…pole mulle kunagi
konti mööda olnud. Hämamine ja otsesest vastutusest kõrvalepõiklemine ei tule
mul välja ka siis mitte, kui ma seda igal õhtul peegli ees harjutaksin. Eks ma
olen muidugi oma lolli otsekohesuse ja ’kus viga näed laita, seal tule ja ütle’
ättituudiga endale tihtilugu äikesepilvi pea kohale kogunud ning tänu sellele
pole mul lootustki mõnesse teatud kohta tööle saada. Aga ega ma sinna nii väga
ei tahagi… enam… Ja kui minu tulevased tööandjad veel mu blogi lugema juhtuvad,
siis söön ma vist elu lõpuni kartulikoorukesi… Tegelikult tahtsin ma aga hoopis
teha ettepaneku nimetada Eesti Vabariik ümber Kilplaste Kuningriigiks. Arvestades
meie viimaste aastakümnete vaimuvälgatusi kõigi asjade ümberkorraldamise,
reformimise ja jalgratta leiutamise valdkonnas, oleks me vähemalt omaenese rahva
suhtes ausad. Mul on isegi Peakilplane välja pakkuda – meie praegune ekskaitseministrist
haridusminister, kes kõige suurema tõenäosusega üritab haridusmaastikule
samasuguse gigantkilpluse musternäidise püstitada nagu meil Tallinnas vabaduse
väljakul kõrgub. Nüüd siis, kui uus põhikooli ja gümnaasiumiseadus koos uute
õppekavadega on vastu võetud ning koolid endal pihta kinni nöörides jõudumööda
uusi klantspiltidest kubisevaid ning pisukest informatsiooni pakkuvaid uuele
õppekavale vastavaid õpikuid-töövihikuid on püüdnud muretseda, leiab härra
Peakilplane, et tegelt meil ikka ei ole vaja nii suurt ja mahukat õppekava,
tõmbame sealt poolele kriipsu peale. Või õigemini kriipsutame üle – et need
õpetajad, kes nii hirmsasti tahavad laste pähe miljon faktiteadmist puurida
ning põhikooli lõpetajatest matemaatikaprofessoreid teha, need võivad seda
puhta südametunnistusega edaspidigi praktiseerida. Aga meie ülejäänud saaksime
siis ametlikult tegeleda lastele koolirõõmu pakkumisega, sekka näpuga teadmisi
puistates. Ärge saage minust valesti aru – ka minu arvates on kogu meie
õppekavandus üles ehitatud sellele, et laps peab 12 kooliaasta jooksul ära
õppima kõik, mis üldse võimalik. Ning igal sügisel kuulen ma ahastavaid hüüdeid
kooliorjuse algamise kohta, kui ometi võiks kool olla tore ja ahvatlev
kokkusaamise ja õppimise koht. Aga – kui kõigepealt tegeletakse nööbi veel
õmblemata pintsaku ette kinnitamisega, et seejärel siis seesama nööp
lahtiharutamata pooleks kiskuda, ei oska mina küll kogu protsessist midagi
mõistlikku arvata. Kangesti tahaks mässama hakata. Kusjuures hanguga Toompea
ette sõnniku laotamine on minu arvates kõige magedam protestiilming üldse. ’Sitta
kah!’ peab ikka targalt ja intellektuaalselt käima. Kaua me õpetajad kannatame
seda pilapilti näguderaamatus, kus öökullist tark-mees-taskus kevadeks räbaldunud
leidi-ga-gaks muutub. Miks peame lugema artikleid á la ’Miks ma enam õpetaja ei
ole’ ja ’Ütlesin võhivõõrale, et töötan õpetajana ning tal tuli pisar silma…’
ning kuulama heietusi sellest, kuidas meie väikekodanlik klass oma võsukesi
erakoolidesse paigutab. Samal ajal siis virelevad hajaasustusega maakoolid
pearaha poolt määratud sandikopikatega, üritades kohalikule kontingendile
maailmavalgustajat mängida põlve otsas tehtud õppevahendite ja tiguarvutitega,
mille marki praeguse aja arvutigurud enam ei mäletagi ning kui kusagil näevad,
siis on see muuseum. Ja kogu selle haleduse ning musta laega kaetud toa taustal
TAHAN MINA IKKAGI OLLA ÕPETAJA, ma tahan, et mu õpilastel oleks minu tunnis nii
