Aasta viimastel päevadel...

...tuleb ikka pisut targutada, sorry - kokkuvõtteid teha, onju. Kõik teevad ju. Raamatupidaja näiteks leiab kokkuvõtteid tehes, et oi, teil on koolil veel täitsa mitusada eurot võimalik kulutada arvutite ostmiseks... ja läheb siis südamerahuga kolmeks nädalaks puhkusele, jättes teid totaalselt ilma võimalusest neid ka tegelikult osta. Õpetaja vaatab heal juhul oma südame sisse ja leiab, et äkki neid viisi sai ikka liiga vähe ja no mida see üks kaks ometi ära eksinud on... või siis on vastupidi... pigem vist vastupidi :) Nihilistid üritavad enne aastavahetust üksteisele ikka nii korralikult ära panna, et tundub, nagu nõiaennustused hullult kirglikust ja konflikte täis aastast 2015 hakkavad täituma juba enne õiget aasta vahetumist. No ja rahvatantsija üritab siis möödunud aasta suuremad ja pisut väiksemad koperdamised ja ämbrisseastumised tasapisi näppudel üles lugeda. Hea on, kui kahe käe sõrmedest ikka jagub. Vahel läheb rahvatantsija nii hasarti, et enam ei mäleta, kas mainitud äpardus, sorry – sündmus, oli eelmisel või üle-eelmisel või hoopis viis aastat tagasi. Aga mis südames, see meelel. Ei ole siin midagi nii, et kõige häbiväärsemad teod saab vahelt välja lõigata – alati on nii, et kõrval on tunnistajad ja neil on tavaliselt meeles ka niskesi asju, mida sina ise oma mälusopist küll ei leia. Otsi või tikutulega. Aga õnneks on ikka ka häid mälestusi ning eelmise aasta suur tantsupidu jääb ikka kauaks hinge kriipima, mis sest, et televaataja seisukohalt võttes on üsna lootusetu aru saada minu emotsioonidest nõretavatest kirjatükkidest – a la ’oli ikka nii vägev tunne peal, et olin tantsuetteaste lõpuks lahustunud universumi algosakesteks’! Mismõttes! Ah midagi te seal väljakul tegite jah, aga ega me eriti hästi aru ei saanud ja suurema osa tantsupeost nautisime hoopis pillimehi suures kaadris... Tegelikult tuleb tunnistada, et see viimane aasta sai tantsust ikka päris korralikult poppi tehtud. Isegi paar vastutusrikast esinemist ja muidu tähtsat momenti tehti ära ilma minuta. Viimasest kuust rääkimata. Eks järgmine aasta näitab, millises tantsus mul kohta ei ole (tegelt ma juba tean, millises), kus on augud liiga väikesed (niiet isegi minu olematud rinnad ära ei mahu) või siis tuleb rahva ette minna sootuks nigelate oskustega (peaasi kui küsimusele - mis tantsu te tantsite - suudaks ääretult võrgutavalt vastu naeratada). Mis parata, isegi mina oma hüperaktiivsuses ei jõua alati igale poole. Ning kui nüüd sujuvalt uue aasta lubaduste poole liikuda, siis pole ma sugugi kindel, kas ülejärgmise aasta naiste tantsupidu mind Jõgeva staadionil üldse näeb. Ärge saage minust valesti aru, eks mulle ikka meeldib paar korda nädalas ühtede kädistavate naisolevuste juurest õhtuks teiste juurde üle kolida ning memuaare kirjutada, aga... kui see tantsupidu ikka juuni alguses aset leiab ning mul sel ajal kooliõpilastel eksamiperiood on, pean ma oma kaine mõistusega töö ja hobi vahel valima, onju. Et vältida aastalõpukommentaarides tõdemust – tahtsin parimat aga välja kukkus nii nagu alati. Sest minule see Tootsi värk ei meeldi, no et kui kõike teha ei jõua, siis tee pool... Tuleb ikka hingega asja juures olla ning endast vähemalt 200 protsenti anda. Ja kui nüüd uue aasta ennustusi päris tõsiselt võtta tahaks, siis peaks mulle üks rüütel valgel hobusel saabuma ning kirelõõmad lõkkele lööma ning uusi elamusi sadama nigu varrukast ja elu muutuma huvitavaks ning väljakutseid pakkuvaks... Oot-oot, mismõttes alles uuel aastal? Mul ongi juba selline elu. Vähemalt viimased kümme aastat juba! Olgu siis – sadulasse ja valguskiirusel edasi! BRING IT ON!

