Kui sõna 'äraspidine ring'...

...manab teile silme ette pildi pea peal seisvatest ja jalgadest kinni hoidvatest inimestest, siis võite ette kujutada, mismoodi ma ennast tänases tantsutrennis tundsin. Kuigi meie kiituseks peab ütlema, et juba üsna mitu trenni on Marikesi kohal täiskoosseis ehk 14 tüdrikut, mistõttu koolimaja väike saal ääretult kitsukene näib... ja tantsu ajal üsna tihti enda küljest naabri etteulatuvaid kehaosi leida võib... aga meie juhendajale on see küll väga mokka mööda. Selge see, et parem ikka küünarnukitunne kui kujuteldav tantsupartner. Võibolla näeb mõni tants vahetevahel ka tantsu moodi välja. Täna siiski mitte. Kui oleks publik olnud, siis need oleks ammu laiali jooksnud ja raha tagasi küsinud. Ükskõik siis, kummalt poolt. Millegipärast kerib end taas kord üles paanikaeelne olukord, kus nagu enam vähem käppa saadud tantsusammud täiesti vussi lähevad, mingist omast kohast pole juttugi ja tantsupartneri pilgus peegeldub siiras hämmeldus, justkui peaksid sa tegema midagi muud, mida sa parasjagu tegid. Arvatavasti mängib oma osa ka see, et hilisteismelistel Maridel seisab pooleteise nädala pärast ees suur sünnipäev ning nagu noored ikka, kavatseme kutsuda terve kamba külalisi kohale. Aga ega siis pidu saa lihtsalt nii pidada, et kutsud rahva kohale, istud teleka taha ja krõbistad snäkke – ikka organiseerima peab. Kõik snäkid tuleb enne ära mekkida – kas see siga on parem kui too teine, kas võtta roosat või oranži, kas kutse teha niipidi või naapidi… No ja kui siis ajupoolkerad lühisesse löövad, pole mingit lootust neid kiiresti töökorda saada. Elektrikud ka kõik praegu tormikahjustusi likvideerimas… Igatahes jäi mulle täiesti arusaamatuks see oletatavalt hiiglama raske liikuva stendi mittevedamine või siis vedamine ja kuhu vedamine ja mismoodi ja üleüldse ei saand ma muhvigi aru, millal ma ikkagi seda stendi tegema hakkan… Peaasi, et mitte äraspidi. Kujutate nüüd ette, kui kõik külalised peavad stendi lugemiseks pea peal seisma hakkama… Tuleb vist restarti teha.

Rumeenia on kontrastide maa...

…pakkudes mulle möödunud nädala jooksul nii rohkelt üllatusi, et mu aju kõvaketas vaevu vastu pidas. Kõigepealt rabas meile südaöösel lennujaama vastu tulnud pisemat kasvu rumeenia mees eestist tulnud naisterahvaid mõlemale põsele mahlaka musi vajutamisega, misjärel ta meie rasked kohvrid enda kätte võttis ning meil ei jäänud muud üle kui kultuurišokist tummadena talle autoni järgneda. Oma 100km kaugusel oleva hotelli poole vurades märkasime, et teeäärsed lille-puuvilja-juurikaletid on avatud ööpäevaringselt (tädike toolil istumas ka öösel kell pool kaks)  ning kolmas ja kogu reisi vältel üha rohkem hämmastust pakkunud fakt oli tõdemus, et Rumeenia on üleküllastatud… kodutute koertega. Neid vedeles igal pool – pealinna keskväljakul, juurikalettide läheduses, suvalistes kohtades teed ületamas, üksi ja mitmekesi, kutsikatega ja piimast tilkuvate nisadega kurval ilmel süüa lunimas. Hotellis magamisest ei tulnudki eriti midagi välja, sest koerad pidasid katkematut vestlust saabunud kentsakate külaliste teemal. Meid lühikese vahepeatuse ajal teel Brasovisse külastanud külmast lõdiseva ja lonkava koera pilk jääb mind vist veel kauaks ajaks kummitama... 

