Kui ma nüüd tahaksin midagi ilusat öelda...

...tänase Palamuse laadaleediks olemise peale, siis jääksin nähtavasti valetamisega vahele. Nojah. Mulle on alati mõistatuseks jäänud need tohutult suured laadad ja see melu ja kõik see rahvamass, kes sinna kokku voorib. Aga kuna Palamuse on päris kaua vastu pidanud, siis järelikult on kellelgi teda vaja. Mina isiklikult tundsin end täna küll täiesti kääbuskasvu eksinud kutsikana, kui ma kogu selle massi sees üritasin vajalikku kohta uimerdada. Silmad maas ja aju iga hetk lühiühendusse langemas, niiet koperdasin omaenese lapse otsa... no ei näinud ju... apsaluutselt mingi ajurakuke ei mäleta mul hetkel, mida seal laada peal müüdi... ah ei, Mari-Malleke tõi mulle halvaad :) kuna meie kallis juhendaja arvas meie närtsivaid nägusid vaadates, et meid tuleks kuidagimoodi elule turgutada. Egas kultuuriprogrammi täitmine pole mingi kerge ülesanne. Pool kaksteist esimene tantsupeo reklaamüritus. Ikka seesama, mille proovi me pimenägemist harjutades paar ööd tagasi tegime. Ja nagu arvata võis, ei tulnud nende sirgete ridade moodustamisest välja mitte muhvigi. Kogu mass kargles kaerajaani täitsa suvalistes kohtades. Ja ma arvan, et publik mõtles, et nii peabki olema. Ja oma suureks meelehärmiks pean nentima, et meiemarikeste ussitamise tants on oma värskuse minetanud... ei mingeid kestvaid kiiduavaldusi... Aga kogu tantsurahva kiituseks peab ütlema, et hoolimata kuumaastikust, mutimullahunnikutest ja tiigi-poole-kaldu-kiskuvast rohuplatsist, saime oma reklaam-kujund-tantsulavastusega täitsa normilt hakkama. Keegi ei minestanud. Ja tegelikult on nii, et kui rahvatantsija ka enne esinemist kõiksugu hädade küüsis vaevleb või niisama tülpind näoga tühjusse vahib, siis esinema mineku hetkel toimub täielik transformatsioon. Rahvas näeb särtsakat ja naerusuist esinejat... no muidugi juhul kui tuul tutti näkku kinni ei puhu või nina päikesest krimpsus ja silmad kissis ei ole... nagu täna. Ja kui laadal kõigepealt sigadusega hakkama saadakse, seejärel toimub lõputu õudus, et sigaduse tegijate autasustamine, millele järgneb õudne lõpp ehk rahvatantsijate esinemine... siis on ju tegelt täitsa tore, kui pärast meid Jüri Homenja esinema hakkab... Vaat see oli nüüd küll esimest korda – Marikesed Homenja soojendusbändiks. Maailma praktika näitab, et vahel saab ’kuulsuste’ sissejuhatajatest hoopis kõvema kaliibriga tegija. Niiet jääme ootama kutset Tallinna Ninasarvikulaadale või Pärnu Rahvatantsijate Weekendile või... ei, tegelt on nii, et ma pean nüüd valetama õppima, et kui järgmine suur laadaesinemine on, siis oskan end kuidagi kõrvale nihverdada. Noh, et jalg on haige või peast soe või seelik suureks jäänud... Sest kuigi on täitsa tore vahepeal oma särtsakaid Mari-tantse rahvale ette kanda, ei kuulu tänane päev otsa Palamusel konutamine isegi mitte top neljakümne ridadesse. Olematutest vahetekstidest rääkimata. Siiski-siiski – oma lembehetke sain ma ikkagi kätte: armas kiilipaar istus mul kõigepealt õlal, seejärel pea peal ja tegeles maailma vanima ja ainsa elu edasiviiva tegevusega. Kõik muu ongi ju tegelikult üks tühi töö ja vaimu närimine...