Kassi nurr...

...väsinud põlvedel

Pannkoogid mee ja piimaga

Pihkulibistatud sõbrakäsi just siis kui seda kõige rohkem vajad

Kevadhommik, mil ärgates märkad, et kõik on äkki roheline

Silmside hingesugulasega kaubanduskeskuse eskalaatoril

’Never gonna give you up...’ Henri

Universumi jõujoonte keskpunkt Laiuse mäel

Ema pilt rahakotis

Lapse varbad minu süles

Uppumise hetkel saabuvad kolm kaunist sõna – how are you?

’Kui sa ära sured, emme, siis ma nutan oma elu lõpuni...’

Päikesepaistel suletud silme taga lendlevad merihobud

Jututunnid Jupiteriga kas siis mäest alla või üles

Igast rakust läbi voogav muusikapala

Suvine soe hetkega läbimärjaks teev paduvihm ja välk pea kohal

Hetk, mil võhivõõrasse kohta jõudes tajud – oled koju saabunud

Hispaania kohv cafe con leche

’ilma teieta on koolis nii igav... nagu tühi oleks, või midagi puudu’

Tantsuetteaste lõpp, mil oled lahustunud miljoniks algosakeseks

Nahkhiire lend õhtuhämaruses

Kallistus, mida oled igatsenud päevi

Hüpe lennukist tundmatusse kilomeetri kõrgusel

Ennastunustavad naeruõhtud sõpradega

Pärdi ’Peegel peeglis’ ja mind pole enam olemas

Lugematu hulk hetki. Kõik minu sees. Minu elu. 

Hispaania tuletõrjujate võrgutamine...

...õnnestus täna vist küll kahesajaprotsendiliselt, nii et ma peaksin mõtlema elukutse vahetusele. Eks see ole mulle muidugi uus kogemus, et projektis osaleb rohkem kui üks õnnetu meesterahvas või no ma peaksin siiski ütlema, et projektipartneritest suurem osa on mehi... Eksole. Kuigi mul silma tegemine nii väga kergelt ei lähe, sest prillid jäävad ju ette, on mul õnneks kaasas Rita, kellel see plõksutamine suurepäraselt välja tuleb. Igatahes on energiavahetus olemas ning jääb üle ainult oodata, mida järgmised päevad kingituseks kaasa toovad. Täna me siiski tegime ka väga usinalt tööd ning tundub, et sellest uuest projektist tuleb üks hullumeelne töörabamine... ja ma mõtlen siin all muidugi ainult iseennast. Andke andeks, kallid sõbrakesed, kes te mind nähtavasti järgmisel suvel ei kohta – ei ratta seljas, ei mäe peal – sest töö tahab tegemist. Praegu aga  naudin ma imekauni maastiku rüpes asuva Alcala antud energiat, seda vahetut, loodusest ja vanadel aegadel kokkutassitud kiviseintest õhkuvat.  Ning ootan põksuva südamega tuletõrjujat, kes meid varsti õhtusöögile viib... dream on :)

Guadairas nalja ei mõisteta, siin on draakonid platsis

no olgem ausad, olete te nii paaniliselt flirtivat Rainet enne näinud?

no kuidas sa lähed külmalt mööda...

värava alt energiat ammutamas

veel hästi ei ulata, aga kohe ulatab tuletõrjuja oma abikäe :)

Kui tundub nagu oleksid dokumentideta võõras linnas...

