Tuleb tunnistada...

…et olen hetkel üsna tundetu. Emotsioonitu oleks ehk isegi õigem sõna. Kuigi tänaseid päevasündmusi arvesse võttes võiks olla just vastupidi. Aga mina vaatan siin asju oma mätta otsast ja päris tuima pilguga. Täna oli meil vastutusrikas esinemine Jõgeval, päris selline kohe, millest võib sõltuda meie saamine või mittesaamine järgmisel aastal Tallinnasse. Mitte kohvikusse ega loomaaeda, vaid üldtantsupeole. Nii vähemalt anti meile mõista. Kohe Jõgevale mineku alguses elasime Marielliga läbi väikese närvekõditava seikluse, mis hõlmas endas vaatepilti – lumevalli kinni jäänud auto roolis üks kollaste lintidega rahvariietes neiu ning auto ees lükkamas teine… ’tänusõnad’ seejuures kuuluvad minu kallile naabrimehele, kes arvatavasti on otsustanud, et kui tänav kannab tema nime, siis ei pea seal peal ka keegi teine peale tema sõitma ning ta võib oma džiibi praktiliselt keset teed parkida. Kahjuks tuli tal oma soojast toast siiski välja astuda ning käed mustaks teha. Välja me end puksisime ja ei jäänud isegi hiljaks mitte. Või tegelikult siiski jäime. Magasime maha selle hetke, kui selgus, et me siiski ei saa tantsida Viru memmesid koos Jõhvi naistega, nagu esialgne plaan ette nägi, sest neil on teistsugune muusika. Küllap oli siin jumala sõrm mängus, sest ainult tänu sellisele vimkale said ka Marid endale tänasel kontserdil soolonumbri ehk siis esitada oma versiooni Viru memmedest. Sest kõik ülejäänud tantsunumbrid olime me statistid. Kusagil lava taganurgas, kõikide teiste seljataga. Eriti masendav oli tantsida Äiut lava tagumiste kardinate vahele lükatuna. Aga võib-olla oligi see eesmärgiks. Ilusad on jah need Maride kollased lehvid ja triibuseelikud, kui nad teiste vahelt välja vilguvad, aga egas neid esiritta ikka lasta ei saa. Tegelikult on nii, et mina ei tahakski Tallinnasse saamise nimel kellegagi võistelda. Ma tean, et seda tuleb nagunii teha, kuid kui ma mõtlen meie tantsuõdede peale Jõgeva teistest rühmadest ja selle üle, kui vähe naisrühmi ’suurele’ peole üldse lubatakse, siis… Ma ei arva, et me kehvemad oleme kui enamus teisi. Näiteks avastasin ma oma suureks rõõmuks, et vähemalt Kannelnaist tantsime me küll paremini kui täna seda tantsu esitanud rühm. Ja Viru memmedesse paneme enamasti oma hinge sisse. Ning Äiu hakkab üha rohkem ja rohkem hingelähedaseks saama, mis sest, et me tõesti tantsime teda muusikasse pisut teisiti, kuid ma ei saa sinna midagi parata – minu jaoks on nii õige… Kas ei või siis iga tants olla selle rühma nägu, kes teda tantsib? Niimoodi ärkab ta ju ellu. Me oleme ka loojad ning see on meie interpretatsioon kellegi loomingust.  Kui ma suurele peole saamiseks pean ennast tuhande reegli raamatule allutama ning statistiks hakkama, siis ma ei tea, kas ma seda üldse tahangi. Aga eks ma tegelikult ikka hakkan. Oma kallite naiste pärast. Mul on teiega nii hea, mu armsad Marikesed-kabujalakesed, et ma luban teile ükskõik mida, kui see ainult aitab meil eesmärgile jõuda. Kas siis rätiga või rätita.

Tehke või tina...

