Mida lähemale jõuab tantsupidu...

…seda segasemaks muutuvad tantsutrennid. Peorepertuaari kuuluvad tantsud, millega me nüüd juba päris mitu kuud maadelnud oleme, on teisejärguliseks taandumas (mis muidugi ei tähenda, et me neid iga kord suure armastusega läbi ei tantsiks :)) ning põhilise peavalu tekitajateks on tõusnud tagala ešelon ehk simmani tantsud. Kui mulle juba hakkas tunduma, et oh, pole see rahvatants mingi hull koll ühti, selgus, et tegelik rahvatants nüüd alles algab. Esiteks: kui autoritantsude enamik on loodud suht teada-tuntud muusikapala (koos sõnadega!) järgi, siis nende niinimetatud „päris“ rahvatantsude meloodiad on enamasti äravahetamiseni sarnased lõõtsa, akordioni või kapellilood. Mina, kes ma arvasin endal olevat üsna korralikult arenenud muusikalise kuulmise, suudan tuvastada küll meloodia, kuid see osa minu ajust, mis peaks muusikale lisaks välja pakkuma ka tantsu nimetuse ja loomulikult ütlema jalgadele-kätele mida nad tegema peavad, on iga kord küll totaalselt „offline“. Sel ajal, kui minu aju alles eelnevat tantsu alla laeb, on teised juba järgmisega ametis ning niimoodi ei tule salvestamisest ju midagi välja. Ja oleks et ainult muusika on nagu copy-paste… tantsusammud samuti! No olgu, tegelikult suutsin ma ikka ühe tantsu pealkirja muusikaga seostada (seda põhiliselt ka sel lihtsal põhjusel, et mu isa armastas ümiseda – esimene tants on Aissa, lase aga pitsid paista…). Niisiis – Aissa, milles ma loomulikult mehe osa etendasin (kuna mul need naiselikud etteulatuvad kehaosad on suht välja arenemata). Tants ise seisneb peamiselt kõhtupidi koos olles üksteise jalgevahel kõndimisest ja ümber iseenda keerlemisest. Rindlemise jätsime ära. Läheb liiga intiimseks, pärast tekivad veel igasugu luulud endal… Ülejäänutest täna ja paaril eelmisel korral läbivõetud tantsudest on mul udune mälestus. Ma arvan, et üks neist võis olla Reilender ja kohe päris kindlasti oli mingi tantsu nimi Ingliskeel… ei Ingliska ikka… aga Inglismaa sugemetega pidavat ta olema ja selle ma tunnen ära ka, sest tegu on muusikalise popurriiga (ehk siis lõppematu tantsuga). Ja kunagi tegime asja, mille nimeks Krakovjakk… vist… tundub, et seal oli mingi liigutus seotud kirsade läikimalöömisega… Ei, tuleb ikka tänane Palve ruudus esitada: Looja, hoia minu kõrvad lahti ja aju virge, et suudaksin ära tunda, millal järgmine tants algab. Looja, kaitse minu ja mu partneri varbaid Aissa ajal, sest meil kummalgi on neid ainult kümme. Looja, ära lase meie juhendajat Virvet langeda masendusse, kui ta näeb meid arutult ringi karglemas mistahes nimega ürgse rahvatantsu ajal…. Ja Looja, kui sul aega üle jääb, siis mul oleks mälu juurde vaja, minu aju kõvaketas on viimse piirini täis ja informatsiooni läbitöötlemine selgelt liiga aeglane rahvatantsu tempo jaoks… või on see vanadusest… oot-oot, misasja ma siin üldse ajan… lähen ära magama.

Öine sääsesaaga...

… algab siis, kui ma teki alla poen ja toas tule ära kustutan. Pole mingit tähtsust, kui pikka aega ma eelnevalt kärbsepiitsaga mööda tuba jalutan ja pingsalt igasse nurka piilun, et peitupugenud sääsed juba eos elimineerida. Niipea, kui tuli surnuks saab, ilmuvad ei tea kust välja vähemalt kümned sääsed ja alustavad oma öist ooperit. Ootan natuke aega, siis laksan tule põlema, ruttu prillid ette ja piits kätte, et vähemalt osa neist enne pimedatesse peidupaikadesse põgenemist maha lüüa. Sedasama hilisõhtust virgutusvõimlemist teostan vähemalt kuus-seitse korda, kuni mul villand saab ja ma teki üle pea tõmban… kuni varaste hommikutundideni, mil esimeste päikesekiirtega ma juba läbi une kuulen uue oratooriumi sündi. Esialgu üritan mulle individuaalselt lähenevatele (ehk siis näo ette pinistavatele) sääsesolistidele niisama rapsides pihta saada, mis vahete-vahel ka õnnestub – mine tea, äkki on nad ikka ise ka unised... aga kui juba väga lärmiks kätte ära läheb, siis ei jää muud üle, kui prillid ette ja piitsa otsima. Millegipärast kaovad sääsed selle liigutuse peale nagu tina tuhka ja kui ma olen tükk aega täiesti mitteadekvaatselt ringi vahtinud, otsustan jällegi teki üle pea tõmmata. Keskmiselt viieteistminutiliste intervallidega istun jälle voodil, prillid ees ja piits käes… ja niimoodi enam-vähem selle ajani, kui tuleb päriselt üles tõusta. Paari nädala pärast, kui sopranikõlaga sääsehooaja kõrgpunkt läbi hakkab saama, võtavad teatepulga üle bassid ja baritonid, ehk siis kärbsed… Kuna siis enam pimedaks peaaegu ei lähegi, pole mul ka enam põhjust prille eest ära võtta ning nii ma magangi – prillid ees ja kärbsepiits käes… et siis laulu ülesvõtmise korral kohe lajatada… jeeeeeee – suvi on käes!

