku kogunesid. Trummi löögirütm mõjub ju iseenesest nii, et sa kohe pead ühte sammu temaga astuma. Üleüldse tuleb meil Ritaga nüüd järgnevatel kordadel end käsile võtta ja oma mantratega tõsiselt alustada, kuigi muusikaga on nii, et vahel ta tuleb sinu juurde ja vahel mitte ning ega vägisi ei saa midagi. Sest me tahame ju raamidest välja, mitte et vahetame trellid klaaside vastu ja värvime raamid rõõmsate värvidega... Siin ei aita isegi maailmale avatud värviline ökokemmerg, taguotsa all soojeneva penoplastiga – kui ma tunnen, et see tõukab mind kritseldama sinna seinale minu sisemusest välja pulbitsevat poeemi, millest võib juhuste kokkulangemisel järjekordse hipiliikumise lipulaul saada, siis ma seda ka teen, aga mulle peab jääma võimalus öelda: I’m so sorry, aga ma praegu ei tea head eestikeelset omasõna ’permakultuurile’, kuid ma mõtlen selle peale. (Asjatundmatutele lisainformatsiooniks – tegu ei ole SPERMAkultuuriga...) Ja alati polegi vaja kõiki asju üheskoos teha, sest kuigi sünergia on vapustav asi, vajab mõni meist iseenda laadimise aega ja kohta. Ning kogu nädalavahetuse pärliks jäi ikkagi kassi käpp minu peos – sellesama valge peremehe, kelle nimi on Rõõm, kuid kelle silmad on kurvad ja kes meid nurrumise asemel hammustamise ja urisemisega kostitas. Üritasin, mis ma üritasin, aga sõpru meist ei saanud, leppisime siis käpaliku tervitusega. Kõiki teisi ühisüritajaid aga loodetavasti saab juba varsti sõbraliku kallistusega tervitada, kui me kõik maailmaparandajad järjekordselt Gaia akadeemias kohtume. Ehk on meil siis ka juba mõned mantrad ja ’permakultuuri’ vasted olemas. 

Eks õpetajate päev...

...on juba läbi aastate selline olnud, et vanemate klasside õpilased võtavad koolis võimu ning õpetajad saavad päev otsa kõiksugu veidrustega tegeleda. Näiteks võtavad vastu kogukonna esindajate õnnitlusi, otsivad üksteist lillede keskelt, mida terve õpetajate tuba täis on, proovivad iiveldusega võideldes ära süüa kõik need koogid ja tordid, mis heast südamest kohale on toodud, või siis üritavad neile tundi andvaid õpilasi närvi ajada. Eks kõigepealt toimub hommikul muidugi aktuse moodi asjake, kus õpilased laulavad ja luuletavad ning kooli ’uus direktor’ pidupäevakõnet peab. Tavaliselt on lastel ka midagi üllatavat varuks, nii õpetajate meeleheaks kui härmiks. Ühesõnaga – üks lust ja lillepidu. Kõigile. Peale minu ja mu kaheksandike-üheksandike meeskonna, kellega koos me kõigepealt paar nädalat enne pead murrame ja ajusid ragistame, et järjekordne õpetajate päev eelmise aasta omast vähemalt natukesegi erineks ja ikka meelde jääks. Vahel see õnnestub, vahel läheb kogu üritus veidi metsa poole. Nii nagu ikka. Aga vahet pole, millise aastakäiguga tegu on, lapsed on alati hakkajad ja asjalikud ning võtavad end vajadusel vägagi kokku. Ka siis, kui õpetajatest õpilased neile uut ja vana teevad. Sest tegelikult nad ju teavad, et õpetajad neid armastavad, neil on lihtsalt vaja vahel auru välja lasta. Ja õpetajate päev oma mitmekesisuses on selleks oivaline võimalus. Eks mina võin täna ju hoopis spioonipäeva tähistada ning selle auks hulga James Bonde või Mission Impossibleid ära vaadata....  

Mitte miski ei sureta Marikeste karakterit...