Kõigile neile aga, kes Tallinna tänavate auklikkuse üle avalikku debatti peavad, soovitan ma – minge Rumeeniasse. Sealse 20tuhande elanikuga Moreeni linna tänavad annavad ükskõik millisele eesti metsateele silmad ette. Ja Bukaresti parkimispoliitikast ei saa aru ka kõige parema tahtmise juures, peamine moto näib olevat – pargin sinna, kuhu mahub, kas keegi teine pärast enne mind sõitma saab, pole oluline. 

Jalgrattureid ei märganud. Küll aga hobuvankreid. Rumeenias on isegi oma liiklusmärk – hobuvankriga sõit keelatud :) Üheks kõige sagedamini esinevaks liiklusmärgiks tundus aga olevat ’järsk kurv vasakule/paremale’ – seda eriti Transilvaania piirkonnas. Pärast tunde kestnud kaardilugeja sõitu, ehk ’hoiame vasakule, siis paremale, nüüd natuke allamäge, nüüd taas ülespoole’, tundus Dracula kodukant Bran asuvat maailma lõpus. Sõit sinna oli muidugi katsumusi väärt. Brani loss on vaatamisväärsus omaette, kas siis Dracula hõngu seal keegi tunneb või mitte. Otse kivist välja kasvava muinasjutuliselt sopilise kuningalossi sisemuse vaatamiseks anti meile napilt tunnike - mina oleks seal veetnud vähemalt mitu päeva. 

 Ja muidugi mäed, minu salaarmastus… 1200 meetri kõrgusel on õhul hoopis teine mekk ja siis ei tundu mäeküljele kinnitatud Brasovi linna nimesilt ainult populistliku Hollywoodi jäljendamisena. Kahjuks ei ole Biserica Neagră ehk Musta Kiriku haldajad vist veel aru saanud, et selline kultuuriväärtus peaks igal ajal avatud olema. Meie rumeenlasest võõrustaja ütles, et sinna sissepääsemine on õnneküsimus. Meil seda õnne ei olnud. Küllap oli Draculal sellega midagi pistmist… igatahes on tema hingust näha pildil, kus ma lossikalju kivide energiat tunnetada üritan – kõik ülejäänud 500 fotot mu kaameras on täiesti selged, ausõna…

Nagu kõik lõunamaalased, armastavad ka rumeenlased süüa, palju ja pikalt, kui lõunalauda ikka istutakse, siis niipea sealt ei tõusta. Veinist ei hakka üldse rääkimagi. Ma pole siiamaani aru saanud, mis imeväega inimesed seda haput ja kuiva märjukest liitrite kaupa juua suudavad… Aga toidud on neil väga maitsvad, eestlasele on ehk pisut harjumatu lambaliha kõrvale maisimanna pudrupallikesi manustada (sama tunne peegeldus muide ka norrakate nägudelt), ning supi kõrvale tšillikauna hammustamine toob kogenematule pisarad silma ja tulekahju kurku, kuid üldkokkuvõttes mõjub neli tundi lõunat, millele paari tunni pärast järgneb sama pikk ja sama rikkalik õhtusöök, vähemalt minu tervisele laastavalt. Te ei taha teada, kui palju kordi ma rumeenia tualette külastasin… ja kui palju hõrke roogi tänu sellele maitsmata jäi ;) Iga kord, kui ettekandja minu poolenisti täis toidutaldriku ära viis, mõtlesin kõigi nende koerte peale, kes väljas ringi hulguvad ning soovisin kõigest südamest, et kogu see toiduülejääk olekski sõna-sõnalt doggie bag ning päästaks ehk nii mõnegi eksinud koerahinge.

                                   ärge saage valesti aru - see on kõigest eelroog... 