huvitav kui hariv olla, ma tahan, et nad tuleksid kooli rõõmsal meelel ja
ütleksid mulle – õpetaja, ma TAHAN teie tunnis olla. Ja erinevalt meie ’valitsevast’
klassist ei ole mul võimalik tööl kilplast mängida, lõputut vigade parandamist
ja ümbertegemist ei luba mulle keegi ning oma möödalaskmiste eest vastutan täie
rauaga. Kõik see kokku maksab vähem kui miinimumpalk. Ja seejuures luban kõige
kiuste olla rõõmsameelne ja optimistlik, sest kui ma enam omaenese niru
elusaatuse üle naerda ka ei jaksa, siis võite mind maha kanda. Ning kui ma teie
ukse taha tulen kriitpaberile trükitud voldikuga, kus minust mukitud-soeng-peas-lips-ees
klantspilt vastu vaatab, siis palun – ärge hääletage minu poolt kohalikel
valimistel. Jah, te saite õigesti aru – mul sai villand ja ma hakkan nüüd
revolutsiooni tegema. Ning see siin on valimisreklaam. M.O.T.T.
Thursday, August 29, 2013
Sunday, August 18, 2013
Olen hetkel üsna puuga pähe saanud
Jõudsin mõned
hetked tagasi koju Kuremaa lossipargis toimunud valla sünnipäevaürituselt. Läksin
sinna pärastlõunal üsnagi resigneerunud meeleolus, justkui linnukest kirja
panema, sest Meie Marikesed, kui Laiuse piirkonna ainus kultuurikollektiiv,
pidid enesestmõistetavalt tantsukavaga üles astuma. Kuigi mul juba eile tekkis
selline kummaline tunne, et sel korral õnnestub mul tantsuplatsil sajandi käkk
kokku keerata, ei juhtunudki midagi hirmsat ning saime oma nelja tantsuga päris
rahuldavalt hakkama. Vallavanem küll muigas, et järgmine kord paneb ta meie
repertuaari ise paika, no et oleks ikka rohkem selliseid särtsakamaid tantse
nagu Kreitzburgas ja vähem uinamuinasid nagu Äiu-Äiu, aga sel teemal räägin ma
temaga hiljem… individuaalselt… Nii nagu eelmisel aastalgi, toimusid ka seekord
küladevahelised jõukatsumised, kõikvõimalike kummaliste sporditegevuste ja
mängude näol. Et Laiuse küla mälumängust päris kõrvale ei jääks, nõustusid neli
vaprat Marikest seda koormat enda õlule võtma. Polnud ju aimugi, millise
raskusastme küsimustega rinda tuleb pista. Vähemalt me teadsime, et me midagi
ei tea ning see on kõigi teadmiste alus… Lõpuks selgus, et teadsime lausa 50%
ulatuses ning kui oleksime julged naised olnud ja missivõistluse võitjaks meest
pakkuda julenud, oleks meie rinnad veelgi rasvasemad olnud. Aga… oleks on paha
poiss ning tegelikult jäime me endiga päris rahule. Pärast autasustamistseremooniat,
mis muide kulges Vangelise ’Chariots of Fire’ muusika saatel (ei tea palju ka
autorile autoritasu makstakse), mõtlesin ma, et nüüd võib üritusele joone alla
tõmmata ning ära koju minna. Vanainimese asi. Tahab ikke valges koju koti peale
saada. Otsustasin siiski, et kuulaks ikka selle tantsuks mängiva ’Regati’ ka ära, ma neid uuema
aja süldibände nii väga ei tea, näiteks meie jaanipeo miniMTJ eriti platsile
kepslema ei kiskunud... Mõtlesin, et kuulan paar laulu ja siis aidaa. Ma polnud
üldse valmistunud selleks, mis lavalt kostma hakkas. Esiteks ei eeldanud ma
üldse nii head pillimängu ja helikvaliteeti ning teiseks, ignorantne nagu ma
olen, tabas mind nagu puuga pähe nende repertuaar – Jaak Joala, Radar, Tõnis Mägi,
õed Kõlarid… minu lapsepõlve ja teismeliseea eesti popmuusika. Pole vist mõtet
rõhutada fakti, et edasise bändivooru aja olin koos kahe allesjäänud Mariga
tantsupõrandal tantsu vihtumas nii et päkad valusad ja varbad villis. Meie tantsukingad