...paremini välja kui kramplik mõtlemine oma jalgade, käte või pea tegevuse peale. Soovitavalt kõigi kolme peale samaaegselt. Et kui enne tavaliselt tantsisid ikka rõõmu ja lustiga ning laulsid laulu kaasa, siis nüüd pobisevad kõik naised omaette – üks-kaks-kolm-neli, üks-kaks-kolm-neli... Ega siis õppevideo filmimine pole miski naljaasi. Eriti kui värvilisi sukkpükse ka jalas ei ole. Kogu vastutuse õlgadel kandmine paneb vägisi anttikmaailma Atlasele mõtlema ning silme ees kangastub juba täielik fiasko ehk tantsurahva hulgast väljaarvamine ning selle teise kangelase moodi kalju külge aheldamine. Silmad vahivad paaniliselt põrandale joonistatud musti ja siniseid jooni ja ringe ning naeratamisest saab näkku kleebitud irve. Kui ühel versioonil sinul juba natuke midagi välja tuleb, siis kellelgi teisel läheb kohe kindlasti kuskilt vussi. Ja no semantikast me üldse ei räägi... oleme siis ussid või laimajad või hoopis keskid kolmandad. Ja siis pole tegelikult midagi imestada, kui kõigist ülesvõetud klippidest kõik on ’täitsa head’ ja ’päris normaalsed’, aga kui Marikestel lubatakse end lõdvaks lasta, sammude peale mitte mõelda ning ainult karakterit välja mängida, siis on ka tantsul elu sees nigu niuhti. Ei saa meist ikka viimistletud peenmehhaanikaga tantsunukke... Aga kui tantsunaine pärast rasket tantsutööpäevaõhtut enam jalga üle ratta pulga tõsta ei jõua, siis on ta järelikult endast kõik andnud. Võtke või jätke. Tegelt – tehke järele... Ootame põnevusega kõigi nende julgete tantsutruppide etteasteid, kes naiste tantsupeole end siiski Lustilugu ja Laimajat tantsima registreerisid ning nüüd meie õppevideolt õigeid jalgu üles leidma peavad hakkama. Julge naise rind oli igatahes õppevideo tarbeks push-up’idega varustatud... 

Inimene on juba kord niimoodi seatud...

....et ta kohe peab kõikidele asjadele nime andma. Isegi neile asjadele, millel nimi tegelt juba olemas on. No meil on ju esmaspäev ja reede ja pühapäev ja september ja jaanuar jne. Aga ei, igale päevale tuleb ikka veel mingi muu nimetus külge kleepida. Näiteks – Rahvusvaheline Suudlemise päev! Jube hästi kõlab ju. Aga kui ma siis tahaks ka suudelda, onju, ja ma esimesele kõlblikule kandidaadile huuled torus lähenen, mis siis saab? Tema näiteks ei pruugi teada, et on suudlemise päev. Rahvusvaheline. Või siis selline tore päev nagu 9. Septembril oli – Wonderful weirdos day (veidrike päev)... Oleks võind ju ka nina püsti ajada, oma kentsakad kooli-üldse-mitte-sobilikud-riided selga panna ja päevast rõõmu tunda täitsa iseendaks olles. Aga ei, selle asemel konutasin viisakalt tunnis ja allusin süsteemi nõudmistele. Ei miskit veidruste tähistamist. Tegelt on nii, et kuigi eestlased oma karmile oinaste kohtlemisele toetudes täna Mihklipäeva tähistavad (?!), on tänane päev hoopiski World Heart Day ehk Maailma Südamete päev. Eks igaüks suhestub sellesse päevanimesse omamoodi - kas me mõtleme selle all üksildaste südamete klubi meelelahutuskampaaniat, rahva rahaga kinni makstud ravimitootjate südamerohtude propageerimist või hoopis märkame nii ennast kui teisi meie ümber. Südamlikult. Ja jätame oinad täitsa rahule. Seda enam, et kui notsusid juba nagunii jube väheks on jäänud, siis on lootust vähemalt lastele lambaid näidata. Ja keegi peab ju meid nende soojade käpikutega ka varustama. Huvitav, kas käpikute kandmise päeva polegi või? Aga seda ma tean kindlasti, et on olemas Paljajalu kõndimise päev (mis minul kestab päris suure osa aastast) ning Hullude sokkide kandmise päev! Sest on ülemaailmselt teadaolev fakt, et pesumasinad söövad sokke ning pool inimkonnast läheb igal hommikul kodust välja erinevast paarist sokke kandes. Ja nad tunnevad end suurepäraselt. Sest me kõik oleme tegelikult Wonderful Weirdos (fantastilised veidrikud). Mõni meist lihtsalt ei tunnista seda veel endale. Nad ootavad arvatavasti Kapist Välja tulemise päeva, mis on teatavasti 11. oktoobril... Aga mina isiklikult ootan RAHVUSVAHELIST KOHVIPÄEVA!!! Mis on juba ülehomme :) 

Kui tööle ja koju ei tohi närve kaasa võtta...

