Kõik religiooni ja usunditega seonduv...

…on mind juba lapsepõlvest saati paelunud. Alustades aegadest, mil ma ei suutnud aru saada, miks jõulud kui paganlik püha millegipärast Jeesuse Kristusega kokku seoti ning tänu sellele siis ka sotsialistlikus nõuka-ühiskonnas keelatud asjade nimekirja asetati. Teadmisjanu on üks asi, kuid tolle aja poliitilisest korrast tingituna kuulus usuteemalise lektüüri kättesaadavus samasse kategooriasse ulmekirjandusega. Ehk siis – katsuge ilma Internetita kohalikust eelmise sajandi kaheksakümnendate raamatukogust otsida vastust küsimusele, mida endast kujutab näiteks ristiusk ning miks mulle tundub, et see pole mitte ainus usund maailmas. Väga kõvasti ei tohi oma küsimusi kuulutada ka, sest usuteemal mõtisklemine ei sobi komnoorele mitte kuidagi… see on niisama vähe aktsepteeritav kui näiteks kõnelemine naiste võrdõiguslikkusest kooli komsomolikoosolekul. Kuidas nii? Meil Nõukogude Liidus on kõik inimesed ju võrdsed! Seda, et võrdõiguslikkuse sildi all pidev naiste topelttööle sundimine ning alavääristamine käis, ei tohtinud ometi märgata. Pigistame silma kinni. Nii nagu kiriku koha pealtki. Ainult ajupestud inimesed lasevad religioonidel end lollitada ning üks mõistusega olend ei saa ju uskuda mingitesse müstilistesse jumalustesse, veel vähem käia oma eluteed küsitava päritoluga pühade raamatute järgi. Eks me kõik tea nüüdseks, või vähemalt teeskleme seda teadmist, et sotsialism ise kuulus samamoodi religioonide hulka, kuulutades mingi taevase päästja – kommunismi – saabumist, mis igaveseks ajaks igavesti inimesele õndsa elu toob. Paradiis jäi paraku metsade ja mägede taha. See elu, mis meid praegu ümbritseb, on üks korralik segukokteil kõiksugu erinevatest usunditest, vanad ja väärikad, sajandeid üle elanud maausundite kombed segatuna kõige uuemate, kapitalistliku tarbimisühiskonna ebajumalustega. Ja see on tegelikult täitsa normaalne. Iseenesele teadvustamata ja oma terava mõistusega vastuollu minemata võtavad inimesed üle ühte koma teist, vaevamata oma pead lõputute küsimustega – kuidas, miks, milleks, mismoodi ja millega see kõik lõpeb. Mäletan, kuidas 90ndate keskpaiku, ehk siis uue vabariigi algusaegadel, suurenes hüppeliselt inimeste arv, kes iseendid tagantjärele ning oma lapsi kirikus leeritada lasid. Praegu kuulub iga pisemagi tähtsusega ehitise või ürituse või sünnipäeva juurde kohustuslik papi õnnistus. Sest see on moes. Ja ega kirik pole tõesti püha lehm, et seal ei võiks rokk-kontserti pidada. Mul pole ka tegelikult mitte midagi selle vastu, kui meie rahva sünkjat varjupoolt esindav Anu Saagim omaenese bravuuriihaluse toitmiseks kirikuvõlvide all paljast naissoost Kristust etendab. Igaühele oma. Samas annan ma endale aru, et meie hulgas on väga palju inimesi, kes pühakirja täht-tähelt võtavad ning kelle hinged ja mõistus käivad teisi radu pidi ning kelle hinge häirimiseks pole minule mitte keegi luba andnud. Kui mina olen vannis, siis ma küll ei taha, et minu vannituppa tormaks kaameratega varustatud punkrokibänd, roniks minu vanni servale ning kukuks linnu kombel kaagutama, kusjuures kogu maailm näeb seda veebikaamera vahendusel. Kui ma siis juhuslikult protestima hakkan ja nad oma vannitoast välja ajan, süüdistatakse mind ebatolerantses käitumises ning rahva vabadusihaluse pärssimises. Mis tähendab, sinu vannituba ja sinu privaatsus! Mida rohkem ma meid ümbritsevat maailma vaatan, seda enam hakkavad silma ühised jooned ajaloo erinevatel etappidel toimunuga. Kõik kordub. Me astume üha uuesti samadesse ämbritesse, tegelikult me vist lausa käime need ämbrid jala otsas, mistõttu kõik lonkabki. Eks katsuge astuda raudpada ühe jala küljes ning tsinkplekkpang teise otsas kolisemas… Ning lisaks on Ühed ikka ja alati rohkem võrdsemad kui Teised. Küllap on nende jalad briljantidega kaunistatud kuldpanges, mis täidetud ambroosia ja roosidega. Püsivad kauem siledatena. Ahjaa, piimavannid on ka head…