Kujutage endale ette...

…Saaremaa valssi. Teate ju küll – ’Seal laupäeva õhtuselt lõhnavad kased…’ Georg Ots ja nii edasi. Nüüd tehke sellest umbes kakskümmend variatsiooni. Pooled neist viige 2/4 taktimõõtu (ehk siis polkasse) ja pooled jätke 3/4 taktimõõtu (ehk siis valsisammule). Variatsioonideks vahetage näiteks omavahel ära 4 ja 7 ja siis 6 ja 12 takt ja nii edasi. Kasutage oma kujutlusvõimet ja matemaatilist taipu. Kui te sellega olete hakkama saanud, siis mõelge igale variatsioonile välja omad tantsusammud, aga üsna samal põhimõttel – ehk kasutage sama põhisammu polkas ja valsis ning varieerige neid siis omavahel nii nagu jumal juhatab. Kui ka see on tehtud, on järgmiseks sammuks igale loole nime välja mõtlemine. Mida segasem nimi, seda uhkem. Kõige parem, kui nimi ei haakuks üldse muusika tunnetusega, aga vahete-vahel võib ta muidugi kehalises tegevuses kajastuda. Kui te kogu selle loomingu olete ka suutnud kuhugi üles tähendada – noodid noodijoonele ja tantsukirjeldused misiganes tantsude raamatusse, siis saatke need rahvamuusikutele ja –tantsijatele laiali. Las muusikud mängivad teie loodud variatsioonide põhjal lõputuid ehk pikemad kui 6 minutit kestvaid lõõtspilli-viiuli-torupilli lugusid ning tantsijad siis omakorda tantsivad nende järgi. Äraarvamismängudele lisaks (no et kas suudavad kokku viia muusika tantsu nime ja liigutused) saab niiviisi ka kestvusharjutusi proovida. No et kes kauem vastu peab. Ja otse loomulikult tuleb siis korraldada ka vastav suur tantsupidu, kus kogu see looming ette kantakse… Soovitavalt vabas õhus ning vähemalt kahekümne külmakraadiga. Suurel väljakul rahvahulga seas paistavad siis eriti hästi silma need igas tantsurühmas peituvad taibud, kes muusika esimese takti või eelmängu ajal kohemaid aru saavad, missuguse Saaremaa valsiga/polkaga just parasjagu tegemist on. Ja kõik teised kepsutavad seejärel rõõmsalt nende järgi. Mina isiklikult nende hulka ei kuulu. Kõige tõenäolisemalt võin ma teile ette ümiseda ükskõik millise muusikalise variatsiooni, kuid selle nimi ja jäsemete liikumisskeem minu mälupulgale enam ei mahu. Tuleb mälu juurde osta…Aga õnneks on meil omad geeniused ikka olemas, seega loota on, et tulevasel Viljandi tantsupeol ei juhtu nii, et kogu ülejäänud rahvas tantsib Saaremaa valssi nimega Paraklutt, aga Laiuse Marid kekslevad rõõmsalt Saarema polkat nimega Marakratt. Elame-näeme.

Ole oma soovidega ettevaatlik...