..siis tantsutrenni võib küll. Jumala igav oleks muidu ju. Absoluutselt ei ajaks närvi, kui keegi sulle rusikaga ribidesse toksab või küünarnuki pealt liha küünte alla ajab. Või siis kui oled aasta(kümne)id ühte teatud tantsu jalgadesse tuupinud ning suutnud suure vaevaga meelde jätta, millal on käed puusas ja millal seelikus, ühekorraga kogu tants jälle ümber tehakse. Noh ikka nii, et kui enne olid puusas siis nüüd on seelikus või siis vastupidi või siis mõlemat korraga... no ei aja ju närvi! Ega tegelikult on rahvatantsija elu ikka põnev. Seda tantsude pidevat ümbertegemist võib viimasel ajal lausa reegliks pidada või siis vähemalt mingiks äraspidi murfismiks. Aga kuna rahvatantsija on väga võimekas ja ääretult loominguline, siis võib juhtuda, et vana tantsu uueks tantsimisel ning selle vidusse võtmisel avastad iseendas näiteks täiega koomilise karaktertantsija, kes äkitselt keset tantsu seisab nigu Kolhoositar, kel Tööline parasjagu käe alt minema kadunud... Ja teisal on sinu koha peal kiirendusega video, mis rahvatantsija keeles tähendab, et kui teised teevad kaks sammu, siis sina teed neli... Ja ega sellest pole ka tegelt mitte midagi, et kogu see juhmerdus tuleb järgmisel trennil niimoodi videosse saada, et ülejäänud naissoost tantsurahvas suudaks meie jalgade kepsutamist vaadates aimu saada, kuda see tants siis ikkagi käima peab. Peab vist ikka selle värviliste sukkpükste variandi kasuks otsustama... et kuna minu koht on seal vasakult teine, siis ma jälgin kogu tantsu saatel vaat neid punaseid sukkpükse... või siis siniseid... või tegelt olin ma hoopis lilla... Ei tea, kas järgmine kord peaks närvid ikkagi maha jätma... 

Kui ma nüüd tahaksin midagi ilusat öelda...

...tänase Palamuse laadaleediks olemise peale, siis jääksin nähtavasti valetamisega vahele. Nojah. Mulle on alati mõistatuseks jäänud need tohutult suured laadad ja see melu ja kõik see rahvamass, kes sinna kokku voorib. Aga kuna Palamuse on päris kaua vastu pidanud, siis järelikult on kellelgi teda vaja. Mina isiklikult tundsin end täna küll täiesti kääbuskasvu eksinud kutsikana, kui ma kogu selle massi sees üritasin vajalikku kohta uimerdada. Silmad maas ja aju iga hetk lühiühendusse langemas, niiet koperdasin omaenese lapse otsa... no ei näinud ju... apsaluutselt mingi ajurakuke ei mäleta mul hetkel, mida seal laada peal müüdi... ah ei, Mari-Malleke tõi mulle halvaad :) kuna meie kallis juhendaja arvas meie närtsivaid nägusid vaadates, et meid tuleks kuidagimoodi elule turgutada. Egas kultuuriprogrammi täitmine pole mingi kerge ülesanne. Pool kaksteist esimene tantsupeo reklaamüritus. Ikka seesama, mille proovi me pimenägemist harjutades paar ööd tagasi tegime. Ja nagu arvata võis, ei tulnud nende sirgete ridade moodustamisest välja mitte muhvigi. Kogu mass kargles kaerajaani täitsa suvalistes kohtades. Ja ma arvan, et publik mõtles, et nii peabki olema. Ja oma suureks meelehärmiks pean nentima, et meiemarikeste ussitamise tants on oma värskuse minetanud... ei mingeid kestvaid kiiduavaldusi... Aga kogu tantsurahva kiituseks peab ütlema, et hoolimata kuumaastikust, mutimullahunnikutest ja tiigi-poole-kaldu-kiskuvast rohuplatsist, saime oma reklaam-kujund-tantsulavastusega täitsa normilt hakkama. Keegi ei minestanud. Ja tegelikult on nii, et kui rahvatantsija ka enne esinemist kõiksugu hädade küüsis vaevleb või niisama tülpind näoga tühjusse vahib, siis esinema mineku hetkel toimub täielik transformatsioon. Rahvas näeb särtsakat ja naerusuist esinejat... no muidugi juhul kui tuul tutti näkku kinni ei puhu või nina päikesest krimpsus ja silmad kissis ei ole... nagu täna. Ja kui laadal kõigepealt sigadusega hakkama saadakse, seejärel toimub lõputu õudus, et sigaduse tegijate autasustamine, millele järgneb õudne lõpp ehk rahvatantsijate esinemine... siis on ju tegelt täitsa tore, kui pärast meid Jüri Homenja esinema hakkab... Vaat see oli nüüd küll esimest korda – Marikesed Homenja soojendusbändiks. Maailma praktika näitab, et vahel saab ’kuulsuste’ sissejuhatajatest hoopis kõvema kaliibriga tegija. Niiet jääme ootama kutset Tallinna Ninasarvikulaadale või Pärnu Rahvatantsijate Weekendile või... ei, tegelt on nii, et ma pean nüüd valetama õppima, et kui järgmine suur laadaesinemine on, siis oskan end kuidagi kõrvale nihverdada. Noh, et jalg on haige või peast soe või seelik suureks jäänud... Sest kuigi on täitsa tore vahepeal oma särtsakaid Mari-tantse rahvale ette kanda, ei kuulu tänane päev otsa Palamusel konutamine isegi mitte top neljakümne ridadesse. Olematutest vahetekstidest rääkimata. Siiski-siiski – oma lembehetke sain ma ikkagi kätte: armas kiilipaar istus mul kõigepealt õlal, seejärel pea peal ja tegeles maailma vanima ja ainsa elu edasiviiva tegevusega. Kõik muu ongi ju tegelikult üks tühi töö ja vaimu närimine... 