Kui me siin ja praegu oma ei oska hoida...

...ei siis maailma kõikide asjade kohta me kunagi midagi öelda ei saa. Nii laulis täna minu hinge helisema Tõnis Mägi. Ning kui hing on helisema lauldud, siis on rohi kohe rohelisem ja päike soojem. Iga kord enne järgmise ürituse või kontserdi korraldamist mõtlen ma, et kas ma ikka pean seda tegema. Ning iga kord, kui ma sellelt ürituselt olen oma hingekosutuse kätte saanud, mõtlen ma – kuradi hea, et ma selle asja ikka ette võtsin. Sellest energiast ja hingejõust, mida tänane Tõnise konsert Laiuse kirikus mulle ja ma loodan, et ka paljudele kuulajatele pakkus, jätkub mulle küll nii mõnekski ajaks – on inimesi, kellest kiirgab nii palju… Ja parem ongi, et ta ära unustas poole kontserdi pealt mulle sõna anda, et saaksin mõned luulehetked pidada – ei olekski tahtnud seda lummust poolitada… Kuigi valitud luule oleks jätkanud Tõnise mõtisklusi maast ja inimesest ja sellest, et kas me ikka teame, milleks meid siia ilma kutsutud on. „Hea uskuda on mõnda väikest imet. Ja teada mõnda väikest laulu peast. Suur ime juhtub õige harva nimelt. Ja aariat ei laulda nii heast peast. Mis viga väikest salmi ümiseda, et täiemaks saaks mõni tühi viiv. Suur ime võib sust mööda tümiseda. Kuid väikene on ühtepuhku siin.“ …. Sellise luuletuse tahtsin Tõnisele lugeda – sest see, mis täna kirikus juhtus, oli väikene ime. Järgmise väikese imeni siis… suuri me ei märka ju nagunii.

Aiandusalane murfoloogia

Kuna aeg kisub kangesti aiandusteemaliseks, siis mõtlesin veidike oma sellekohaseid tähelepanekuid jagada. Olen oma aiaga mässanud nüüb juba 14 aastat ja üht-teist on silma hakanud. Ega ma ei pretendeerigi universaalsele tõele (vaevalt et Murphy isegi nii mastaapselt mõtles, kui ta oma seadused kirja pani), aga selline see reaalsus vahel kipub olema. Niisiis, aiandusmurfoloogia 13 seaduspärasust:

1. Umbrohu kasvamise kiirus ja tihedus on pöördvõrdeline teie vaba ajaga.

2. Umbrohu kasvamise tihedus sõltub otseselt tema varju jäävate kultuurtaimede tähtsusest, ehk mida vajalikumad on kultuurtaimed, seda rohkem umbrohtu nende juurde tekib.

3. Naat kasvab kõige meelsamini seal, kust teda kõige raskem on kätte saada, näiteks iiriste vahel.

4. Kui teil lõpuks õnnestub bensiini muretseda, et muruniidukit tööle panna, saabub mitu nädalat kestev pidev vihmaperiood.

5. Sel aastal kui õunu parasjagu puude otsas pole, küsivad lapsed peaaegu iga päev: Kas meil õuna on?

6. Mida kallim on püsilillesibul, seda väiksem on tõenäosus, et see kasvama läheb. Ja kui ta lähebki kasvama, siis talve ta üle ei ela.

7. Just päev pärast seda, kui te otsustate, et öökülmad on möödas ja võiks külmaõrnad taimed välja istutada, tuleb öösel vähemalt 5 kraadi külma.

8. Kui te olete tomati-, kurgi- ja paprikataimed pärast mitmenädalast soojaperioodi kasvuhoonesse istutanud, lähevad ilmad vihmaseks ja külmaks.

9. Pärast seemnete ostmist koju jõudes märkate, et olete unustanud osta need seemned, mis kõige esimestena külvamist vajaksid.

10. Kui te lõpuks kasvuhoone ikkagi kraanivee ja voolikuga ära kastate, saabub öösel paduvihmavaling ja kõik kogumisvannid ajavad üle ääre.

11. Suviste tormidega jäävad kõik kuivanud oksad puude külge, kuid ära murdub näiteks ploomipuu ainus kandev oks.

12. Pärast suure pangetäie tigude korjamist lähete toast kuuma vett tooma, kuid ettenägematutel põhjustel jõuate õue tagasi alles siis, kui rohkem kui pooled tigudest on tagasi õueavarustesse põgenenud.

13. Kui ühel hommikul otsustate, et nüüd on kirsid piisavalt valmis, et neid sügavkülma jaoks ära korjata, avastate õue minnes, et linnud on vahepeal puhta töö teinud.

1.