…aga ei saa mitte vaiki olla, kui jutt meie kauni emakeele hävingu suunas pöördub. On siis tõepoolest põrgu lahti ja need, kes eesti keelele helget tulevikku ennustavad, peavad varsti hakkama oma sõnu sööma? Eks muidugi igaüks näeb maailma oma mätta otsast. Sajagu või taevast pussnuge, tulgu või tuld ja tõrva kaela, ikka leidub eestikeelseid ja eestimeelseid, kes kas siis puhuvad mullikesi või ajavad kärbseid pähe ja ei peatu enne kui keel vesti peal. Nii tore on ju teistele puru silma ajada. Kõiksugu tädikesed, kes on Tallinnast ja maksavad, ei telli veel kogu muusikat, sest maalt ja hobusega mehikesed pole samuti kuu pealt kukkunud. Neil pole suu vett täis, nad on täiesti omast vabast tahtest siia maale elama tulnud ning kuigi okkaline saab olema nende tee püha tõe juurde, ei takista neid ei vallid ega kraav. Küsija suu pihta löövad valitsejad kaevavad iseendale auku, kui ei pane tähele, et kuningas on tegelikult alasti. Suuga võib ju suure linna teha, aga kui pada sõimab katelt, siis ei tule sellest kõigest mitte kärbsepesagi. Millegipärast on ikka nii, et teise silmas pindu me näeme, kuid iseenese palgid jätame kahe silma vahele. Me muudkui kergitame oma saba ja viskame villast, kuid tõsi on see, et enamasti me oma ninaotsast kaugemale ei näe. Aga eks igal oinal ole kord oma mihklipäev. Ja siis ei päästa ka jalad rakku jooksmine. Igaüks on oma saatuse sepp ja kui regi suvel rautamata jäi, siis pole talv meelakkumine. Muidugi, vabanduse leiab alati, kas on kärss kärnas või maa külmand, aga viinamarjad on teadagi hapud, seega tuleks asja tõsisemalt võtta, ehk enne külvamist ikka seitse korda mõõta. Maailm läbi roosade prillide näeb välja küll kui taevamanna, aga võõraste sulgedega ehitud kana jääb kanaks ka siis, kui talle PAABULIND otsa ette kirjutada. Nüüd on aga viimane aeg laululinnul kõrvad pea alla panna, sest üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata ning kui ka hommik õhtust targem ei ole, siis vähemalt varblane on peos ning las see tuvi sekeldab pealegi katusel. Nokk kinni, saba lahti.

Kõrgete aunimetuste...

…ja teenetemärkide omistamise korral on enamasti ikka kombeks preemiareisile sõita. Kuhugi soojale maale või Lätti või siis vähemalt Saaremaa spaasse. Marid on aga karakteriga naised, neid mingi Sharm-el-Sheik üldse ei kõiguta, seega võtsime kätte ja läksime, rinnad tegijate kombel rasvased, hoopis omadega… rappa! Räätsadega. Talv ju! Kuigi enamik meist mingit eelnevat kokkupuudet nende räätsadeks kutsutavate jalavarjudega ei omanud, oli vähemalt minul küll mingi ettekujutus neist olemas. Loodusrahvastele mõeldes kujutasin ette, et poetan oma väikese jalakese sellise punutud, tagurpidi paaditaolise viisukese sisse, millega siis graatsiliselt lumistel rabaväljadel liuglema hakkan. Tegelikkuses sikutasime oma saabaste otsa hoopis kolme esihambaga plastikplätud, millel libisemisfunktsioon sootuks puudus ning millega edasipääsemiseks tuli jalgu pardi kombel õhku tõsta. Niimoodi me siis karjas raba poole tammusime, jättes maha dinosaurustele kuuluva jäljerea ning tehes tohutut müra. 

Saagem tuttavaks - räätsad. Lumevarjud, mis 'teoreetiliselt' peaksid takistama läbi lume vajumist...

                 

Mõista-mõista, kes siit läinud on? - Õige vastus - Meie Marid!!!

                  

Kardetavasti pagesid tänasel päeval kõik Männikjärve raba elanikud kümnete kilomeetrite kaugusele, omaette aru pidades, milline loomakari see küll taolist müdinat tekitada  võiks. Loodus ise oli muidugi fantastiline. Päike siras silma sisse, peegeldudes lumeteemanditelt tuhatkordselt vastu. Mina, kui vaegnägija, ei saa muidugi endale päikeseprillide taolist luksust lubada, aga ega täna oleks ka kinnisilmi suutnud orienteeruda… Vahepeal mulle tunduski, et ei leia enam oma muusikalist kuulmistki üles, omaenese mõtete tabamisest rääkimata. Omaette psühholoogiline katsumus oli järvest üleminek. Ma ju tean küll, et jää on paks ja ma ei kaalu kakssada kilo ning ka terve Marikeste kogusumma ei suudaks järvejääle pragusid tekitada, aga teadmine, et minu all on vesi… ja palju… mis sest, et poolkülmunud olekus… mnjah. Teatan ametlikult, et kui kunagi hakatakse korraldama talvetantsupidusid Männikjärvel, siis mina neil ei osale.

