Mind on süüdistatud...

…inimestes sääsetõrjevahenditesse usu kaotamise õhutamises. Tegelikult on nii, et igaüks võib ju uskuda millesse ja mida tahes ning pole minu asi seda kahtluse alla seada. Osaliselt iseenese veenmiseks, aga ka hingerahu tagasitoomiseks, otsustasin korraldada inimkatse. Et katse vastaks normidele, leppisin iseendaga kõigepealt kokku ja tegin niinimetatud kontrollvariandi. See tähendab – läksin aiamaale rohima ilma igasuguseid sääsetõrjevahendeid kasutamata. Päike paistis lagipähe, ilm oli tuuletu ning temperatuur üle mõistuse kõrge, ühesõnaga üks korralik suvehommikupoolik, mistõttu sääskede toidulaud oli tohutu tänu minu paljastatud kehaosadele. Vereimejate kohalesaabumiseks kulus umbes paar minutit, misjärel nad oma soojalokaatoritega minu asukoha kindlaks said määratud ning hordidena kohale lendasid. Pidasin vastu nii minutit kümme. Tagajärjeks pool meetrit rohitud porgandipeenart ning mullased käejäljed kõikjal palja ihu peal. Ühel korral lendasid eest isegi prillid, sest paar sääsemammat otsustasid lausa minu silmamunadest vere välja pigistada. Kõrva lennata proovinud sääskedest ma ei hakka üldse rääkimagi. Läksin siis tuppa, pesin suurema mulla maha ja määrisin ennast ülepeakaela kokku sääsespreiga, millel nimeks DIFFUSIL REPELLENT. Pakendil on kirjas, et mõjub vähemalt 4 tundi või kuni pesuni. Õujeeee, nii kaua mul ei lähegi nende peenardega… Asusin julge hundi kombel uuesti porgandimaimukeste puhastamise kallale. Nii paari minuti pärast kuulsin tuttavat sääsesümfooniat ja jõudsin juba mõelda aja suhtelisuse peale, et kuidas võib mõnel juhul neli tundi võrduda paari minutiga… kuid minu õnneks tegi sääsed mu ümber paar tiiru ning siis lahkusid parematele jahimaadele. Küllap olid nad hämmastunud selle soojaverelise olevuse olemasolu peale, kes arvatavasti lõhna tõttu ei osutunudki söödavaks. Nii lihtsalt siis käiski see iseenese arvamuse valeks osutumise tõestamine! Sääsetõrje siiski toimib! Järgmised kümme minutit töötasin õndsas vaikuses, nautides päikese praadimise tõttu kehalt erituva tõrjevahendi aroomi. Ümber minu põrisesid ainult mingid punased põrnikad, kes muide on mind viimasel paaril päeval hämmastusse ajanud, sest ma ei mäleta, et oleksin nii tohutuid põrnikapilvi oma aias eelnevatel aastatel kohanud. Küllap on maailmalõpp lähedal. Jõudsin veel mõelda ka mõningatele muudele apokalüpsise nähtudele, kui avastasin, et minu ümber on kogunenud üsna arvestataval määral väikeseid tüütuid kärbseid, kellele küllap minu ihulõhnad meeldima olid hakanud, sest nad otsustasid mind aktiivselt oma lennuväljana kasutada. Esimesed mullajäljed tekkisid käsivartele. Veel veidi aega kulus enne kui esimene sääsk leidis üles koha minu kehal, mis tõrjevahendist puutumata oli jäänud. Varbavahe nimelt. Piisas sellest esimesest torkest, kui sääskede suhtlusportaalis levis kulutulena uudis – see esialgu teiselt planeedilt pärit olevana tundunud olevus ei olegi tegelikult tulnukas, vaid täpselt seesama verest küllastunud inimene kes ennegi selles kohas asus. Lühikese ajaga olin taas sääskedest ümbritsetud ning pärast veerandtunnist vehkimist käte ja jalgadega, pea raputamist ja kobestamisrehaga äigamist paremale ja vasakule otsustasin lugeda eksperimendi lõppenuks. Kui ma just ei konstrueeri endale mesinikukostüümi, siis võib minu porgandeid, herneid, ubasid ja maasikaid varsti umbrohu ürgmetsast leida. Teine võimalus on muidugi ka, aga see võib lõppeda minu tähtsusetu ja kõhetu, verest tühjaksimetud keha leidmisega peenarde vahelt… Aga teie, kallid inimesed, ostke ikka sääsetõrjevahendeid, sest kümme minutit on parem kui mitte midagi ja keegi peab ju peenraid ka rohima…

Ma pole eriti kunagi osanud...

