Mis parata...

…kui mõnikord lihtsalt oled kurb. Tundub, nagu oleks sinu õlgadele laotatud kogu maailma raskus ja lisaks veel see lumehunnik, mis katusele tuisanud on. Aknast välja vaadates põrnitseb kurbus sulle vastu ning kui ukse avad, siis tormab sealt tuppa kurbusest lõdisevat külma. Hommikune tass kohvi maitseb kui viimsepäeva lahja nõudepesuvesi ja raadiost mängitakse järjekindlalt laulu ’Last Christmas’… Ükskõik kui meeleolukat laulu ka oma muusikatagavaradest ei otsiks, peale kahte esimest takti paned selle tilulilu otsustavalt kinni ning kuulad pisarakiskujaid edasi. Lihtsalt selleks, et oodata, kas need pisarad ikka lõppevad kord. Või siis mitte. Lähed täitsa üskõikse südamega lumelabidaga tantsima, sest ei suuda tema kisa koridoris enam välja kannatada, aga selle asemel, et oma tavapäraselt torsievat monoloogi pidada, külmuvad su põskedele pisarakristallid ja kui tuppa tagasi jõudes oma külmast siniseks tõmbunud varbad avastad, siis tajud, et tulebki hakata kurvameelsena lumetõrjetöid tegema, kuna ajataju on kadunud ning tavapärase 20 minuti asemel oled õues mässanud terve tunni. Sellest lume ja talve kirumisele kulus täpselt null sekundit. Aga neid luuleridu, mis talvistes avarustes sinu peas sündisid, sa targu ei avalda, sest muidu võib juhtuda, et sinu järgmine tööandja, kes netiavarustest su profiili kontrollib, saadab su tööle võtmise asemel ühte teatud kinnisesse asutusse. Mõtled siis töötegemisele, sest ikka ja alati kuhjub just jõulude eel mingi ports tegemata töid, aga pärast kümmet minutit kurvalt ekraani põrnitsemist ja enam-vähem-täpselt kolme sõna kirjutamist, mahakustutamist ja ümbertõstmist jõuab sulle kohale, et selle tööplaani järgi küll pole võimalik järgmist veerandit vastu pidada ning mitte keegi pole võimeline lugema kooli lehte, kust igast veerust kuuskümmend kuus kurbusest nõretavat lumehelbekest vastu vaatab. Lõpuks annad alla. Kui kurb siis kurb. Kõlaritesse paiskub taas ’Owner of a lonely heart’ ja kurbus saab vaba voli laiutada. Olgu tal ka vahel hea päev.

Mis saab siis...