And last but not least – kõige teravama kontrastitorke andis Rumeenia ’rahva isa’ Nicolae Ceaușescu suurusehullustuse kõige pompoossem ja judinaid tekitavam näide ehk Parlamendihoone Bukarestis, mida isa ise hellitavalt Rahva Majaks – Casa Poporului – kutsus. Ma pole küll käinud ei Louvre’i lossis ega Buckingham’i palees, kuid nende ehitamise annan ma omaaegsetele valitsejatele andeks, need kannavad endas vähemalt kultuurihõngu. Bukaresti Palee marmorseinad ja marmortrepid, arutu nikerduste ja sümbolite segasumm kõrvuti rooma ja kreeka sammastega kerkib siseneja pea kohale kui Dracula kummitus, tuletades meelde vaesuses rügavat rumeenia rahvast, samal ajal kui tema valitsejad kullas püherdasid... Tuleb tuttav ette, kas pole. Kogu reisi magustoiduks oli aga suure hulga uute sõprade leidmine – nii rumeeniast kui kõigist meie projektis osalenud seitsmest erinevast euroopa riigist. Õpetajad on enamasti igal pool sarnased – jooksevad endil jalad rakku, mässates kõiksugu projektide ja üritustega, kõike seda ikka noore põlvkonna harimise nimel. Sekka saab siis ka ise maailma näha. Et taas kord tõdeda – there’s no place like home... 

Kultuurišokk...

…käitub üsna sarnaselt paanikahooga – ründab ootamatult ja täie rauaga. Eile käisin õpetajate päeva puhul meie kallis pealinnas balletti vaatamas. Luikede järve loomulikult. Eks Nuustakul käimisest olen varasemaltki vestnud, nüüd siis sain omal nahal tunda, mis tähendab, kui minu kõrges vanuses ja maailma näinud silmadega esmakordselt kodumaa esindusteatrisse sisse astuda. Balletiteatri saali sisenedes voolas minu peale mühinal kogu ajaloo ja kultuurivulkaani laava. Süda läks pahaks ja pea käis ringi. Kunst kuulub rahvale – ütleb kiri lava kohal. Selles saalis tundsin, milline tõde selle taga tegelikult peitub. Teatri- ja laulukunsti leiutamisest saati on valitsev klass aru saanud, et rahvale on tsirkust vaja. Muusikud ja tantsijad on vältimatu abivahend rahva harimisel ja ohjeldamisel. Ruumi pompoossus, pea kohal kõrguv laemaaling, kroonlühter, kõrged astmed, eestlaslik tagasihoidlikkus või siis stalinlik klassitsism - kuidas kellelegi - kõrvuti väikese suurilmasädelusega – suurepärane eelmäng etendusele. Tšaikovski kõlab selles ruumis kui rusikas silmaauku. Veidi draamat, lõbusat vahepala a la ’väikeste luikede tants’!, pisut suursugusust ja metsasarvede möiret ning loomulikult tšellode mahe kurbus. Tunnistan ausalt – ballett ei kuulu minu lemmikute hulka, kuigi viimasel ajal rahvatantsuga tegeledes olen omal nahal tunda saanud, misasi on plié ja see teine asi mille nime ma ei mäleta… aga Luikede järv oli tõesti ilus vaatepilt. Väga kaunis etendus. Dirigent vehkis enda soengu segamini, sooliviiulit mina orkestri hulgast üles ei leidnud, küllap oli ta dirigendi külje all lavaservas peidus :) ning mina ei suutnud oma silmi lahti saada… meestantsijate tuharalihastelt… Pagan võtaks neid heledaid retuuse… Üldkokkuvõttes oli kultuuriliselt ääretult hariv õhtupoolik. Sain muuhulgas teada, et kohvi kõrvale pakutaval küpsisel esinevat äratuntava moega hallitust nimetatakse meie pealinnas šokolaadiks. Ja meie siin maal ostame Kalevi šoksi poest hingehinnaga – endal kodus saia ja leiva peal seda va šokolaadi täiesti piisavalt…

Paanikahoog...

