Tehnikaga...

…olen ma enamasti alati sina peal olnud. Minu praeguses koolis tituleeriti mind üsna kohe mitteametlikult mehhaanikuks ning Ülle räägib nähtavasti ka oma lapse-lapse-lapselastele, kuidas ma tema kassettmagnetofoni parandasin ning tõsi ta on, et enamasti otsustan ma asja remonti viimise asemel kõigepealt ise küüned taha ajada. Eelmise aasta lõpus, siis kui meile öeldi, et raha on üle (!) ja me võiksime endale kooli mingi tehnikavidina osta, ei pilkund mul silmgi, kui otsustasin, et seda interaktiivset tahvlit on meile kooli ikka vaja. Ostsime. Mootorratturhiire moodi patsiga mees tuli ja paigaldas. Mina seda ei näinud, sest pidin bussi peale jooksma. Järele proovides selgus, et tahvli tarkvara kaasas ei olnud. No hea küll, koolitaja pidi nagunii tulema pisut hiljem, küllap siis tema käest saame. Ei saanud, tuli netist alla laadida. Tahvel läks kenasti tööle ja praeguseks olen ma temaga ikka igal päeval midagi ette võtnud. Täiesti uskumatu, kuidas selline tore vidin lastes kohe õhinat tekitab ning neid motiveerib. Jessss! Kui me need asjad ilusti ära teeme ja õpime, siis lähme järgmisel tunnil neid tahvli peal läbi mängima! Väikesed lollikesed…. Nad ei saa arugi, kuidas nendega manipuleeritakse… nad ju õpivad mänge tehes samamoodi! Teised õpetajad ei ole veel kätt valgeks saanud, aga eks see ühilduvus elektroonikavidinatega ole igaühel pisut erineva tempo ja sagedusega. Ja aega ju on. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et tahvli külge ostsime ikka kohe korralikud kõlarid ka, et oleks nagu multimeedia vahend või nii. Mõelge nüüd ikka – korralik laiekraan õppekavaga haakuvate filmide vaatamiseks! Võimas! Ainult et millegipärast kostus kõlaritest pärast audiokaabliga ühendamist ainult 100db tugevune helikopterimüra. Koolitaja lubas oma tehnikutega nõu pidada ning saatis mulle siis kirja, et ma katsuksin USB kaabliga otse arvutisse ühendada. Tuhlasin kogu koolimaja, oma kodu ja kolleegide sahtlid läbi – no ei ole sellist kaablit, mida kasutada. Kurtsin taas kord muret, lubati kaabel saata. Saadeti. Proovisin ikka ühtpidi ja teistpidi, no ei ole seda kaablit kuhugi sisse torgata. Endal silmad häbist punased juba, kirjutan taas kord firmasse. Saadetakse uus kaabel. Kordub sama katse – auk nagu oleks, aga liiga sügaval adapteris, et mitte kuidagi ei õnnestu ühendada. Tunnistan järjekordses kirjas oma sügavat rumalust seoses kaablite mittesobivusega. Pealinna firmal saab villand minusuguse maaka hädapätaklusest ja nad lubavad armulikult saata oma tehniku meile kaableid ühendama. Täna siis saabus tagasi see mootorratturhiire moodi, aga juba ilma patsita tehnik. Kuna mina pidin taas kord bussi peale jooksma, siis lähetasin enda asemel kolleegi jälgima, mida kuhu siis ikkagi pistma peab. Südames väike heameel selle üle, et ei peagi otsekontaktis silmi peast häbenema, et kui loll ma ikka olen olnud, et ei oska nüüd täitsa tavalisi kõlareid järgi ühendada… Kolleegi aruanne kõlas järgmiselt: läks mees tahvli juurde, võttis ühe saadetud kaablitest ja ühendas kõigepealt arvutiga ning siis… pidi tunnistama, et jajah, see kaabel siia adapterisse ikka sisse ei lähe, auk on liiga sügaval… jajah, see on mul ka alles teine tahvel, mida ma paigaldan… Läks mees siis minema ja tuli natukese aja pärast tagasi… taskunoaga! Järgnevat ei suutnud mu kolleeg pealt vaadata, aga lühikokkuvõtteks võib öelda – ’tehnik’ uuristas interaktiivse tahvli plastikust adapteris oleva miniUSB kontakti ümbert nii palju materjali ära, et võiks juhtme sisse torgata. Ma jään vist elu lõpuni kahetsema, et ma seda oma silmaga ei näinud. Tühja sest bussist. Mäkaiveri teip ja sveitsi taskunuga ajavad asja alati ära. Olgu siis tehnika kuitahes arenenud.