Täna oli Marikestel...

…täistööpäev. Ehk nagu Kati-Mari tabavalt ütles – tuleb elukutselise tunne peale. Laupäevahommik algas rahutute jalgade sündroomi põdevatele Marikestele nagu ikka – selle asemel et lõunani magada, tulime esimeste päikesekiirtega üles, et oma põllekesi triikida ja tanukesi tärgeldada. Eesti naine talvisel ajal, mis tal muud ikka teha. Taevas oli müstiline: jaanuarikuine päikesetõus Veenuse vasaku jala all, lisaks kuusirbike kahvatumas pilvede vahel. Ees ootas Piiri tänava koolimaja võimla, kus üksteist naisrahvatantsurühma üksteise võidu ruumi kuumaks kütsid ja õhu ära tarbisid. Täiesti uskumatu, kui kiiresti kaob kõrgete lagedega ruumist hingatav hapnik, kui selle ruumi on vallutanud värisevate käte ja tudisevate põlvedega tantsunaised. Kuigi tegu oli alles esimese eelvooru ehk siis kohaliku ülevaatusega, on ebajumalakummardamine tantsurahva hulgas ikka nii kolossaalsed mõõtmed omandanud, et ainuüksi Maire Udrase väikese varba ukse vahelt nägemine paneb ka kõige kõvema kogemusega naisolevuse südame võbelema. Kui kõik teised rühmad said küünarnukitunde osaliseks ehk võisid tantse esitada kahekaupa, siis Meie Mari sai seekord enesele solisti rolli. Ja au esineda mitte esimesena vaid viimasena. Küll on ootaja aeg pikk. Mul tuli kohe kooliaeg meelde, kuidas ma tahtsin alati eksamil esimesena sisse minna, sest oodates oleks aju kokkujooksmine olnud fifty-fifty võimalus. Mina oma nõrga närvikavaga ei suutnud küll mitte ühegi rühma esinemist vaadata ning küllap jätsin mõnele tähtsale isikule mulje ülevaatuse suhtes täiesti ükskõiksest rahvatantsijast. Kui aga meie aeg lõpuks kätte jõudis, olin eneselegi üllatuseks vana rahu ise. Ei liblikaid kõhus ega krampe varvastes. Ja kuigi ennast kiita pole tavaliselt hea tava, ütlen siiski – esimene kord, kui ma ise ka rahule jäin sellega, mis ma tegin. Marikesed tantsisid täna need päris korralikku pingutust nõudvad koreograafiapiruetid täitsa kenasti ära. Saime kohe mitu korda kiita. Ebajumalate käest… Eks tõde selgub muidugi pisut hiljem ehk siis järgmises tantsuproovis… Aga kuna elukutselised teevad ikka mitu esinemist päevas, siis õhtul üritasime oma kauneid kunste edasi anda… jahimeestele. Jajah. Kuninglik jaht ju. Välismaalased ja niinimetatud ’rootsi kunn’ ikka ka kohal. Minu kõige esimesed tantsuristsed Marikestega olid just nimelt jahimeestele Laiuse lossivaremetes, lumetuisus ja libeduses. Seekord istusime aga suures banketisaalis, kaunilt kaetud laudade taga ning pakkusime pärleid… päev otsa külmas metsas ringi jooksnud ja metssigu taga ajanud, hiljem saunas ülessoojenenud ja parajal määral tujumärjukest pruukinud meesolevustele. Kellest mõne arvates ongi naised selleks kohale toodud, et nad meeste jaoks ilusad oleksid. Või siis oleme me tunduvalt paremad kui eelmisel aastal, kohe mäekõrguselt paremad, kusjuures seda mõeldakse komplimendina. Või siis tunnistab mees, et ta on küll täitsa purjus jah, aga minule ehk tantsule kutsutule on see ju ikka parem kui mitte midagi… Õnneks oli võimalik keskenduda õhtu tõelisele pärlile ehk Jõgeva oma poiste ääretult mõnusale bändile nimega Ropka – jajah, kivikunn ikka! – kes end nähtavasti samamoodi tundsid kui Marikesedki. Aga eks rahvakunsti tegemine olegi omamoodi kiiksuga värk, tõeline nauding ja lõbu jääb ikka tegijale endale. Selle ja kõigi nende jaburate remarkide, tögamiste ja naljaheitmiste pärast, mis omaenese toredas seltskonnas kogu aeg asja juurde käib ja mida laiale üldsusele mitte edasi anda ei sünni, ma tegelikult Marikeste juures ikka veel püsin. Sest ’professionaalset’ rahvatantsijat ei saa minust vist mitte kunagi. Ega ka mitte huulemodelli. Mehhikost.