when the dark clouds come your way

when your demons can’t be tamed

when your last straw’s down to break

and you feel your heart can’t take

anymore

when your second chance is gone

when you barely hanging on

when you're tired of being strong

and you don’t know where to run

anymore

when the shadow’s always there

when you can’t come out for air

when tomorrow seems to lead nowhere

and there’s no answer to your prayer

anymore

will there be someone to take away your hurt

will there be someone who knows the right words

will there be someone just to hold you

to tell you to believe in yourself

once more

Miks otse minna kui ringiga saab ehk maakas Tartus vol 3

Kui midagi saab untsu minna, siis see ka läheb… ning tavaliselt läheb untsu see, mida te kõige vähem tõenäoliseks peate. Pärast kümmet minutit paanilist hirmu, et kohalik buss õigeks ajaks Jõgevale ei jõua ning ma Tartu bussist maha jään, sain südamerahuga 30 minutit Rakvere bussi oodata, mida… ei tulnudki. Kobistasin siis oma külmunud varbad järgmisesse Tartu poole minevasse tunne-eestimaad-bussi, mille ekskursioonipilet oli tunduvalt kallim. Kuna ma aga nagunii olin juba lootusetult hiljaks jäänud, siis võtsin asja rahulikult ja magasin pooled vaatamisväärsused maha. Tartusse jõudes oleksin suure kiiruga bussist maha koperdades peaaegu emakest maad suudelnud ning küllap oli mu nägu takso poole lipates üsna selgelt loetav, sest taksojuht tegi mulle komplimendi – „Ma kohe vaatasin, kuidas te minu poole tuiskasite, pilk säramas, ja teadsin, et tuleb kiire minek“.  Ega ma jala polekski vist kuhugi pärale jõudnud. Nimelt on Tartu linnas koos lume tulekuga kadunud kõik otseteed, mis tähendab, et silmaga nähtavasse paika jõudmiseks tuleb vähemalt ühe majadebloki suurune ring teha. Kõnniteed on asendunud kuumaastikusarnaste ebamäärase sügavuse-kõrguse-tihedusega ollusega kaetud  ussikäikudega, millel liiklemine enamasti ühesuunaline. Saatusekaaslasega kohtumisel on kaks võimalust – teha ringtantsu ümber üksteise või sundida nõrgemat hange hüppama. Pärast paari katset loobusin seda tantsu ideed laiemalt propageerimast. Edaspidi mängisin jänest. Kuna seekordne tarkuse tagaajamine sattus jõulueelse hulluse aega, siis üritasin kaubanduslikest asutustest nii ruttu läbi käia kui võimalik ning läksin selle asemel hoopis kinno. Täielikus teadmatuses, mis filmiga tegu on. Ja üllatusin. Positiivselt. Cloud Atlas ehk siis Pilveatlas osutus päris sügavamõtteliselt filosoofiliseks jutustuseks inimsaatusest ja inimolemusest, vürtsiks veidi Matrixi-laadset  närvikõdi ning näpuotsaga head muusikat. Võnkus minuga ühes universumis. Mida ei saa küll öelda Tartu tänavavalguslampide kohta, mis millegipärast mind kohates tihti vilkuma hakkavad. Tegelikult mõtlesin ma välja, miks Tartu linna elektroonika mind jätkuvalt ignoreerida püüab – ma olen ju turist, ma ei ela seal. Nii nagu ainult tallinlased saavad pealinnas tasuta transpordihüvesid nautida nii on ka Tartu tasuta ukseavamine ja tänavavalgustus ainult kohalikele ette nähtud. Turistil olgu oma taskulamp kaasas. Igatahes, kui ma eile õhtul pimedas öömaja poole tatsasin ning jalakäijate sillal hetkeks peatusin, et rasvaste paksude lumehelveste langemist nautida, kustus mu kohal siranud latern sootuks… Aga kojusõit toimus ikka ja jälle Luua-Palamuse-Kuremaa-Laiuse ringteed kaudu, mis sest, et tegelikult on see tee isegi suvel sõidetuna piisavalt hirmuäratav, rääkimata siis lumest ja libedusest. Närvid läbi, mis muud. Tuleb ikka kõik raha seinast välja võtta ning ära soojale maale lennata. Võimalikult suure ringiga.

Ma pole kunagi olnud...

…narkouimas. Idee narkootikumide tarbimisest selleks, et mingisse teise reaalsusesse jõuda, pole mind kunagi ahvatlenud. Miks peaksin nägema vaeva mingi keelatud olluse kättesaamiseks ja manustamiseks, kui on piisavalt muid vahendeid reaalsustaju kaotamiseks või ümbritseva kõverpeeglis nägemiseks. Siinkohal ei mõtle ma mitte katuselt alla kukkumist või end oimetuks joomist, see oleks sama mõttetu kui kanepi suitsetamine, ei-ei, piisab täiesti mingist uuest muusikapalast, et jalad alt kaoksid. Tundub, nagu oleksid just seda meloodiat oodanud kogu oma elu. Maailm jääb seisma. Aeg liigub tagurpidi. Mõte on tardunud. Vaatad alla oma elukese peale kõrgelt ülevalt, seistes vikerkaare serva peal. Pole eilset, pole homset, on ainult helide kooslus, mis tulise joana läbi sinu veresoonte tuiskab, muutes tundetuks kõik su ihuliikmed peale hinge. Sind ei ole siin, ei ole seal, ei ole üldse kusagil ilma peal. On ainult muusika ja hääl. Lõpmatuse hääl… ja seal lõpmatuses ei ole mingit muret eilse, tänase ega homse pärast. Miks peaksin sellest illusioonist siis ärkama? Mängi, muusika, mängi… mind pole enam siin.