Meie Maride esimene räätsajenka Männikjärvel

Aga väikeste inimeste kodu ehk raba on ikka täiesti müstiline paik. Ka talvel. Võin ainult ette kujutada, milline on talvine rabavaikus… ja kui palju on seal helisid… rabahelisid… Kohati tikkus peale arktilise tundra tunne… Jäin mõtlema, mida tunnevad need kuivanud kõverikud puud, mis rabaroheluses eriti silma torkavad. Suvisel ajal ei saa neile ligi, kui nad laugaste vahel kummitustena kõrguvad, nüüd võis neid ometi katsuda. Seda krobedat pinda. Kas lõpeb elu siis, kui lehed kaovad ja mahlad kuivavad? 

väikeste inimeste mets

elus või eluta - varju jätavad mõlemad

Kuigi alguses tundus kogu see räätsavärk täitsa kentsakas ning pisut koomiline, siis pärast mitmetunnist matka ootasin mina küll juba pikisilmi pääsemist. Kui me lõpuks tsivilisatsiooni rüppe tagasi hakkasime jõudma, põgenesid meie eest isegi koplis olnud hobused, vaadates meie lähenevat karja arusaamatute pilkudega. Õnneks jõudis neile kohale, et tegu siiski inimestega mitte lumeinimestega ning neile võib lausa lähemale tulla, et leiba ja paitust nuruda. Tunnistan ausalt, see hetk, kui hobune nimega Donna minu juurde tuli, silma sisse vaatas ja oma pea minu vastu toetas, oli minu jaoks kogu matka kõrghetk. Koheselt ununes müra ja väsimus ning kuulsin hinges helisemas laulu. Küllap võnkusime me temaga ühes universumis. 

hingeloom

Igatahes olin ma ääretult õnnelik, kui pärast mitmetunnist pardi-pingviini-laadse olevusena ringi plätserdamist räätsad jalast võetud sai. Inimesena on ikka tunduvalt mõnusam ringi kõndida. Maa külgetõmbejõud vähenes koheselt Ning kui ma rappa minnes veel veidikene kahtlesin, kas räätsadega pingviinitants võiks kõne alla tulla, siis matka lõppedes oli mul hea meel, et meil ühtki tantsuloojat kaasas polnud. Mine neid tea…