Üks tont käib ringi mööda Jõgevamaad...

... ja selle tondi nimi on tantsulavastus. Ega ei saa ju ometi rahvatantsijat lasta niisama lavale või platsile esinema. Ei-ei, tuleb ikka suure massiga peale sõita, kõik ümberkaudsed rahvatantsuga tegelevad kollektiivid kokku ajada ja lavastama hakata. Mida segasem, seda parem. Pole tähtis, et rahva silmad selles suures segasummasuvilas mingit mustrit nagunii eriti ei märka... kui seda ’rahvast’ muidugi üleüldse on... Oluline on, et suurel juhil ja õpetajal on võimalus oma vabal ajal paberile kritseldatud joonised ja visioonid ellu viia. Vahel tundub mulle küll juba, et rahvatantsijana olen nigu katsejänes. Küll kamandatakse meid nädalavahetusel ühte kaugesse kohta, siis jälle öö hakul teise. Et seal siis loojuva päikese taustal mutimullahunnikute otsa koperdades järjekordne ’visioon’ helikiirusel selgeks õppida. Noh, et oleks mida rahvamassidele ette kanda. Ei-ei, ei tule veel naiste tantsupidu sel nädalavahetusel... kõik see mass Jõgevamaa rahvatantsijaid tegi täna öösel proovi selle nimel, et kunstiteos ette kanda... Palamuse laadal. Jajah, selsamal, kus inimesi meeletute massidena piki Palamuse küla voorib ning kaubalettidelt head ja paremat noosib. Eks kindlasti eksib mõni neist ka kiriku taha, muuseumi ja aida vahelisele muruplatsile, mille me juba nii kenasti poolenisti rohuvabaks kratsisime... laialiaetud mullahunnikutest rääkimata. Sest ega rahvatantsijal nagunii midagi muud teha ei ole, kui pimedas omaenese jalge otsa koperdades tantsupartnerit otsida. Ja selge on see, et kuna naiste tantsupeo reklaamüritused alles algavad, siis jõuame me veel igasugu tantsulavastusi ette võtta – kadripäevaks ja mardipäevaks ja luutsinapäevaks ja neitsimaarjapäevaks ja vastlapäevaks ja... Harjutame mustreid nii et maa must. Ja kuna õhtud on meil nüüd juba pimedad, siis võib arvata, et meil varsti kuues meel välja areneb või siis vähemalt pimedas-nägemise-silmad... Noh, hea küll. Eks me elame selle üle, rahvatantsija on ju sitke (ja ega tal peret ja tööd ju pole ning ühtki muud harrastust ka mitte).  Ainult et keegi võiks kiiremas korras end pakkuda kõigi nende tantsulavastuste niinimetatud vahetekstide kirjutajaks... Kui me just peame selles tsirkuses osalema, teeme seda siis vähemalt stiilselt.