…sest vahel võivad nad täide minna! Minu ammuseks unistuseks on hüpata langevarjuga. Hoolimata oma paanilisest kõrgusekartusest olen salamisi lootnud, et ehk vabastab lennukiservalt alla maa peale vaatamine (ilma prillideta loomulikult) minus lennuiha või siis taganen meeleheitlikult röökides lennuki kõige tagumisse soppi (nagu enamikes hollywoodi filmides). Samal ajal on kartusekurat tasakesi meelekohtades trummeldanud, et ehk õnnestub kogu elu ilma hüppamiseta ära elada ning kui siis ükskord see võimalus avaneb, on minu ’kõlblik kuni’ juba möödas. Aga võta näpust! Seekord tegid minu kallid lapsukesed emmele küll sellise sünnipäevakingituse, et hing jäi kinni. Tuleb hüppama minna emmel. Ja juba sel suvel. Jeerum… Ma ei tea, pean vist hakkama tasapisi endale asendustantsijat välja koolitama. Kauaks mind ikka enam. Aga ega sellega soov-üllatused veel ei lõppenud. Meie puslepuudega perekonna üheks sooviks on olnud mõne 3D pusle kokkupanek. Üks maakera moodi puslepall meil küll on, aga näpud sügelesid juba ammu mõne raskema kategooria väljaande järele. Nagu näiteks Eiffeli torni. Soovitud – saadud! Aitäh kallitele sugulastele, kes te ikka minu puuetega jaksate tegeleda, tänu teile ja pool päeva kestnud pusserdamisele on meil nüüd oma isiklik Eiffeli torn laua peal kõrgumas. Ega sünnipäeval peabki ju lemmiktegevustega oma aega viitma. Või kuidas? Igatahes jään nüüd ootama kõigi teiste soovide täitumist – varsti peaksid uksele koputama Õnn ja Rõõm, kohale jõuavad tuhanded soojad kallistused ja kümme valget kassi tantsivad mu ümber sambat (või oli see valssi… no vahet pole). Aitäh armsad sõbrad, kes te mind kõigist mu puuetest hoolimata siiski meeles peate ja välja kannatate, need read on teile…

hingevalu ja meelemuret
tuleb vahepeal südames kanda
piinad tunduvad otsatult suured
tahaks valule järele anda
tahaks karjuda tormituultele:
tulge, viige mind kaugele ära,
pole ruumi enam raskustele uutele,
kadunud rõõm ja pilgust sära...
tuuled vastavad - ava silmad,
ava süda ja hing ja meel,
sinu kõrval su ustavad sõbrad,
käest kinni sul võtavad teel,
koos avastate rõõmupisar silmas
mida kaunist veel peidus maailmas...

Milline rõõm on teada...

…et Eestis kehtib inimvabadus. Lausa 9. kohta väärt olev inimvabadus. Kui selle vabaduse sekka lugeda ka arulageduse-väljendamise-vabadus, ütle-mida-sülg-suhu-toob-vabadus ja tee-mida-tahad-nagunii-vastutama-ei-pea-vabadus, siis võiks meid küll vabalt lausa esimese viie hulka arvata… kui mitte päris esikolmikusse. Eriti hästi väljendub meil professionaalne kretinism. Meil on kultuuriminister, kes tunneb nii suurt muret puude langetamise pärast, et on nõus raamatute trükkimise üldse ära keelama või siis ainult raske raha eest lubama. Tühja sellest, et meie noorem põlvkond niigi 24/7 arvutiekraani ees veedab, las loevad veel lisaks raamatuid ka võbeleva ekraani vahendusel. Ja vanematel inimestel oleks juba ammu aeg aru saada, et maailm nende ümber muutub ja areneb ning seda nimetataksegi tänapäeval kultuuriks. Ja egas riigi raha pole raisata mingi arhailise kultuurinähtuse, nagu tavaline raamat, peale.  Kolime aga kõik internetti. Ah et ei taha? No siis otsige allesjäävatest raamatukogukeldritest kapsaks loetud Cartlandid uuesti välja ja silitage neid. Minister on siiski tulevikuvisiooniga mees ning kokkuhoid paberraamatute mittelubamise näol missugune. Härra kultuuriministrile sekundeerib sama silmapaistvalt meie haridusminister, kes pärast suurepärast tööd eesti rahva vabadussamba püstitamisel, on võtnud suuna meile maamatsidele selgeks teha, mida tähendab riiklik kohustus tagada kõigile lastele ühesugused võimalused hariduse saamiseks. Kui kaitseministrina polnud juhust sõjaväelist huntat kehtestada, siis haridusvaldkonnas avanes uus võimalus. Tänu selle mehe tegutsemisele on meil nüüd vabadus sõna otseses mõttes ristiks kaelas ning üleüldse tuleks lõuad pidada ja edasi teenida. Omaenese vaimse tervise nimel püüan mitte nii väga keskenduda meie armsa rahandusministri väljaütlemistele, sest see teema vajaks püsilinki sarnaselt netisaidile 9GAG… või siis mingit autasu. Millegipärast meenub mulle meie rahandusministri kuldmune kuulates alati eelmisel sajandil furoori tekitanud Pärna karikatuur „Sitta kah!“…  Selles valguses on üsna loogiline meie hiljuti kaante vahele köidetud eesti ajalugu, kust selgub, et me pole eriti kunagi vaimuvalgusega hiilanud ning sellise asjaga nagu vabadusvõitlus pole meil peaaegu üldse mingit pistmist. Pagan, ainuke aastaarv, mida ma ajaloost mäletan, on 1343… Muidugi ajab rahvustundest nõretavatel seltsimeestel harja püsti ja punaseks teadmine, et oleme oma ajaloo vältel ainult statiste mänginud, aga võib-olla on see ka põhjuseks, miks me oma riigi ja iseseisvusega sugugi hakkama ei saa. Tundub, et vabaduse loosung kannatab kõike ning kui trükimust ei kannata, siis tuleviku e-raamatusse võib kõike kirja panna. Sest kui ühel hetkel saabub elektrikatkestus või maailmalõpp, siis pole enam mingeid asitõendeid. Ja keegi ei saa teada, mis oli meie peaministri lemmikpalve. Tule taevas appi…

