Elu on üürike...

…kui nahkhiire lend ööpimeduses. Ometi mahub tema tiivalöökide vahele miljon mälestust. Kui ma peaksin homme oma viimase lennu tegema, mida oleks mul igavikku kaasa võtta? Mind on hoitud ja hellitatud, vihatud ja põlatud, narritud ja torgitud, kutsutud ’peletiseks’ ja veidrikuks, ülistatud ja kiidetud, imetletud ja kadestatud, petetud ja kahe silma vahele jäetud, mittemõistetud ja valesti mõistetud, minust on üle astutud ja mind on esimesena lahinguväljale lükatud. Minu elu on olnud kui sõit ameerika mägedel vikerkaarevärviliste emotsioonide jalgrattaga. Olen ühel või teisel hetkel täide viinud ja saanud peaaegu kõik selle, millest julgesin ainult unistada ja sellegi, millest unistamine ilmsi ei tulnud kõne allagi. Ma pole mitte kunagi teinud viisaastakuplaane, ometi on elu mulle pakkunud valikuid nagu rootsi lauas. Ole ainult mees ja võta… kui julged. Ja enamasti ma olengi olnud see mees nagu Raine. Hüpanud pea ees tulle või kaljult alla. Põrmuks põlenud ja tuhast tõusnud. Kõik see kokku ongi üks mina. Ja pole üldse tähtis, kas ma armastan end või vihkan, maailmal pole minust pääsu enne, kui mu viimase tiivalöögi kaja on kustunud. What we do in this life, echoes in eternity…