Hoolimata hapukurgihooajast...

…või siis ehk just tänu sellele, pakub meie virtuaalne ajakirjandus mõnikord päris pirakaid pirne. Selliseid, mis halli hommiku selgeks löövad ja veel tükk aega kummitama jäävad. Ma ei mõtle siinjuures mitte neid kirjatsurade pärleid á la „Mika pissis kuldsesse potti“, „Saagim vehkles nugadega“ või „Lady Gaga välgutas tisse“, sest nii nagu igal viletsaimalgi videoklipil on oma andunud vaatajaskond, nii on ka neid inimesi, kelle jaoks taolised ’uudised’ on kui päeva komm, mida nad hommikusöögiks manustavad ning ilma milleta nende elul erilist mõtet ei ole. Ja ega bravuuritaride elu ka kerge pole, hoidku selle eest, kui mõni päev neist sõnagi ei räägita... Niimoodi võib tulemuspalgast ilma jääda. Ja neid bravuuritare meil ikka jagub, nii nais- kui meessoost ja vahel sekka metroseksuaale, misiganes asjad need ka on… Pinget ei paku enam ammu ka kõik need skandaalid meie poliitilise eliidi ümber ja parteide telgitagustes, sest oma  usutavuse on see seltskond ammu kaotanud ning kogu tants aurukatla ümber meenutab ühte teist vanasõna: pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Üsna leigeks ja läilaks on lahtunud ka arutelud õpetajate palga ja missioonitunde teemal ning viimasel ajal ikka ja jälle rambivalgusesse potsatav keerutus paljulapseliste perede toetamise-mittetoetamise-väljasuretamise ümber. Nende viimaste teemade puhul torkab eriti raskelt silma inimeste jagunemine kahte leeri – need, kes arvavad, et õpetaja ja paljulapselisus on ikka veel riigi ja rahva tuleviku seisukohalt kriitilise tähtsusega ning vajab ilmtingimata suuremat tähelepanu ja toetust,  vastasleeris figureerivad siis omakorda inimesed, kelle jaoks õpetaja on muidusööjast üle mõistuse palju puhkav lapsevaenulik türann ning kõik paljulapselised vanemad vastutustundetud lasteraha päevani tunde lugevad alkohoolikud ja idioodid. Ei midagi uut siin päikese all. Mäletan mõne kuu eest meie kõrge riigiametniku samalaadset avaldust just paljulapselisuse kohta… Sellesama tegelase arvates sööme me üleüldse kogu aeg mingeid seemneid ning oma ringkäigul mööda Eestimaa idapoolsemaid nurki soovitas ta inimestel mitte viriseda, vaid enda ümber vaadata, kui palju me ikka arenenud oleme… meil on asfaltteed! Paremad kui Soomes! Tule taevas appi! Talle sekundeerib sama vapralt meie rahva rahade eest vastutama pandud isik, kelle sõnavõtte ajakirjanduses ootan ma alati kohe väga suure huviga. Targa inimese juttu tuleb ikka kahe lahtise kõrvaga lugeda. Viimane pirn ongi selle mehe suust, kes kätt südamele pannes arvab, et Eesti asutas eurotsooni, kujundab aktiivselt ELi poliitikat (arvatavasti kaasanoogutamise ja kasvõi nui neljaks tubli õpilase imidži alahoidmisega), tema ise toimetab nii mitmes dimensioonis, et tavainimesel pole sellest mitte mingit ettekujutust ning ei peagi olema, sest kõiki asju ei peagi rahvas teadma ning üleüldse pole vaja rahva käest küsida, kas ta ikka on nõus viimsegi leivaraasukese kuldkandikul ’abivajavate’ euroopalike kaaskannatajate lauale viima. Ehtne valitseja. Nii nagu vanasti. Siia kõrvale sobib nagu rusikas silmaauku meie poliitikamaastiku ehk ühe kummalisema nähtuse, tädi Evelyn Sepa nimetamine Kultuurikatla juhiks ning tema mure, et eesti naine on kui äratambitud madalapalgaline Rimi poetädi. Oh Evelyn, kui sa veel teaksid, palju Alati ja Otsas poes palka saab… Ja kui siis hommikune kohvikõrvane ajalehtede ekraan on meele nii ärksaks teinud, lähevad ülejäänud uudised lausa ludinal alla. Selgub, et India külas(!) on ära keelatud armastusabielud, sest need külvavad kogukonda segadust, Eesti Pank ei näe mitte midagi kriitilist selles, et inimesed ei saanud mitme tunni jooksul oma kaartidega mitte kusagilt mitte midagi osta ning kujutate te ette, et isegi USA ilmaportaal ennustab Eestisse jatkuvalt vihma ning jahedust… mis tähendab, et hommikuse kiige peal kohvijoomise ning suve nautimise asemel tuleb veel nii mitmeidki uudispärleid üle elada. Loodan siiralt, et varsti lõppevad ehk ka õlle, jäätise, kondoomi, grillvorstide ja hapukurkide testimised, sest palju neid inimkatseid vaeste ajakirjanike peal ikka teha saab. Seniks aga Naisteka nipinurk,  mis annab meile 21 lahedat vihmase ilma tegevust ja millest eelviimane kõlab just nii: Kas teil on tütar, kellel pole ikka veel nukumaja? Mees klopsigu puust kokku maja, sina heegelda väikesed vaibad ja õmble tillukesed kardinad. See on armas ühine tegevus teile kõigile!