…tavaliselt ette ei helista, SMSi ei saada ja aega kinni ei pane. Tuleb siis, kui jumal juhatab, lajatab lagipähe, sõidab rongiga üle ning pühib naudinguga sinu palgel pärlendavaid higipisaraid. Suunurgast parastab – sa jätsid selle tegemata ja unustasid tolle, kuigi lubasid, et teed ja saadad. Näppu viibutades osatab su umbe jooksvatele tähtaegadele ja viimase hetke rabelemisele – no oli sul vaja need tööd kõik endale kahmata, jätnud teistele ka midagi! Kahjurõõmsalt jälgib su edasi-tagasi jooksmist ja püüdlusi mõtetes mingit korda luua – jajah, eks sa tee jah see nimekiri nüüd valmis, siis on kohe mustaga valgel näha, et seda kõike pole võimalik õigeks ajaks ära teha! Jalg üle põlve koputab kannaga põrandale – ei tea, kas peaks lastekaitsesse teatama, kus elavad ühed peaaegu täiesti hüljatud lapsed ning mida nende ema küll teeb, vist tuleks vanemlikud õigused peatada… Rahulolevalt muiates, et küllap viimane sõna jääb nagunii talle, teatab – no mida sa õige üritad, nagunii pole sinust suuremat asja, oled laisk ja lohakas ja paanikahood täiesti ära teeninud! Misjärel minu sisemine ’olen-maailma-keskpunkt’ mina üsna kiiresti näost roheliseks muutuva paanikapreili põranda alla kupatab, sajatades – vat saan küll ja teen küll ja üleüldse olen tubli ja vapper ja oskan ja tahan kõike seda teha, mida ma omaenese suures rumaluses enda kohustuste hulka kahmanud olen. JOKK. Selle lühendi argipäevases mõttes.

Minu peas valitsevat virvarri...

…võib põhimõtteliselt iseloomustada nii – Philip Glass kohtub Johnny Rotteniga. Viimase paari päeva jooksul ei ole ma kuulnud ühtki enam vähem normaalsuse piiresse jäävat mõttevälgatust. Oma peas siis. Hommikune kella kuuene äratus paiskab mu laud vallale enne, kui ma olen üldse und jõudnud nägema hakatagi. Kohvitasside mahapillamises ja omaenese jalgade otsa koperdamises olen ma lausa olümpiavormis. Minu laud õpetajate toas on kaootilisuse musternäide, kusjuures selles kaootilisuses ei ole mingit korrapära. Mul pole aimugi, kuhu tundi ma minema peaksin, mida tegema või mida kaasa võtma. Klassis vaatavad mulle vastu suvest põlenud ja energiast pakatavad särasilmad, kelle pilkudest ilma küsimatagi välgub põhjatu etteheide – õpetaja, kas te siis ei saa aru, et meil ei ole praegu veel mingit tahtmist hakata midagi õppima, me oleme ikka veel suves. Tean, lapsukesed, tean. Hea, et nad minu silmist midagi välja ei loe, muidu neil kaoks minusse igasugune usk, sest õpetaja peab ju olema kindlameelne autoriteet, eriti kui ta klassi ette astub. Minul aga jooksevad peas erinevad klassikomplektid omavahel kalasabasse. Mõelge ise – kuigi kõik on liitklassid nii nagu eelminegi aasta, on nüüd nad erinevalt liidetud ning tunnikavad tuleb jälle teised teha. Ega nad tuleks ümber muuta nii ehk naa, sest lapsed on ju ka teised. Ja osad tahavad inglise keelt õppida hoopis läbi vene keele, niiet neile siis veel eraldi materjalid. Ja meeles tuleb pidada, millises klassis millist keelt rääkida. Ühesõnaga – nigu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Täitsa tavaline on, et jooksen klassist õpside tuppa tagasi, sest olen kaasa võtnud kas sootuks valed õpikud või siis pooled asjad maha jätnud. Sammulugejal tekiks vist minu puhul lühiühendus… Ning kuna ma oma suurest ogarast agarusest olen endale kuhjanud mäekõrguse hunniku lisaülesandeid, siis tänu pidevale sahmerdamisele pisenevad vahetunnid kolmekümnesekundilisteks ning aeg teeotsa bussi peale jooksmiseks tuleb kätte enne kui ma üldse midagi mõistlikku jõuan paberile-seinale-arvutisse kanda. Muidugi olen ma rõõmus, et mul on töö ja osad ametinimetused sisaldavad endas ju lausa ’juhtivat’ sõna, kuigi suure saladuskatte all pean nentima, et minus need juhiomadused küll puuduvad, kõige suuremaks ’alluvaks’ olen jätkuvalt mina ise, aga… mingi krõks võiks nüüd juba ära käia küll. Peas, ma mõtlen. Noh, et kuuleks ikka ühte korralikku Mozartit näiteks. Üksinda. Mitte Metallica kastmes. Vägisi kisub huulile vanarahva tarkus – ikkagi inimene. Ka õpetaja… vist.