Kui meie pere peaks end korilusest ära elatama...

...siis me sureksime arvatavasti välja. Või siis oleme elu lõpuni jänesekapsadieedil. No käisin mina ka siis metsas täna. Kaua sa ikka vesise suuga Näguderaamatu kukeka-pilte vaatad. Kuigi ma tegelikult miski metsas kondaja ei ole, siis lapsepõlvest ikka mäletan, et kukekad on häbelikud, varjavad end sambla sees ja tavaliselt nendes kohtades, kus sina neid üles ei leia. Lisaks on neil kollaste kaselehtede kamuflaaž iga kell varnast võtta. Üksi ma poleks isegi mõelnud mineku peale, aga teadjanaistega koos võib ju ära käia. Käisime. Kohe kahes metsas käisime. Minust oli välhemalt niipalju kasu, et ma kohaliku ’lõukoeraga’ juttu ajasin, sel ajal kui teised vaikselt autost välja hiilisid, aga... muidu on selle korilusega täpselt nii nagu ma arvasin. Kukekate leidmiseks peab ilmselgelt olema alla laaditud kukekageps (mis meie teadjanaisel Marikesel täitsa olemas) ning lokaatorprillid. Sellised, mis koheselt kollaste lehtede alla zuumivad, et kindlaks teha, kas on mõtet selle laigu kohale kummarduda või siis mitte. Vaegnägijatel pole mõtet metsa ronida. Kui nad muidugi ei taha orienteerumise ja trenniga tegeleda. Sest seda pakub mets kohe suuremal hulgal. Eriti orienteerumist – tuleb ikka sammalt ja pilvede liikumist jälgida ja no tegelt kostub autode kisa peaaegu kogu aeg ning kui pea kohal juba kopter tiirutab, siis on selge, et oled liiga kauaks metsa jäänud... Kergejõustiku trenn on ka tasemel ja täitsa tasuta – kaugushüpped ja takistuskõnd iga meetri tagant, kummardused ette ja taha, pidevad käteringid ja iga suurema oksa taha kinni jääva hiigelpange lahti tirimine. Ja lisaks muidugi hääleharjutused – kes koloratuursopranil, kes bassipõrinal. Nigu sümfoonia. Ja ega me päris pika ninaga ka ei jäänud. Lisaks jänesekapsale sai päris mitu maasikat suhu pandud ning pangepõhjast kummitasid auto juurde tagasi jõudes rohkem kui kolm kukekat. Igati kordaläinud pärastlõuna, ma ütlen :) 

Pildikesi Muhumaast ja Saaremaast...

...ehk kuidas vana hea Nuustaku ikka ja jälle Pariisile silmad ette teeb.

Esimene – praamilesõit Virtsus. No tuleme käsu peale pool tundi enne väljumist kohale. Ikkagi buss ja lapsed ja mine-sa-tea-mis-kõik-juhtuda-võib. Mobiiliga registreerida ei saa, sest see mobiil, millega pilet seotud on, ei anna tõkkepuu ees lehvitades miskit levimärki. Lehvitame siis päris piletit, saame rajale. Vaatame igatsusega sadamas seisvat laeva, aga ei-ei, meie laev alles tuleb seal paarisaja meetri kauguselt. Kellaaeg tiksub. Viie minuti pärast peaksime juba väljuma. Ja oh imet! Masinad maha-masinad peale, kõik toimub ahvikiirusel ning... me väljume aint kuus minutit graafikust hiljem. Respekt!

Teine – Muhumaal on isegi Konsumi poed kirivöö mustriga kaunistatud! Ja rasket välisust hoiab kinni pisike linalakk poisike, kelle ema sealsamas pangaautomaati klõbistab. Kogu meie rahvamass valgub sisse ja poisike muudkui mängib uksehoidjat... Pärast siseneme koos – seekord hoian mina ust temale :)

Kolmas – ai-ai-ai, kuidas siis nii rumal saab ikka olla, et sõita Orissaarde lõunatama ning mitte mäletada, et seal staadionil kasvab Euroopa aasta puu... näitlejaoskused tuleb vahel sekundi murdosa jooksul mängu panna... Tamm ise on na nirukene, haav sisse langenud ning tühjust täis, st ei kuulnud teda hingamas. Aga nagu Aleksei ütles – ei ole vaja igasugu puid kallistada ning teha nägu, et jaa-jaa ma kuulen küll, et ta ütleb midagi. Jahm.

Neljas – Saaremaal on minutid vähemalt kolm korda pikemad kui mandril. Kui muidu tavaliselt liigub ekskursioonide ajal kell kiiresti ning on tegu, et graafikus püsida, siis Saaremaal jõudsime igale poole lausa tunde varem ning... ei suutnud kuidagi leppida sellega, et vahel võib olla ka niisama ja kiiret polegi kuhugi... ning põldudel vohab mooniväli ja ühtegi euroliidu tšinovnikut pole näha... 

Viies – Angla tuulikumäe suurima tuuliku kõige kõrgemal korrusel kohtusin meeleheitlikult vastu akent peksleva koerliblikaga. Päästeoperatsioon lõppes õnnelikult, liblikas kohendas oma räsitud tiibu mu peopesal ja lendas siis uuesti kõrgustesse.