Vahetevahel...

…on mul hirmus kahju, et ajul pole on/off nuppu. Tegelikult peaks tal neid sisse-välja lülitamise nuppe lausa igas sopis leiduma, et juhul kui need tavaliselt kõige kaugematesse failidesse kokkupakitud ja salvestatud mälestused vägisi avaneda tahavad, saaks nad hetkelise näpuliigutusega sinnasamma kapinurka kopitama tagasi saata. Targad mehed ja naised on öelnud, et mineviku taaka ei tohi enesega lõputult kaasas kanda, tuleb lahti lasta ja edasi minna. Mida see lahtilaskmine endast õieti kujutab, ei ole ma siiani aru saanud. Ma küll pakin jah oma asjad kõik korralikult kokku ja pistan nad silma alt ära ning hoidun nendele mõtlemast, aga ära ma neid ei unusta ning kuidas ma neist ikka lahti lasen. Nad kõik on ju osa minust ja mänginud suurt rolli selles, milliseks inimloomaks ma kujunenud olen. Ega nad tegelikult ju minu edasiminekut nii väga ei takista, sihti silme ees ei hägusta ning elamist ka eriti ei sega. Välja arvatud siis, kui nad ootamatult mälu eeskambrisse potsatavad ning hetkega olemise halvavad. Piisab mingist meloodiast, filmikatkest või tsitaadist, mis teatud sündmuste või inimestega seotud on, kui juba olengi mattunud mineviku tumedasse ookeani ning siplen mind tundmatusse sügavikku kiskuvate koletiste keskel. Omast kogemusest tean, et kõigest väest pinnale pürgimine on vastunäidustatud ning ainult pikendab põhja jõudmist, seega lasen mustadel voogudel end loksutada sinna kuhu nad minna soovivad. Põhjani välja. Sinna, kus valguskiir imena tundub ning pääsemislootus virvatulena meeli narritab. Ükskord jõuan ma ikka pinnale tagasi. Kuigi tuhast tõusva fööniksi tunnet siiski ei teki. Pole ju tegu puhastustulega. Ikka veel loodan salamisi, et intervall eelmise ja järgmise korra vahel oleks veidigi pikem. Ja otsin seda nuppu. Ei aita siin miskid vanarahva tarkused ega õpetused, oma risti kannab igaüks ikka omamoodi. Lihtsalt kuradima raske tundub ta vahel…

Viimasel viiel päeval...

…olen oma kodus läbi viinud mittemidagitegemise kursused. Elukestev õpe on tänapäeval ju väga moes, igasugu koolitusfirmad kasseerivad suurt raha kõiksugu täiendkoolituste eest ning ega kunagi ei või teada, millal töövestlusel küsitakse – aga kas te mittemidagi oskate teha? Tunnistan ausalt, et ega väga hästi ei oska küll, kuid harjutamine pidi meistriks tegema. Kuna ma olen üksik nõrk naisterahvas, siis oli mul juba ette teada, et ega ma üksinda sellest kursusest küll eluga välja ei tule. Õnneks kehtivad meil ikka veel murfismid ning kuigi tavaliselt ei käi mul kuude kaupa kedagi külas, siis alates eelmisest neljapäevast oli mul maja pidevalt võõrast, aga tegelikult täitsa oma :), rahvast täis. Omad armsad sõbrad ikka tulevad appi ju kui mingi suuremat sorti ettevõtmine käsil. Olgu see siis või mittemidagitegemine. Seltsis segasem harjutada ka. Päris alguses väga raske ei olnud. Nii neli-viis tundi kannatab täitsa ära, eriti kui veel kasulik meeldivaga ühendada ehk sõpradega juttu puhuda ja naeru lagistada. Laupäeva lõuna paiku tuli vahepeal kiusatus peale, nii et ettekäändel – ma lähen nüüd kööki kohvi tegema – sai ühe rutuga ka nõud kraanikausis ära pesta. Ja suurem segadus ära koristada. Veel paar korda mängis samalaadse vabandusega välja, siis hakkas asi muidugi kahtlaseks kiskuma, kui ikka perenaine rohkem kui kümneks minutiks ära kaob… Otsustasin edaspidi enda vastu ausam olla ja küsimuste korral üles tunnistada, mida ma tegin. Õnneks neid siiski kellelgi eriti ei tekkinud. Ju mul oli niigi süüdlase nägu peas. Samas on tore, kui mõned külalised oma liikuva transpordiga tulevad, siis saab kohe kodust minema sõita ja mittemidagitegemine on tunduvalt lihtsam ja kiusatusi ka vähem. Ühekorraga õnnestub siis mittemidagitegemise käigus külastada ammukäidud kohti, osaleda fotosessioonil ning leida uusi sõpru, kelleks on tavaliselt kassid või mingid muud loomariigi esindajad. Igatahes suur aitäh kõigile armsatele sõbrakestele, kes minuga koos mitu päeva mitte midagi ei teinud. Mittemidagitegemine ise on aga äärmiselt väsitav ning ma arvan, et ma pean nüüd natukeseks ajaks sellest puhkama. Korraga ei tohigi head asja palju tarbida. Salamisi loodan, et mul ehk sõltuvust veel ei tekkinud, sest veidi kahtlaselt tuimalt ignoreerisin ma külalisrahvale adjöö-lehvitamise järgselt oma tegemist ootavate toimetuste ahvatlevat käesirutust… Niiet kui minust paari nädala jooksul midagi kuulda pole, siis arvatavasti istun ma oma metsistunud ürgaia tagumises nurgas kokteiliklaas käes ja silmad mittemidagitegemisest klaasistunud.