Masohhismi sada varjundit ehk kuidas ma end menuraamatust läbi närisin

Tavaliselt ma massipsühhoosiga kaasa ei lähe. Sel pole siiani õnnestunud minu ON nuppu üles leida. Igasugu telerist ülekantavad massidele mõeldud üritused jätavad mind täiesti külmaks, näiteks pole ma mitte kunagi vaadanud mitte ühtegi superstaari saadet, laulupeo ülekannet, pingviinide paraadi, eurovisiooni või mis-iganes-tähtede võistlusi-võitlemisi-kannatusi jne… Arvatavasti olen ma üks vähestest eestimaa inimestest, kes EI OLE vaadanud YouTube’ist korea mehikese Gangnam-nim-num videot (ikka sedasama, mis nüüdseks siis juba mine-tea-mitu-miljonit-triljonit vaatajat kogunud on) ning ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta avaldan siinkohal tõe, et ma EI OLE mitte kunagi kuulanud ega lugenud mitte ühtegi meie presidendi kõnet. Ka ei ole mul mitte halli aimugi sellest, mis laulud hakkavad kõlama selle aasta niinimetatud Eesti laulul ning mul on jumala ükskõik, milline lugu meilt järjekordsele Eurovisioonile kõrbema läheb. Aga lubadus on lubadus ning oma sõna tuleb pidada. Mingil aastal lubasin, et kuulan ära tolle aasta Eurovisiooni laulud. Tuleb ausalt tunnistada, et täitsin selle lubaduse siiski ainult nii umbes 30% ulatuses. Õnneks ei jäänud kripeldama. Seekord siis lubasin, et loen läbi eelmisel aastal raamatupoodide sissekäigud ummistanud ning eestimaa nais- ja meesolevusi hullutanud ja enneolematuid müügiarve purustanud üllitise ’Fifty shades of Grey’ ehk maakeeli ’Viiskümmend halli varjundit’ (pealkiri, mis kõlab inglise keeles suht paljutõotavalt, kuid eesti keeles on täiesti ebaõnnestunud), ning mitte ainult ei loe, vaid ka kirjutan sellest oma blogis. Riskides seejuures kogu oma tulevase karjääriga (ses mõttes, et kui mu järgnevad või praegused tööandjad mu blogi loevad). Eks ma muidugi teadsin, mis mind ees ootab. Kuigi ma olen superkiire lugeja, võttis see raamatuke ikka tervelt mitu nädalat, ei aidanud ka minu oskus lugeda diagonaalis. Viiekümnenda leheküljeni jõudes olin nii tohutult väsinud sellest a la Videvikust ja Bellast (kusjuures täiesti imestusväärne, kuidas viimase aja jutukeste autorid ei saa üle ega ümber koperdavast ja komistavast ning iseennast viimase kõõmana tundvast peategelasest, just nagu maailm oleks koondunud ainult selle stereotüübi ümber), et olin sunnitud raamatu käest panema. Teiseks põhjuseks oli tohutu kirjavigade laviin, aga seda võib puhtalt professionaalseks kretinismiks pidada, sest olin ju äsja lõpetanud ühe kogumiku keelelise korrektuuri… Tundub, et tõlkijal oli asjaga kiire ja toimetaja ei tahtnud ka rahvast pikalt oodata lasta – sisu pidavat ju pahviks lööma, kes see kirjavigade või äpardunud lausekonstruktsioonide kallal ikka irisema hakkab… Kuigi – ega ma eriti ei usu, et ingliskeelses originaalis need laused paremad on. Aga see selleks. Kui ma siis nii palju kosunud olin, et julgesin raamatukese uuesti kätte võtta, suutsin korraga alla neelata pisut suurema tüki. Ise mõtlesin kogu aeg, et no millalgi peab ju ikka põnevamaks ka minema. Mingi karakteri areng või midagi taolist. Enneolematu paljastus näiteks. Midagi enamat, kui ainult kiimas peategelaste janu seksuaalse rahulduse järele. No ei juhtunud midagi. Jäin mõtlema meie vaeste eesti meeste peale. Ajakirjanduses ju teatati, et enamik raamatu ettetellijaist olid mehed ja põhjuseks arvati olevat, et ehk mehed tahaksid rohkem teada saada, kuidas oma naistega voodis käituda, et nood rohkem rahule jääksid. Vaesed mehed. Ei kujuta küll ette, mida nad sellest raamatust oma voodielu mitmekesistamiseks üle peaksid võtma. No mul muidugi puudub ka igasugune ettekujutus, millised need tavalised eesti mehed voodis on… Aga kui nad nüüd mõtlevad helikoptereid rentima hakata, et oma väljavalitutega lõbureise teha, siis ma arvan, et ise tüürimise asemel tuleks siiski korraliku väljaõppe saanud piloot palgata. Ja palun, PALUN, ärge hakake oma naistega mingeid lepinguid sõlmima. Nendest lepingutekstide lugemisest ma ennast säästsin ning suundusin sujuvalt lehekülgedele, kus taas tavapärane sensuaalne tegevus toimus. Pean tunnistama, et need toredalt üksikasjalikud kirjeldused oma kehatunnetusest tekitasid minus piinlikkust. Ja seda mitte ainult kirjavigade ja tohutult primitiivse stiili tõttu. Seksuaalne kogemus on midagi võimsat ning selle kirjapanemine seotud suure riskiga. Umbes nagu siis, kui sa tahaksid sõnadega edasi anda lendamise tunnet või kirjeldada üksikasjalikult, kuidas sa end sünnituse ajal tundsid. Kui sa just väga suur sõnasepp ei ole, siis parem oleks seda mitte teha. Tõeline puänt ootas mind aga leheküljel 183. Mnjaa. Nüüd ma tean, miks raamat nii paks on – sinna vahele mahub ikka päris mituteist lehekülge e-maile… E-ühiskond, mis parata. Kolmandal korral raamatut kätte võttes otsustasin asja lõpule viia. Saagu mis saab. Nii nõrguke ma ka ei ole. Hullemaidki asju läbi loetud ju, kui mõelda kohustusliku kirjanduse peale näiteks… Viimse hetkeni lootsin, et asi läheb tõsisemaks, et selle väljareklaamitud klantspildi taha varjuva härra Grey olemusest vähemalt paar varjunditki päevavalgele tuuakse. Aga küllap olen rikutud tõsisest kirjandusest ning tõsistest filmidest, sest üsna üksluisesse halli kampsunisse jäi minu jaoks nii ’salapärane’ härra kui naiseks-saamise-valu käes kannatav teismeline tütarlaps. Loodetavasti avanevad kapiuksed järgmistes osades… Siinkohal teatan ametlikult, et järgmisi osi ma ei loe (ei eesti keeles ega originaalkeeles ega üldse mitte mingis keeles). Mulle küll meeldib ennast proovile panna, aga päris masohhismiga ma ei tegele.