…iseendaga rahul olla. Ka siis, kui asi nii väga untsu ei lähegi või teiste arvates lausa päris hästi õnnestub, otsin ma kas arenemisvõimalusi või ajan näpuga piki pisivigu. Nojaa, näiteks oleks ju võinud endale pärast kasvuhoone ehitamist õlale patsutada ja öelda – oled mul ikka tubli mees, Raine. Eriti kui see va kasvuhoone talvegi korralikult üle elas ja teist aastat juba taimi kasvatab. Aga tegelt on nii, et kile on ikka mitmest kohast rebenenud ning lauakinnitusteks kasutatud pallinöör vaikselt kõdunema hakanud… Ei ole kiitust väärt, ei ole. Eelmisel kuul tuli mul uute töökohustuste tõttu kokku panna kooli leht. Asi, mida ma mitte kunagi varem teinud ei ole ning seetõttu tahtsin ikka parimat. Nikerdasin mis ma nikerdasin, valmis ta sai ning omast arust täitsa kobe tuli teine välja. Loomulikult tuli leht ka kooli kodulehele üles laadida. Mina ja koduleht – täiesti müstiline kooslus, mitte muhvigi aru ei saa, kuidas see toimib. Kui mul siis väikese pusserdamise peale see lõpuks õnnestus, tundsin hetkeks küll iseenese üle nii suurt uhkust, et läksin õpetajate tuppa nägu särades… kuni avasin netilehe ja… avastasin viimaselt leheküljelt kirjavea :( No ei ole kiitust väärt, ei ole. Narva kindluses kolleegide poolt minu tunnustamiseks antud tänukirja vastu võttes tuli väheke suurushullustust peale, nii et jooksin onu Leniniga pilti tegema, kuid koduteel ujusid ajufailide sügavusest pinnale kõik eelnevad minu kui õpetaja mahamaterdamised… Ei ole siin midagi kiidelda. Täna aga, pärast oma õpilase väga tugevalt tehtud inglise keele eksamit, kus me mõlemad eksamikeskuse eksamisse sisse jäetud apsakad üles leidsime, teadasaamist et minu keskmine metsaneiust tütreke on viimase eksami ka viiele teinud, nõnda et tema seekord põhikooli lausa kiituskirjaga lõpetab, tundsin ma hetkeks, et ma siiski olen endaga rahul. Istusin õues kiigele, päikese põletavasse rüppe, kuulasin linnusirinat ja sääsepõrinat ning ei mõelnud kohe mitu minutit mitte midagi. Olin täitsa rahul. Lausa kõigega. Pärastpoole olin veel rohkem rahul, sest pannkoogid tulid jube head ning ukse ette sättisin hea sõbra soovitusel kardina, mis sai küll natuke lühike, sest pikemat polnud võtta, äkki leiavad sääsed ikka tee sealt alt ja arvatavasti kukuvad kassid selle otsas ronima ja üleüldse arvan ma, et see jutt sai nüüd küll hirmus kaootiline, ma peaksin selle kirjutamise ükskord ära lõpetama, nagunii ei ole mul selleks üldse annet, mis sest, et vahetevahel tundub nagu isegi oleks midagi öelda, aga kui ütlemiseks läheb, siis sõrmed käivad oma rada ja paberile tuleb ainult kärbsemust…

Ma olen täiesti kindel...