Aruandeperiood...

…mulle ei meeldi. Nii nagu ei ole ma eriti vaimustuses aja jaotamisest tundideks, kuudeks ja aastateks. Meenutab nõukaaega, mil kõik käis viisaastakuplaani järgi. Pole kunagi osanud oma elu planeerida, ei kuude ei aastate kaupa. Vanust on ka täpselt niipalju kui sisemine mina tunneb. Vahel kakssada, vahel kakskümmend aastat. Mis need aastad ja kuud muud ikka on kui inimeste poolt mingil hetkel kokkulepitud numbrisüsteem. (kusjuures minuga pole keegi kokku leppinud) Sellele oleks võinud muidugi natuke mõelda, enne kui hirmsat maailmalõppu ennustada ja ootama jääda, aga see selleks. Tegelikult mulle kangesti meeldis see aasta 2012. Juba number ise meeldis. Ja kuna ma olin nii positiivselt meelestatud selle kohe kohe otsa saava aasta alguses, siis salvestan ma oma kõvakettale temast lademetes häid mäletusi. Näiteks selle äärmiselt meeldiva tunde kui ma ajaarvestuse kohaselt 44 sain. (järgmisel aastal saan ma jälle 44, et te teaksite) Või siis meeletu närvikõdi, käte värisemise ja pildi võnkumise seoses Marikeste võistutantsimisega, sellele järgnenud heaolutunde ja võidujoovastuse ning meie tipphetkede juurde kuuluva armsa ühtsustunde. Kindlasti ka selle mõistusevastaselt närve krussis hoidva hirmu, mis mind valdab hommikul talviselt äärmuslike teeoludega bussi ja autoga tööle sõites ning mille tulemusel olen tööle jõudes närvipingest läbimärg ning üdini väsinud. Veel mahub sinna kõvakettale selle aasta jaanitule meeletu tantsuöö ning sellele eelnenud elu esimene soololaulja etteaste (mis kahjuks üsna haledalt läbi kukkus, aga kogemus siiski!). Oma töiseid ja loomingulisi ettevõtmisi põhitöökohal ei hakka üldse laiali lahkamagi, sest igasugu organiseerimist ja korraldamist ja ringijooksmist ja vastu näppe saamist oli täiesti piisavalt. Pidevalt oli tunne, et seekord on tõepoolest liiga suur tükk hammaste vahele haaratud ning sellest läbi närida pole võimalik… ometi see oli alati võimalik ning kondist jäi järele ainult tuhksuhkur tordi peal. Üks selline suur tükk oli kindlasti Otepää seikluspark, mis mus siiamaani judinaid-võdinaid tekitab. Seda äärmuslikku surmahirmu, mida ma teatud rajaosas omaenese lolluse tõttu tundsin ning kõigi oma laste käest andeks palusin, kui ma juhuslikult enam koju ei jõua, ei tahaks ma enam kogeda. Aga ega ma vist ei pääse, sest benjihüpe on ju veel tegemata… Loomulikult paigutub mu südame süvasoppidesse muusikaelamus, mille pakkus täiesti tundmatu muusik nii öelda out of the blue… Mind on üldiselt raske muusika mõistes üllatada. Tänapäeval tehtav muusika, (just nimelt tehtav, mitte sisemusest tulev) jätab mind üsna külmaks, ma olen seda kõike juba kuulnud ning enamasti palju paremas variandis. Sestap oli kogemata kuuldud hääl kui ilmutus teispoolsusest. See on hea tunne, kui leiad oma laulja, kelle tämber sinu maailmaga ühes universumis võngub. Mnjaa, ja siis muidugi see hetkeline segadus, mis tekkis, kui teatasin, et minu mina võngub väikse oktavi e-s. Mis mõttes nagu… Aga kas te pole siis kunagi tundnud mingit teatud heli kuuldes, kuidas see teie sees kaasa võngub ja resonantsi tekitab? Just see heli ja just sel kõrgusel. Mina ka ei teadnud seda enne kui ma oma heli kuulsin. See tunne on mõnus. Samamoodi võnguvad minu sees need mälestused ja tunded ükskõik millistest möödunud aastatest, nad ei küsi kuupäevast ega kellaajast, kui tahavad, tulevad keset ööd ja ajavad üles. Just neist tunnetest panen kokku oma elu ja oma mina. Väljaspool aega.

