...pidavat olema kõige hirmsam patt, on see siiski väga
lihtne – tuleb laulmine ära keelata. Piisab noka kinni sidumisest. No igaks
juhuks võib siiski tiibu ka kärpida, muidu äkki lendab kuhugi mujale, kus nokk
lahti päästetakse. Ja võibolla lõikaks ära jalad. Et ei suudaks sidemeid noka
ümbert maha kraapida. Aga laul on siiski kõige tähtsam. Sest mis on laulurästas
ilma lauluta? Rästas? Lihtsalt lind? Tundmatu liik? Kui tal identiteedikriis
tekib, äkki migreerub soojale maale. Meie ju võime minna, mis sest, et me
jumala eest kedagi siia ei taha. Meile on maailm valla. Aga ainult meile. Ja
sedagi ainult siis, kui me teeme täpselt nii nagu kirja on pandud. Ilma
lauluta. Ei, ümiseda ka ei tohi. Või kui, siis ainult koos teiste ümisejatega.
Unisoonis. Aga lendlehed on meil vabadusest. Laulvast revolutsioonist. Kõik
tuleviku nimel. Millise tuleviku? Valged karbid, mustad karbid, kollased
karbid, lillad karbid... Absoluutselt identsed. Matemaatilise täpsusega.
Hermeetiliselt suletud. Üksteisest ohutus kauguses. Kõigile meeldib ju. Sest
laulurästas on vait.
No comments:
Post a Comment