Nii me siis tõuseme...

…enne kukke ja koitu. Veame oma väikesed väetid lapsed kättpidi lastehoidu või koolimajja, kus võõrad inimesed neid lohutavad, kasvatavad, nendega mängivad ja neid õpetavad. Sõidame kümneid ja sadu kilomeetreid, raisates mittetaastuvaid maavarasid nagu nafta, et jõuda sihtpunkti, mida kutsume töökohaks. Oleme seal päevad läbi, kulutades elektrit ja gaasi, hoidmaks väiksemat sorti või klaasseintega eputavaid majamonstrume pimestavalt valgete ja soojadena, et võidelda väljas akna taga valitseva kaamose, külma ja pilkase pimedusega. Me teeme tööd. Kõige parem kui me toodaksime midagi. Ja toodaksime palju. Sest kui tootmine suureneb ja on efektiivsem, siis tuleb ka kasum ning sellega koos tõuseb riigi kogumajanduse produkt. Nii me siis üritame kokku vusserdada üha rohkem saapapaare või kohvimasinaid. Hea töö eest lubatakse ju tulemuspalka! Mis sest, et lugematute kaubandusäride riiulid ägavad niigi miljonite saapapaaride all ning erinevat sorti kohvimasinatel ei tee ka kõige parema tahtmise juures enam vahet. Aga meie tootmine kasvab. Mis sest, et ka iga päev uut saapapaari poest koju tuues ei suudaks seesama hulk inimesi ära osta ahvikiirusel kasvavaid saapakuhilaid ning kõigi kohvimasinate korralikuks ärakasutamiseks kuluks vist sadu aastaid. Ega ei peagi ju aastas korra uusi saapaid ostma. Teeme saapad sellised, et iga kuu tuleb uued osta. Ja kohvimasinale piisab  aastakesest küll. Peaasi, et me saaksime neid ikka üha rohkem ja rohkem valmistada. Prügihunnikuid suurendada. Tulemuspalgaga on ka nii nagu on. Mõni saab, mõni ei saa. Mõni saab tõepoolest selle eest, et on midagi vajalikku ära teinud. Enamik siiski selle eest, et on õigel ajal õiges kohas olnud. Suurem hulk inimesi on aga õnnelikud, kui üldse palka saavad. Ja kui sellest palgast ka saapapaari jaksaks osta. Kohvimasinast võivad nad enamasti siiski ainult unistada. Pärast tööpäeva lõppu vantsime väsinult ja kurvalt toidupoe riiulite vahel, otsides sama päeva allahinnatud toidukraami või siis silti, mis ütleb ’parim enne möödas’. Kodus ootavad meid näljased lapsed, keda me ei mõista ning kes meile juba eelpuberteedieas võõraks muutuvad, kuna nad on suurema osa oma elust veetnud kellegi teise silme all. Kui me neid uusimate mobiilsete vidinatega kindlustada ei suuda, siis oleme nende arvates feil mis feil. Seega – tuleb järgmisel hommikul jälle enne kukke ja koitu orjama minna, lootuses, et kraabime ehk seekord veidi rohkem kokku, et jõuaksime osta kõiki neid sada kümmet täiesti mittevajalikku asja, mida meil ometi täiesti kindlalt vaja on ning ilma milleta me oma elu ette kujutada ei suuda. Sest me oleme inimesed. Mõistusega olendid. Ja meie elu on ju ometi mõtestatud tegevus… see pidavat meid loomariigist eristama.