Ma olen väga käsitöökauge inimene

Eelmises tantsutrennis toimunud ääretult professionaalsest diskussioonist uute põllede pilutamistehnika ümber jäin ma targu eemale ja tegelesin asjadega, millest ma ikka midagi tean. Pilutamisega tegelesin ma arvatavasti viimati umbes kuuendas klassis ning kuigi ma mäletan ema uhkusest rõõmsaid silmi, kui ma talle naistepäevaks miskid linikud kinkisin, ei ole mul siiamaani mitte kunagi tekkinud kohutavat õhinat, et … äkki pilutaks natuke! Õnneks on minu lastel siiamaani olnud tohutult mõistev käsitööõpetaja, kes on lähtunud lapse enese arengust ning toimetanud nendega jõukohaseid käsitööasjakesi, mistõttu on mul kodus kapi otsas päris mitmed karbikesed täis tüdrukute endi kätega tehtud vidinaid. Kuni siis selle kooliaastani, mil minu vasakukäeline lapsuke äkki lambist parema käega kuduma pidi hakkama ja ikka kohe sokki, mis seal mingite lihtsamate värgendistega jamada. Vaatasin seda pusser-vusserdust, mida ta üritas kokku keerata ja mõtlesin endamisi, kas siis õpetaja vasakukäelisele vasaku käega kudumist ei oleks võinud õpetada. Nutsime ja kudusime, ikka kahekesi, sest miks küll kudumiskiirusel kaks rida tunnis peab kodus valmis saama 15 sentimeetrit sokisäärt, jääb minule mõistatuseks. Ja miks õpetaja ’peab’ lapsele koduse töö mittetegemise eest mitu kahte panema, kuigi ta näeb oma silmaga, et täiesti ilmselgelt ei oska laps seda asja, mida temalt nõutakse. Lõpuks ei pidanud mul närvid vastu ja läksin õpetajaga rääkima. Tegelt ei tahaks seda hetke meenutada, sest oma diplomaadioskused olen ma nähtavasti unustanud ning kogu dialoogi bussis väljamõtlemine ei andnud mingeid tulemusi. Asi lõppes sellega, et õpetaja sõnul ’eeldas’ tema, et minu laps oskab kududa, koob samuti parema käega nagu teine vasakukäeline klassikaaslane ning kuigi ta nägi jah, et ta tegelikult aru ei saa, mida ta teeb, siis hinnata on ju vaja ning kui töö on tegemata, siis on hinne kaks. Ja ainus võimalus on, et laps jääb mul pärast tunde temaga eraldi õppima, sest kahe järjestikuse tunni ajal ei ole õpetajal aega temaga piisavalt tegeleda. Emotsionaalne nagu ma olen, tulin koju ja olin läbi nagu läti raha. Silme ees mustendas erikooli tulevik ja hirmunult nurka pugenud lapsuke, käed kramplikult varrastesse liimitud. Kuni selle hetkeni, mil mu pojake helistas ja tahtis teada, kes ema ära muserdanud oli. Nagu ikka, on mu teised lapsed kahe jalaga maa peal ning annavad tavaliselt kõige paremat nõu ehk – kebi netti ja otsi üles õpetus, kuidas vasaku käega kududa ning õpeta ise selgeks. No kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Niisiis – istusin eile õhtul kolm tundi ja pusserdasin vasaku käega kudumist. Selgeks sain. Täna näitasin lapsukesele, kuidas käib. Juba esimestest silmustest oli näha, et ta SAAB ARU mida ta peab tegema. Samas on esimest korda kudujale kohe nelja sokivardaga mässamine umbes sama, mis algajale klaverimängijale Bachi Prelüüd ja fuuga number 1 ette sööta ning loota, et ta selle paari päevaga selgeks saab. Aga mis seal ikka. Tuleb see 15 cm ära kududa… Pilutama ma siiski ei hakka, enne võin juba Meie Mari memuaarid valmis kirjutada.Kui sokisäär valmis saab...