Grand finale...

…ehk Lohusuu juubelipidu sai lõpuks läbi. Kuigi ma iga kord üritust korraldades omaenese närvid traadilokkideks keeran ning iga kord ütlen, et ma enam midagi taolist ette ei võta… on mul arvatavasti see korraldamisepuue ka veel. Nähtavasti emapiimaga sisse söödetud. Tulevad kohe silme ette õndsad kultuurimaja-ajad Laiusel. Siis kui veel kultuuri oli. Kui kultuurimaja oli. Ja inimestel oli koht kuhu minna, koos mängida, laulda, tantsida, lihtsalt aega veeta. Eile õhtul ütles Lohusuu vallavanem (minuga tantsu keerutades), et kooli saal jääb meie sammudele pisut väikseks. Ma siis soovitasin tal oma kohustusi tõsiselt võtta ning Lohusuusse korralik maja ehitada, kus pidusid võiks korraldada. Mees lubaski. Meest sõnast… või kuidas? Igatahes läks peaaegu kõik nii nagu ette oli nähtud. Vilistlasi oli piisavalt, esinejad lapsed tublid ja ma ise suutsin oma klaverisaatega hakkama saada ainult esimese salmi ajal veidi koperdades ning ignoreerides oma klahvidel värisevaid sõrmi. Naised pärast rääkisid, et vanemad õpetajad olevat küsinud – kes see noor askeldajast õpetaja teil on? Ja kui ma laulukoori ette dirigeerima astusin, olevat mõnel suu päris lahti vajunud. Niipalju siis enesekiituseks. Ise ma vaikselt mõtlesin, et mis kasu mul nende vanade naiste imetlusest on, kui saalis ühtegi potensiaalset mehekandidaati pole, kellele esineda :) Aga ega see polnudki eesmärk omaette. Ja tantsida saab väga vabalt tänapäeval ka iseendaga. Kui muidugi muusikamees ikka tempot hoiab ja igasugu uinamuinasid ei mängi. Vähemalt on võimalus kuhugi ära põgeneda, kui seltskonnas jutuaine jälle väga poliitiliseks keerab. Lohusuu seebiooper ju keerleb veel. Võitjad ilguvad kaotajate üle ja praalivad omaenese olematute väärtustega. Näis kaua mina seal vastu pean. Ega ma oma suhtumist ju vaka all ei hoia ja suu ka eriti kinni ei püsi. Enesealalhoiuinstinkt ühesõnaga puudub. Niipea kui ma ära taban, et meesterahvas mind ajudeta siia-sinna lükatavaks ja äraräägitavaks tšikiks peab, löövad kassiküüned välja. Aga üldkokkuvõttes oli super üritus. Meie naised on ikka üle prahi, kui me midagi ette võtame, siis sellest ka asja saab. Aitäh! Luban nüüdsest jälle oma armsatele Marikestele rohkem tähelepanu ja aega pühendada…