pole just eriti tantsimiseks mõeldud… Regatt aga pakkus üllatusi nagu
kommivaagna pealt – Joala ’Ohtlik naine’ ja Nemo ’Armastus on see’, Leontjevi keerlevate
plaatide lugu ja Zemljane kosmodroomi laul viisid lapsepõlvetunde viimase
vindini ning itaaliakeelne mamma Maria oli viimane piisk karikasse. Ma ei saand
enam üldse aru, kus ma olen, kes ma olen, kui vana ma olen ning miks ma olen… Põhiline
oli läbi keha voogav muusika, villis varbad ei mänginud enam mingit rolli, kuni…
muusika lõppes ning algas õhtujuhi disko. Õnneks ei kestnud seda eriti kaua ja
kui ka peo ametliku osa kohustuslikuks lõpetuseks sadade eurode ulatuses värvimuusikat õhku oli lastud, saateks eesti versioon ’Ghostbustersi’ muusikast, võis mõelda
kojutulemisele. Hing muusikast tulvil, kõrva trummikiled äärmuseni pingul, keha
dehüdreerunud, silme ees virvendamas õhtu jooksul kohatud sõbrakeste
naerusuised näod, mõistus muusikasse vabalangemisest lühises ja süda pekslemas tinataldrikul… armastus on see…
Saturday, August 10, 2013
Enne kui Pariisi hakkad minema...
…käi Nuustakul ära.
Aga võib ka vastupidi. Mina näiteks olen Pariisis juba käinud, aga Laiuse mäelt
sinise ja kutsuvana paistev Emumägi ei
kuulunud siiani mu vallutuste hulka. Reede hommikul tundsin, et vot nüüd tuleb
seal ikkagi ära käia, sest kui ma praegu ei sõida, siis lükkub see käik tumeda
tuleviku poole nii nagu Maride poolplaneeritud rattaretk sinnasamma Emumäe
juurde. Ma olin täitsa valmis ihuüksi matkale asuma, aga igaks juhuks
agiteerisin lõunakohvi ajal oma armsaid sõbrakesi ka, et mis see siis ära ei
ole natuke rattaga sõita, paar tundi sinna, paar tagasi ja käidud ongi. Imede ime
– naised olidki nõus ning kella kahe paiku kogunesime kollase postkasti juurde,
et alustada oma reisi tundmatusse. Esimene osa matkast kulges enam-vähem
tuttavatel radadel ehk siis otsetee Vaimastverre. Pisut jaitsakamennajadaroga
ta ju vahepeal oli, aga optimismi see ei kahandanud. Ühtlasi sai siis ka
Vaimastvere Alati-ja-Otsas üle vaadatud ning kuna sõidetud oli juba 14 km,
premeerisime endid jäätisega. See oli hea mõte, arvestades eesootavaid
katsumusi. Tee Vägeva poole oli väga mõnus ja kulges suht kiiresti, aga kuna
eesti teedel on üksindagi väntav jalgrattur suht haruldus, siis pakkus janereas
rattanelik üsna eksootilist vaatepilti möödasõitvatele autodele ning kui me
elaks ameerikas, siis oleks meil üsna varsti uudistehelikopter pea kohal
tiirutanud ning rahvas oleks liveTV kaudu saanud jägida reportaaži Vägeva teel
liiklust takistavatest muttidest jalgratastel… Igatahes õnnestus meil ilma
suuremate viperusteta välja jõuda Rakvere ristini, kust me siis veel päris mitu
kilomeetrit väntama pidime, enne kui meie suureks kergenduseks võis sildilt
lugeda – Emumägi 6km. Minu kallite naisukeste jaoks olid need vist küll elu
pikimad kilomeetrid… kusjuures mäge ei paistnud kusagilt. Laiuse mägi, mis
teadupärast on mõnedkümned meetrid madalam, paistab igalt poolt kaugele ära,
aga Emumäge me otsisime terve viimase teelõigu, et äkki on ta nüüd selle järgmise nõlva taga orus… No oli. Viimse pingutusena
nõuti meil 10% kaldega mäkketõusu, millest me siis 25% ulatuses osa võtsime…
ning lõpuks võisime end õnnitleda – meie optimistlikult ettevaatliku
prognoosiga alanud rattamatk oli õnnelikult poole peale jõudnud. Pärast perepileti
ostmist – ema-isa-lapsed! – suundusime vapralt tuules kõikuva Muumitorni poole.