Jõuluaeg...

…on ikka üks kentsakas aeg. Majas tundub elavat vähemalt kolm korda nii palju inimesi kui tavaliselt.  Kui muidu on elamine nagu kummitusmajas, kus ainult paar tulukest virvendab, siis jõulunädalal siravad kõik tuled, mis olemas on ning rohkemgi veel. Vaene vana ja väsinud elektripliit muudkui küpsetab ja keedab sellise hooga, et talle võib küll ühel hetkel maailmalõpp kätte jõuda. Mitte ühelgi teisel ajal poleks võimalik, et kui üks suussulav šokolaadikook on juba valmis tehtud, võetakse kapist välja kõiksugu kuivatatud asjad ning mökerdatakse veel üks vürtsilõhnane keeks valmis. Ja seejärel näiteks rummipallid. Ja siis veel valge šokolaadi trühvlid. Köögilaua vallutanud, üleni magusa glasuuriga kaetud piparkookidest ei maksa üldse rääkidagi. Kuigi oled kindlalt otsustanud, et nüüd aitab küll kapsast ja verivorstist, tuleb ühel hetkel ikkagi jälle pann tulele panna ning kapsast praadima hakata. Ja tiramisuküpsised ootavad siiamaani, millal neist üks korralik tiramisukook valmib. Kusjuures söömine toimub ikka naudinguga. Mitte kunagi varem pole jõulukeeks nii maitsev tulnud ning seekordsed rummipallid on lausa taevalikud. Tass kohvi ning tükike hurmaad viib mõtted üleüldse paradiisiaiale ning õues ringi tuiskavast lumekollist on isegi kahju, sest keegi ei tee talle ust avali ega oota sooja tuppa, külmetab vaeseke seal metsade ja laante keskel… Ja muide, jõuluajal on täiesti lubatud vahele jätta tantsud lumelabidaga, kui selleks isu pole, võib poodi üldse mitte minna või siis käia seal iga natukese aja tagant, kui jälle meelde tuleb, milliseid hõrgutisi võiks valmistada, aga mõni koostisosa puudu on. Või siis südamerahuga pikutada diivanil, soe kakaotass süles ning ära vaadata täpselt nii palju Salatoimikute osi kuni süda pahaks läheb, vahepeal näiteks aga käia köögis ja pesta suure rõõmuga ära terve kraanikausitäis musti nõusid, mis nagu imeväel sinna jälle kogunenud on. Ning ainult jõuluajal on võimalik, et käppapidi pehmesse piparkoogiglasuuri hüpanud kass lastakse ikka tagasi tuppa, võetakse sülle ning tehakse pai. Mitte kuhugi pole kiiret ja mitte miski pole tähtsam kui praegune hetk, välja arvatud see, et tuleb jälle kööki minna ja külmkapiavarustest järgi vaadata, ega sinna pole jäänud veel mõnda päkapikuverivorsti…