Kuues – Kaali kraater... pärastlõunases päikeses... vihmasabinas... öövaikuses... hommikukohvi juues... päripidi ringe tehes... vastupäeva ringitades... veest kaane otsides... kividel kõõludes... kõrgel serval kivil istudes... vähemalt seitsme eri keele kõla kajades... ja minu puu – ikka seesama, kes minuga räägib... can you hear me calling your name?

Seitsmes – külakiik on ikka üks ütlemata vahva asi!

Kaheksas – alati tasub usaldada oma seiklusvaimu ning astuda kõrvale ettemääratud rajast. Siis jõuab näiteks sellisesse kohta nagu Ohessaare pank – maailma lõpus oma väikese armsa tuuliku, lapikute kivide, mühiseva mere ja sooja rabarberi-purukoogiga on ta igaveseks ajaks igavesti end mu mäslevasse südamesse kirjutanud. Auguga kivist rääkimata.

Üheksas – Muhumaal elavad triibulised hobused! Ei, siiski mitte... valged triibud mustal nahal... tark nagu hobune, jonnakas kui eesel – just, see on sebra. Ilmselgelt ignoreeris ta meie lähenemiskatseid ning näitas oma meelsust sellega, et üritas end puuaiast välja närida... kui eesli jonnakust arvesse võtta, siis mina oleksin tema omanike asemel üsnagi ettevaatlik, muidu võib ühel hommikul olla nende naabri aias mitte ainult känguru vaid ka triibuline hobune. Ah jaa, kängurud elavad ka Muhu saarel. Ja jaanalinnud. Tegelt ikka õudne elu sel jaanalinnul – no mõtle ise, sa näed 160 kraadi laiuselt ja kahe kilomeetri kaugusele absoluutselt kõike, aga sinu aju on nii tilluke, et sa EI SAA ARU, mida sa näed... ja sa unustad ära, et hetk tagasi sa just munesid muna... how weird is that...

Kümnes – paljasjalgne Raine jookseb mööda Sõrve sääre kiviklibust randa, et maailma servale jõuda, jalad märjaks ja merevahuseks saada... üksi... nagu ikka...

Armastus...

...on kassi nurr, karvased käpad su õlal ja uduõnnetu ilme silmades, kui sa ta sülest maha paned. Ja las mulle jääda see illusioon, et peremees olen ju mina, mitte kass...

...on täiesti tundmatu koera silmades, kes äkitselt su ära tunneb, su juurde tuleb ja oma koonu sulle pihku asetab. Ja ärge tulge mulle ütlema, et võõraste koertega ei tohi rääkida...

...on veevannist päästetud nahkhiire lend õhtuhämaruses. Ja las ma arvangi, et see on tema, kelle värisev süda mu peopesas peksles...

...on kalli inimese käed su ümber, mis sest, et ainult unenäos. Ja las ma usungi, et see on mu elu teine reaalsus, mis vahel sellest ’õigest’ reaalsusest rohkem tõelisem tundub...

...on just õigel hetkel õige muusikapala kõlamine, mis võtab hinge kinni, keerab südame rütmi tuksi ja sõidab sust üle nagu jaapani kiirrongiga...

...on täiesti huupi raamatupoest riiulilt haaratud raamat, mis oleks nagu su enese kirjutatud, sest iga viimanegi kui lõik selles raamatus on mõtted su enese peas, tunded su enese hinges ja sõnad su enese suus – „...and all your previous lives and experiences have only one purpose – to be manifested in this very moment...“

...on kolmepäevase koosolemise järel sulle nüüd enam mitte võhivõõra inimese sõnad – „You are not Rainy, you are sunshine“. Ja las ma ollagi kõigile välismaalastele just Rainy, sest vihmaga kaasneb ju päike ja vikerkaar...

...on see, kui sa vaatad peeglisse ja ütled iseendale – „Raine, sa oled küll vana ja kole, aga mul on nii hea meel, et sa oled õnnelik selle elu üle, mis sulle antud on“. Ja las see ollagi minu suurim armastusavaldus mulle enesele...

...on igal pool mu ümber nii suurtes kogustes, et tahaks peatada aega, et sekund sekundi haaval kõike seda enesesse ahmida ja talletada. Ja las ma kaon ja lahustun nende sekundite sisse... my private emotion 

Olgu see mulle...

...õpetuseks, et kui internetis on bussi saabumise ja lennuki väljumise vahel piisav ajavaru, siis päriselus ei pruugi seda mitte olla. Polnud küll esimene ja ka mitte viimane kord, mil ma küüsi närides Tartu-Riia bussi teosammul kulgemist üle pidin elama, aga lennukile me siiski jõudsime ning tegelikult ei jäänud üldse hiljaks. Riia lennujaam on selline kodune moodustis, küll mitte nii armas ja mugav nagu Tallinna lennujaam, aga ette rutates võib öelda, et meie tagasituleku bussiootamisaeg, ehk kolm tundi, möödus Riia lennujaama Lido söögikohas päris mõnusalt. Toit oli maitsev ja vaatepilt tore – 28kraadise kuuma käes askeldasid plekk-katusel töömehed, kelle katuseparandamise tehnika jäi minule küll mõistatuseks, aga musklis pruunid käsivarred kompenseerisid selle täielikult. 