...siis on oluline, et ei tohi pead kaotada. Ja tuleb endale kinnitada, et kõige tõenäolisemalt oled siiski vähemalt õiges linnas. Mis sest, et hoolimata sinu mitmekesisest keeleoskusest, neid keeli siin keegi ei mõista. Ega ma tegelt ise ka ei usu, et me viimaks siiski oma Alcala de Guadaira külakesse kohale jõudsime ning suure seiklemise peale isegi hotelli üles leidsime. Kusjuures taksojuht oli tõeline džentelmen, sest temagi viibis siin esimest korda ja ta ei võtnudki selle ringitiirutamise eest raha. Kes ütles, et hispaania taksojuhid on mitteusaldusväärsed :) Eks seiklemise juures olegi kõige olulisem säilitada huumorimeel ja teha kriitilistel hetkedel ebasobilikke märkusi. Näiteks kui olete Amsterdami lennujaama peal ringi jõlkunud, two incredibly big black snowman üles leidnud, nendega pilti teinud ja siis rahuliku südamega end lennujaama kõige kaugemasse D-terminali kärutanud, et seal veel poolteist tundi lennuki väljumist oodata, siis sosistab mingi seitsmes meel kõrva, et no vaata ometi oma telefoni memost järele, mis kell ja kus olema pead. Ja otse loomulikult selgub siis, et sinu lennuk läheb juba poole tunni pärast ning sootuks teisest lennujaama otsast... oh kuidas ma armastan iseendaga reisida – ei hakka kunagi igav. No igastahes saime vähemalt ennelõunase trenni tehtud.

avatud ruumi põhimõttel kemps Amsterdami lennujaamas - nii tore on tõusva päikese taustal... käsi pesta

arvake mida tahate!

 Ja ega siis seda ei juhtu iga päev, et lennata saab lausa kolme lennukiga ning vähem kui 12 tunni jooksul saad jala maha nelja erineva riigi pinnale. Meeldivaks üllatuseks oli Lissaboni lennujaam, mis meenutas armsa väikelinna tänavaid ning kus pisike kräsupäine plikatirtsa andunult lambiposte kallistas ja musutas.

tänane päev kulges põhiliselt maa ja taeva vahel, sõna otseses mõttes

Lissaboni lennujaam kui hubane väikelinn

 Mingil põhjusel on aga lõunapoolsete osariikide arusaam bussijaamadest meie omast kardinaalselt erinev – nii Kreeka kui Portugali bussijaamad meenutavad kangesti meie sügavat nõukaaega. Mina kui kohvihoolik pidin täna ikka korralikke võõrutusnähte kannatama, sest pärast Portugali lõunapoolusele saabumist enam mingeid toidukohti, kohviautomaatidest rääkimata, silma ei hakanud. Ja ees ootas veel kolm ja pool tundi bussisõitu Sevillasse. Pilkases pimeduses. Mingi hispaaniakeelne spordiülekanne raadiost täiel aurul kõlamas. Ausalt ka, ma isegi ei kuulnud seda, mina kui bussis kuldmagaja kustusin täielikult ning avasin oma silmad alles Sevilla suurlinna tulede peale. Ahvatluseks need jäidki, sest meie suundusime ju oma külakest otsima ning kui me siis pika päeva lõpetuseks hotellis maandusime, selgus, et hommikusööki pole ette nähtud, toas on 16 kraadi sooja ja joogivett pole. Pika pusimise peale saime ikka konditsioneeri tööle. Vist. Ning vannitoas tuli täitsa kuuma vett juba viie minuti järel ja kui siis WIFI ühendus ka ikka kenasti toimis, tundus, et elu on taas lill ning minu järjekordne seiklus euroopa kuklapoolel täitsa lõbusalt alanud. Homme alustame kohalike ja mitte väga kohalike tuletõrjujate võrgutamist... oh sorry, ma mõtlesin ikka et homme alustame projektitööga... oh, naine, mine magama!