…et sääsed kuuluvad inimestega läbiviidava eksperimendi äärmuslike tegurite hulka. Et meile meelde tuletada, kui tühised mutukad me tegelikult oleme, kui me isegi mingitest pisikestest pinisevatest olenditest jagu ei saa. Ja aastast aastasse muudkui räägime sellest, kui tüütud on sääsed ja miks neid iga aastaga aina rohkem tundub olevat. Nõuame teaduslikku seletust ja põhjendust üleloomulikule nähtusele. Eksperimendi kulgedes selgub, et üks osa inimkonnast on äärmiselt nutikad, nimelt need, kes võtsid ühel hetkel kätte ja hakkasid tootma niinimetatud sääsetõrjevahendeid. No neid sadadesse eri nimetustesse ulatuvaid spreisid, rullikuid, määrdeid, seepe ja lõhnaküünlaid jne mida kõik kaubandusasutuste letid suve hakul täis on. Ja siis see teine osa inimestest, need kergeusklikud, on nõus oma pisukesest rahakotist välja käima üüratuid summasid, et ainult hetkekski vereimejatest rahu saada. Eks hetkeks võib-olla saabki. Nii paariks minutiks ehk. Aga vaestele sääseohvritele tundub see ikka parem kui mittemidagi. Niisiis on selle sääseeksperimendiga ilmekalt tõestatud, et inimkonnas leidub samamoodi vereimejaid ja doonoreid, lahtine on veel tulemus, et kumb kummale ära teeb. Eksperiment pole ju veel lõppenud. Kuna meil nutikad inimesi ikka veel leidub, siis mine tea, ehk on paari aasta pärast eesti klientuuri kaotanud kõik parfüümifirmad ja eestlased lõhnastavad end edaspidi ainult sääseodekolonniga. Küüslaugulõhnalisega näiteks. Ja kuna tegu on parfüümiga, siis saab ju hinda ka jälle juurde panna. Mässumeelsed, või siis need, kel ressurssidest kahju hakkab, võivad näiteks ringi käia heledas mesilindude kasvatajatele mõeldud kostüümis, võrguga kaabu peas ning suitsulõõts käes. Kuna üleilmseks probleemiks on teadlastele siiani mõistatuslik mesilindude väljasuremine, siis saab vähemalt riietust otstarbekalt taaskasutada. Kes selles kostüümis magama minna ei soovi, võib lugeda minu eelmise aasta juttu ’Öine sääsesaaga’ http://raine-hieroglfid.blogspot.com/2011/05/oine-saasesaaga.html ja teha omad järeldused.

Vaarikate aluses ürgmetsas...

…käib vilgas elu. Iidsete sekvoiade mõõtu naatide, emanõgeste ja hiigelvõilillede all sebib ringi sadu minule tundmatuid putukaid-mutukaid, kes arvatavasti on tummas imestuses pead kaotamas. Mis õigusega ma nende vihmametsa hävitan? Tugevama õigusega. Mina nimelt otsustasin, et kui ma lasen sellel ürgmetsal veel mõned kuud kasvada, siis tuleb minu vaarikad ohustatud liikide raamatusse kanda. Ning kui talvel sügavkülmas vaarikamoosi ei ole, siis liigub kogu minu perekond punase raamatu poole. Tegelikult aga kerkis mul seal niiskes ja elust kihavas keskkonnas kükitades silme ette hoopis teistsugune kujutluspilt. Meie, inimesed, hoomame oma elukeskkonda ju tänu kahele tegurile – aeg ja ruum. Kõike mõõdetakse kas ajas või siis koguses. Välja arvatud muidugi see seltskond, kes kõike rahas mõõdab, aga see on juba teine teema. Niisiis. Me teame, et kogu meid ümbritsev aeg asub ruumis, mida me nimetame Universumiks ning üleüldse on see üsna mõõtmatu ja kogu selle üüratu maailmaruumi silme ette manamine nõuab üsna suurt pingutust. Sellest hoolimata peab see meie oma ja kodune universum ju ometi omama mingit kuju, olgu ta siis ümmargune või kahekümnemiljoninurkne, ja kuju saab ta omada ainult sel juhul, kui ta ise veel mingi muu asja sees asub. Ja otse loomulikult peab ka see ’muu asi’ asuma veel omakorda millegi sees. Janiiedasi. Nõnda siis kangastusid mulle silma ette ühed kummalised olendid, kes parasjagu kõigi nende kümnete või sadade erineva kujuga universumitega palli mängisid. Võib-olla leidsid nad need universumipallikesed mingi ürgmetsa alt ja korjasid üles, aimamata, milline elu neis keeb. Ei ole ju võimalik kogu selle tähtederägastiku, galaktikaparvede, udukogude ja gaasipilvede sees näha mingit tibatillukest Maad, mille peal nõndanimetatud mõtlevad olendid end kogu maailmaruumi kõige intellgentsemateks olevusteks peavad. Muidugi on alati võimalik, et need meiega palli mängivad ’keegid’ teavad meie olemasolust absoluutselt kõike ning me oleme neile katsejänesteks. Et kui me asja väga metsa keerame, siis nad lihtsalt lõpetavad eksperimendi. Arvatavasti ei saa ma siiski kunagi teada, mis on väljaspool meie Universumi nähtavat piiri. Kahjuks. Aga ma väga loodan, et Maal toimuvast inimeksperimendist hoolimata leidub meie kodustes ürgmetsades veel mitmeteks aastateks kõiki neid organisme ilma milleta elu maal võimalik ei oleks. Hoolimata sellest, et me järjekindlalt oma muru maast madalamaks pügame ja aedadest korrapäraseid rohuliblevabasid kuubikesi korraldada üritame. Mitte et ma ise nii väga seda teeks… aga… Ja ma ei saanud päikesepistet. Ei.