Mina usun igasugu asju

Päkapikke näiteks ja seda, et soos ja rabas elavad väikesed inimesed, kes end meie eest peidavad ning soovivad omaette rahus elada. Usun elu võimalikkusesse mujal Universumis, olgu ta siis lähimates või kaugemates galaktikates, saja või miljoni valgusaasta kaugusel. Olen üsna kindel, et need teistsugused eluvormid on meid juba aegade algusest saadik külastanud ning pole välistatud, et inimene kui olend on kas siis nende võõraste eluvormide katseklaasi tulemus või hoopis otsene järglane. Usun, et Egiptuse püramiidid EI OLE ehitatud nii nagu seda meie lastele ajalooraamatutes illustreerivalt kujutatakse. Päris kindlasti ei saa nad olla ehitatud ainult viis tuhat aastat tagasi ning päris kindlasti ei ehitatud neid lihtsalt mingi suurushullustuse käes vaevleva vaarao surnukambriks. Sama kehtib Sfinksi kuju või ükskõik milliste mööda maailma kummalisi paiku laialipaisatud iidsete ehitiste ehitamise aja ja otstarbe kohta. Mida ma ei usu, on fantaasiavaeste ajaloolaste ja muidu teadlaste ratsionaalsed seletused, mis on teostatud selle pisukese ajukasutuse protsendi pealt, mis meile kättesaadav on. Jättes kogu ülejäänud ’halli massi’ puutumata. Mina usun, et selles hallis massis aga just kogu kadumaläinud informatsioon peidus ongi. Osake sellest kumab läbi Bermuda kolmnurga keskel oleva hiidpüramiidi ning osa peegeldub kogu maailma eripalgeliste religioonipärandite tohutus lugemisvaras. Mismoodi inimesed mitu tuhat aastat tagasi siis ikkagi suutsid nii pildis kui kirjas ette kujutada lennumasinat, kui nad ’vaesed primitiivsed olendid’ polnud sellist imeasja enne kunagi näinud. Vaesed maiad, keda viimasel ajal pidevalt maailmalõpu ettekuulutamises süüdistatakse, olid oma aja võimaluste kohta ikka üllatavalt targad nii maailmaruumi vaatlustes kui nendest järelduste tegemises. Veel usun ma hinge rändamisse ja sellesse, et meid ümbritsev reaalsus on tunduvalt mitmetasandilisem kui me silmaga näeme – põhjuseks jällegi seesama ajurakukeste kasutamise puudulikkus. Mine tea, kes minu ümber siin kõik praegu toimetavad, ma ei suuda neid ju näha, aga võib-olla olid just needsamad olendid need, kes õigel ajal puuoksa kõrvale lükkasid, et see mulle silma ei torkaks või siis hoopis loopisid minu kätest pidevalt asju põrandale, jättes minust mulje nagu viimasest kobakäpast… Ilmateadet usun ma ka, eriti siis kui ta algab sõnadega: homme on vahelduv pilvisus ja kohati sajab vihma. Peaaegu alati läheb täppi. Ja kuna ma usun, et inimesed üleüldse usuvad samamoodi igasugu imelikke asju, siis lasen südamerahuga ühest kõrvast sisse ja teisest välja USA valitsuse ametliku teadaande, mis ütleb, et tegelikult ei ole olemas ei merineitseid ega zombisid… Mis tähendab, ei ole olemas, tooge mulle mõni zombi ja näidake ja siis ma usun, et ei ole olemas. Seni aga… elavad meil keldris zombid ja ma pole üldse kindel missugused kummalised ja ennenägematud olendid asustavad neid tohutuid maailmamere alasid, mis ’teadlaste’ poolt seni veel uurimata on. Müüdid ja legendid ei teki iseenesest ja meil pole tegelikult mingit võimalust näha aastatuhandete taha ning kindlalt väita, mis on õige ja mis vale. Las ma siis usun rõõmsalt edasi nii Minotaurusesse kui sireenidesse, et kassil on vähemalt üheksa elu, et inimene EI LÄHE pärast surma Põrgusse, et maakera võngub taevase muusika taktis, et maailmalõpp siiski on lähedal ja et suvi tuleb ka sel aastal. Ilmateatest hoolimata.