Paanikahoog...

…tavaliselt ette ei helista, SMSi ei saada ja aega kinni ei pane. Tuleb siis, kui jumal juhatab, lajatab lagipähe, sõidab rongiga üle ning pühib naudinguga sinu palgel pärlendavaid higipisaraid. Suunurgast parastab – sa jätsid selle tegemata ja unustasid tolle, kuigi lubasid, et teed ja saadad. Näppu viibutades osatab su umbe jooksvatele tähtaegadele ja viimase hetke rabelemisele – no oli sul vaja need tööd kõik endale kahmata, jätnud teistele ka midagi! Kahjurõõmsalt jälgib su edasi-tagasi jooksmist ja püüdlusi mõtetes mingit korda luua – jajah, eks sa tee jah see nimekiri nüüd valmis, siis on kohe mustaga valgel näha, et seda kõike pole võimalik õigeks ajaks ära teha! Jalg üle põlve koputab kannaga põrandale – ei tea, kas peaks lastekaitsesse teatama, kus elavad ühed peaaegu täiesti hüljatud lapsed ning mida nende ema küll teeb, vist tuleks vanemlikud õigused peatada… Rahulolevalt muiates, et küllap viimane sõna jääb nagunii talle, teatab – no mida sa õige üritad, nagunii pole sinust suuremat asja, oled laisk ja lohakas ja paanikahood täiesti ära teeninud! Misjärel minu sisemine ’olen-maailma-keskpunkt’ mina üsna kiiresti näost roheliseks muutuva paanikapreili põranda alla kupatab, sajatades – vat saan küll ja teen küll ja üleüldse olen tubli ja vapper ja oskan ja tahan kõike seda teha, mida ma omaenese suures rumaluses enda kohustuste hulka kahmanud olen. JOKK. Selle lühendi argipäevases mõttes.