Minu ammuseks unistuseks...

…on hüpata langevarjuga. Või siis vähemalt sooritada üks korralik benjihüpe. Samas pole ma kõrgustega just eriti sina peal. Kõrgemale kui kolmanda korruse rõdu ma hea meelega ei läheks ning veel üsna värskelt on mul meeles eelmise suve jalutuskäigud katusel. Seda suurema huviga ootasin ma tänast Otepää seiklusparki minekut. Huvi oli nii suur, et ööunest ei tulnud midagi välja ning hommikul kõndisin pikka aega toas edasi tagasi, et oma värisevaid jalgu maha rahustada. Kuna mul on väga hea kujutlusvõime, siis ei tahtnud ma mitte vaadatagi neid netis leiduvaid radade kirjeldusi, sest mul oleks kohe vaimusilma ette kerkinud minu enese kuju maa ja taeva vahel rippumas ning ahastavalt appi karjumas. Tegelikkuses oli kõik teisiti. Rajad olid supervahvad. Loomulikult ehmatas kohe esimese raja teine ülesanne mind põhjalikult, sest kui ikka päris mitme meetri kõrguse kuristiku kohal tuleb mingite tobedalt liikuvate laudade peal kõndida, siis külma närvi säilitamine osutub keeruliseks. Õnneks vajasid enamik takistusi mingisuguse liikumisstrateegia arendamist, ehk siis, kuna mõte pidevalt töötas, et kuidas ma oma jala järgmise pulga peale saan ja mismoodi mu käsi järgmise köiejupini ulatub, polnud nagu eriti aega sügavikku vaadata ning selle üle juurelda kui kõrgel ma ikkagi momendil olen. Tõe huvides tuleb siiski tunnistada, et päris mitmel korral võttis südame alt külmaks, eriti kui tegu oli üle tühja maa hüppamisega või õigemini enda puu otsast lahti lükkamisega, et siis trossi otsas järgmise puuni sõita. Pidin ennast ikka päris mitu minutit veenma, et ma ikka suudan hüpata tundmatusse. Enamik Marisid olid küll nagu oravad puu otsas, justkui tegeleksid nad tarzanismiga igal vabal nädalavahetusel. Turvatunne oli tegelikult kogu aeg olemas, sest ikka ja alati oli keegi „omadest“ sind innustamas. Ja mitte ei saa mainimata jätta kohalikke metsaelanikke, kes igal sobival hetkel, kui tundus, et kohe-kohe kukub jalg nöörilt või trossilt, kenasti oma kõlava häälega hüüdsid: Kuku! Kuku!  Naljatilgad. Nagu ikka, kipub asjaga harjumisel valvsus hajuma ning kui olin juba piisavalt kaua puude otsas turninud, kujutasin ka juba ette, et olengi mägironija valmis. Neljanda raja lõpupoolel, kui sai valida madalama ja kõrgema osa vahel, sai upsakus võitu ning otse loomulikult valisin julge naise raja. Kui ma siis seal uskumatus kõrguses täiesti totaalselt minu jalgade sammule mitte alluvate kõikuvate palkide peal ukerdasin, endal süda kurgus, jõudsid kõik mu eluaastad silme eest läbi vilksatada ning palusin oma lastelt juba mõttes andeks, et olen neid elumerele üksi jätnud. Meeleheitlik hirm oli see, mis mind sellel rajal siiski lõpuni vedas. Nüüd ma tean, mis tunne see on, kui