Oma suureks hämmastuseks avastasin, et minu viimane eluseiklus, ehk
langevarjuhüpe, on boonusena välja ravinud minus pesistsenud kõrgusekartuse,
mis tähendas seda, et Emumäe torni minnes ja seal kõrgustes olles ei tekkinud
mul vähimatki hirmusahinat – küll oli ilus see Eestimaa, mis sealt paistis. Erilise
hardusega silmitsesin kauguses sinavat Laiuse mäge… ning korraga tajusin, et
jummel küll, meil tuleb nüüd sinna silmapiirile tagasi ka sõita! Aga julge
naise rind on gaseeritud vee pritsmeid täis ning pärast kaardiga konsulteerimist
alustasime tagasisõitu. Ei tahtnud mitte sama teed tagasi minna ning juba kodus
olin otsustanud, et teeme tunne-Eestimaa-metsi retke ning tuleme mööda
metsasihte tagasi. Kaardi peal tundus kõik imelihtne ning minu peas samuti. Omast
arust teadsin ma täpselt, kuhupoole pöörata ning millal. Tegelikkuses oli põlla
peal ja metsa vahel teid tunduvalt rohkem ning paaril korral põrutasime me ikka
päris vales suunas. Kui me siis nii kuskil üheksa paiku jälle mingit sirget
metsasihti pidi teadmata suunas hüplesime, tundus nagu tuleks varsti
Päästeametiga ühendust võtta. Õnneks teevad rongid üsna kõva müra ning kui terava
kuulmisega Mariell rongirataste raginat ikka sootuks teisest suunast kuulis kui
meie minemas olime, siis pöörasime julgelt otsa ringi ning sõitsime oma 5km
tuldud teed tagasi. Ma pärast kodus vaatasin, kuhu me välja oleksime jõudnud –
eikuhugi, keset metsa nii umbes 20km pärast lõppes see tee… Aga, Päästeamet jäi
seekord tülitamata, mistõttu mul ei õnnestunudki hädist naisterahvast mängida,
sest leidsime oma õige teeotsa, mis Pedja poole suundus. Sel ajal oli päike
juba üsna ära loojumas ning meid ähvardasid kahelt poolt sünkrasked äikesevihma
pilved, mis õnneks siiski vaprate vandersellide kohal oma väravaid ei avanud. Ma
usun, et meie nelik pole kunagi varem nii suurt rõõmu tundnud kui Pedja silti
nähes. Peaaegu kodus! Viimane kümme kilomeetrit sõitis 75% meist vist puhtalt
tahtejõu ja pehme padja nimel. Igatahes tundus Laiuse siluetti silmates nagu
oleks kogu meie seltskond maavanema ja puhkpilliorkestri vastuvõttu väärt. Kui minu
jaoks oli see matk suurepärane puhkus kallite sõprade seltsis ning väike
õppetund orienteerumise ja rühmasõidu alal, siis minu armsad vaprad naisukesed
ületasid endid mitmekordselt. Võtsid end kätte ning sõitsid maha marsruudi Laiuse
– Vaimastvere – Vägeva – Rakvere rist – Salla tee – Emumäe – hulk metsavaheteid
– Vägeva-Pedja tee – Vaimastvere tee – Laiuse ehk siis laias laastus üle 50km… Te
olete mul kulda väärt! Ma kummardan teie kauniduse ees! Ja hakkan järgmisele
sõidule mõtlema…
Friday, August 9, 2013
Tõusin täna hommikul...
…väga vara. Lausa kell
kaheksa. Minu suvegraafikut arvestades on see ennekuulmatu, eriti kui magama
minnakse päikesetõusuga ning pealekauba on kõri all veel üks nurruv kiisubeebi.