Tegelikult oli meie reisi sihtkohaks hoopis Cramlington Suurbritannia saare peal, kuid sinna saamisega kaasnes pisut tunne-oma-kodumaad meenutav marsruut. Kõigepealt siis Riia, kust suundusime hoopis... Kopenhaagenisse.  Ja kuigi ma tegelt kuulun vist küll juba kuldlendajate hulka, siis Air Balticuga lendasin ma täitsa esimest korda ning otse loomulikult üllatas ta mind oma 'grasshopperiga' :) Teate ju küll - propellerid kahel pool, kõigepealt hakkab üks keerlema, siis roomab masina käimalükkaja teise propelleri turbiini ning hakkab seda käsitsi ringi ajama... lärm on mõnus ja kogu lennu ajal kisub pilk nagu iseenesest aknast välja, et kas propeller ikka käib veel ringi või on mees juba väsinud... 

Kopenhagenisse me siiski kohale hüppasime ning kuigi olen selles linnas juba korra orienteerumist teinud, aga kuna mälu pole enam see mis ta kunagi oli, siis on täitsa tore vanu kohti uuesti avastada. Lennujaamast linna sõitsime seekord metrooga ning kuna lennujaamas võib endal kõik taskud tasuta linna kaarte täis toppida, siis polnud orienteerumine üldse keeruline. Otsustasime hommikusöögi kasuks botaanikaaia klaashoone terrassidel ning ignoreerisime täielikult fakti, et nii kohv kui võileib maksis tegelikult hingehinda.

 Aias ringi uidates kohtusime kummalise noormehega, kes palus meilt luba end pildistada kuna ta tegelevat mingi fotokonkursi värgiga... no kes seda teab, eks me pärast näe, kui meie nägudega fotoshopitud alasti pildid kusagil välja ilmuvad... 

Kui mitte arvestada fakti, et kogu linn oli täis jalgrattal kihutavaid kodanikke ja üldse vedeles neid rattaid iga nurga peal, siis on Kopenhagen täpselt samasugune nagu Oslo või Stockholm või Hamburg või Bremen... Ja ega tegelt see linnatänavaid pidi kondamine polegi minu suurim unistus kunagi olnud, ikka teatud kohad ja detailid on need, mis külastusest meeldejääva seikluse teevad. Seekord siis Gefjuse purskkaev, mille vee-energia oli fantastiline ja väljanägemine muidugi ka. Seda et tegu on abiellumata naiste jumalusega skandinaavia mütoloogias ning et ta tegelikult kujutab endast nelja härjaga merd kündvat naisolevust, sain ma muidugi teada alles hiljem kodus guugeldades... 

Täpselt sama efektiivseks osutus guugel valküüride küsimuses – et kes nad siis ikkagi olid ning mida nad tegid, sest valküüri kujutav skulptuur Churchilli nimelises pargis Stockholmi kesklinnas, on tohutu energia-allikas. Midagi täiesti müstilist on selles olevuses – ta mõjub nagu ajas peatunud hetk... et siis järgmisel sekundil edasi tormata... 

Loomulikult kuulus meie marsruuti ka väike õnnetu merineitsikene, kelle juures oli rahvamasside kogunemist  märgata. Üksinda ta seal kivil istub, inimesed tunglemas temast meetri kaugusel, et saaks ikka parimat pilti koos temaga. 

Kujukese juures hakkas meile silma üks moslemimaailma meesterahvas koos kahe naisega – üks neist kombekalt pikka riietatud ja peakattega ning teine minikleidis, kontsade ja meigiga. Sellest viimasest tehti siis igal võimalikul viisil fotosid – küll selle lilleklumbi ja tolle kujukese juures. Kogu selle kummalise häppeningi tagamaad jäävad küll mõistatuseks, aga mingil põhjusel ei tundunud need just kõige süütumad. Samas, ei tohiks ju ainult välise vaatluse põhjal mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha, eksole. Veel üks tore mälestus Kopenhaagenist – anglikaani kirik, kus kaks vanadaami tulijaid tervitamas ning kõigilt küsimas nende päritolumaad, et siis kastist välja tõmmata just selles keeles kirja pandud kirikut tutvustav lehekene. Tegi südame soojaks ning täitsa iseenesest sai neile paar auguga taani raha annetatud. 

Ma ei teagi, mis värk nende auguga metallrahadega on – taanis ja norras ja... tuleb guugeldada :) Igatahes kõiksugu poekesed ja marketid jäid meie rahast seekord ilma, sest shoppingule me kohe kindlasti ei tulnud. Ja tegelikult on viis tundi Kopenhageni kesklinnas täiesti piisav aeg, et endale kujutluspilt manada ning tunda, et selle koha olen ma nüüd ära näinud. Kuni järgmise lennuvahetuseni...