sind näiteks keegi koll või sarimõrtsukas taga ajab ning sinu ainsaks päästjaks on su enese jalad…Vähemalt mõistus tuli koju ning kuna neljandalt rajalt maandudes värisesid kõik mu neli käppa, siis seekord jäi viies rada minust vallutamata. Meie kolm blondi, Malle, väike-Anne ja Merike tegid teistele täna pika puuga ära. Aga meie emakangelane Barbara on üldse mingit muud sorti inimene. Väike pusserdis all kärus magamas, ronib tema kõik viis rada läbi ja lõpuks sõidab veel pikad õhusõidud ka takkaotsa. Tegelikult olid need pikad üle kuristiku viivad lendamised päeva parim osa. Laulsin seal üleval meeletult ilusa vaatepildi taustaks – ilus oled, ilus oled sa... Eks ma homme hommikul vaata, kas käed niipalju tõusevad, et särki selga saaks. Igatahes oli asi seda väärt! Meie seiklused sel toredal päikeselisel pühapäeval sellega siiski veel ei lõppenud. Tühja kõhuga naine on kuri naine, seega parkisime oma kõhud korralikult täis Kolkja sibularestoranis. Tegelikult on kala söömine kohutavalt tüütu, sest kui kõht on tühi, siis tahaks nagu ruttu süüa, onju, kalas aga turritavad igast küljest luud välja ning ühe ampsu saamiseks läheb ikka päris mitu sekundit. Ja no otse loomulikult oli minul selleks kellaks igasugune kofeiin organismist haihtunud ning uue narkootikumidoosi puudumine hakkas endast märku andma… Minu ja kohvitassi vahel laiutas veel aga Alatskivi loss. See nukumaja meenutav šotimaalt inspiratsiooni saanud loss on minu arust üks kaunimaid Eestis. Ja nii tore on näha entusiastlikke ja asjalikke inimesi, kes meie kultuuripärandi taastamise on endale südameasjaks võtnud ning oma vaimustust sütitavalt jagavad. See euroopa raha on praegu küll täiesti õige koha peale läinud. Igatahes tuli MeieMaridel suurepärane idee kõigi oma peredega lossi kolida. Vabal ajal võiksime siis näiteks veel ühed ruumid elavate vahakujudega ära ilmestada… Siinkohal pean ära märkima, et Alatskivi lossi vahakujud tekitasid minus kummalist õõvastust, eriti kui ma ühe juures pikemalt seisma jäin ja talle silma vaatasin… Nagu oleks nad mingil teisel tasandil elusolendid… Jube tunne. Kogu selle pika päeva lõpetuseks viisime koju loomulikult kõige kaugema kandi rahva ning kui ma ka ise üle heinamaa reilenderi sammuga lõpuks kodu poole komberdasin, silmad peavalust krimpsus, siis teadsin ma kindlalt ainult kolme asja. Esiteks, ükskõik kuhu ka minek poleks, kohv tuleb termosega kaasa võtta, sest võõrutusnähud ei ole seltskonna silmadele ilus vaatepilt. Teiseks, julge naise rind on autogramme täis ainult siis, kui ta Tehvandi rajal ka tegelikult mõnda suusatajat näeb ja selle ära tunneb. Ja kolmandaks - Maride järgmise ühisürituse dresskoodiks on miniseelik ning litritega topp ja sinna me sõidame limusiiniga…