Lisaks hakkasin ma paar päeva tagasi
järjekordselt üle vaatama oma kultusseriaali ehk siis Mulder ja Scully all over again… Pluss muidugi öised
tähevaatlused. Varasest hommikutunnist hoolimata näitas temperatuurimõõdik üle
20 kraadi ning hommikukohv õue peal oli küll pisut tuuline, kuid see-eest
rikastatud hämmastunud kassirahvaga, kes vaikselt oma peidupaikadest minu poole
loivasid, tummalt muret tundes, ega mul ometi palavikku pole, et nii vara ringi
kondan. Kummalisel kombel ei huvitanud neid isegi toidupalakesed ning pärast
lühikest nurrukontserti kadus igaüks oma isikliku pikutuspaiga poole, kes kuhu
põõsa alla. Jalutuskäik kastesel rohul paljastas mulle öise tähevaatluse ajal
suupisteteks toodud paari hiire elutu keha ning kui ma mürinat kuuldes taevasse
kaesin, et kustpoolt see helikopter nüüd tuleb, misjärel ülevalt tee pealt suur
kollane traktor mööda sõitis, sain aru, et on ikka vara küll. Pugesin oma
toaurkasse tagasi ja mõtlesin, et olen hästi vaikselt ja loen ära kõik
netiuudised. Sain teada, et meie kollektiivne mina võib endale jälle vastu
rindu taguda, sest võitsime endile kohe lausa kaks kulda ja
maailmameistritiitlit… vehklemises. On põhjust nädalavahetusel tähistada. Fantastiline
pildigalerii andis mulle ülevaate Eestit tabanud öisest äikesetormist, mida
meie kandis kohe päris kindlasti ei olnud ja millest ma lähiajal ei unista ka,
sest tahaks tähesadu kaeda. Siis tuletati mulle meelde, et keskealisel on
viimane aeg hakata mõtlema selle üle, mis on elus kõige tähtsam ning siinkohal
sekundeeris juba paar päeva netis lehviv uudis sellest, kuidas targad naised
lapsi ei tee. Jäin kohe mõtlema, et kui iga lapse sünniga väheneb naise IQ
kuskil 20 pügala võrra, siis… üks kahest, kas mul oli enne laste sündi IQ
vähemalt 200 või olin ma juba siis nii loll, et otsustasin mitu last saada ning
minu intelligentsustase ei mahu enam ammu normaalsuse mõõtkavasse. Ma arvan,
see viimane on õige, sest ma pole kunagi aru saanud, miks IQ testid pigem ühte
väravasse mängivad, kui intelligentsuse mõõtmise variante võiks ju varieerida. Järgmisena sain oma suureks kergenduseks
teada, et kui kõik 7 miljardit inimest otsustaks ühtäkki korraga ookeani
pissile minna, siis sellest ei tulekski ökokatastroofi, vaid see oleks nagu ’tilk
merre’, ainult et merre või ojja või järve ei soovitatud minna. Loodetavasti ei
oota meid ees mingi ühiskampaania – mine p*****e… Pisut ärevusttekitavana mõjus
uudis meie kallist pealinna vallutavatest jänestest, aga mingid tagajärjed
peavad ju tasuta linnatranspordil olema. Valimised ka ukse ees ju. Kui ma aga
jõudsin artiklini, milles meie ’taasiseseisvuse tähistamiseks’ Tallinna
kutsutud Robbie Williamsi kontserdi korraldaja härra Rebane palub inimestel poistebändist
väljakasvanud popmuusiku ingliskeelsed laulusõnad ära õppida ja kontserdi ajal
tingimata kaasa laulda, et ikka maailmale näidata, kui tsiviliseeritud rahvas
me oleme, siis… tajusin ma äkilise selgusega, et nii vara ei ole mõtet suvel
üles tulla. Parem juba siis magada kella 11 või 12, et koos ülejäänud perega
kenasti samaaegselt ärgata, pärastlõunast hommikusööki valmistada ning mitte
ennast kurssi viia kõigi kõrge IQ tasemega inimestele määratud leheuudistega. Kes
paljajalu käima harjunud, sel kingad hõõruvad…
Subscribe to:
Posts (Atom)