Hetk paradiisis

Laman kiigel. Silmad suletud. Päikese palavad sõrmed siluvad õrnalt kortse mu näol. Laugude taga punavas kumas lendlevad olematud loomad, amööbisarnased olevused, merihobud ja ussikesed ning üks eriti kangekaelne hobuse koonuga kuid koera meenutav olend, kes asjatult üritab kinni püüda enda ees hüplevat sipelgat. Lindude jututuba on avatud. Minuni jõuab kümnete eri lindude jutuvada, küll põõsaste-puude ladvust, küll taevastest kõrgustest. Ma ei tea, mis linnud need on ja ma ei saa sõnakestki aru. Kuulen, kuidas kusagilt kaugelt kogub tuul enda hõlma jõudu, juba ta kohiseb naabri kaskedes, mühinal möödub minu kasvuhoone kõrvalt, asjatult kiletükkides laperdades, riivab pehmelt mu varbaid ning läinud ta ongi. Lindude vadin ei vaiki sekundikski. Ei sega neid ka kõrgustes teed tegev lennukimüra. Üks, teine, kolmaski raudlind lendab me üle. Äkitselt maandub mu käeseljale keegi väike. Kompab oma pisikeste jalgadega minu naharakkude vahel, otsustab siis, et minust pole talle vähimatki kasu ning lendab oma teed. Mul pole mingit aimu, kes see võis olla. Oma seitsmenda meele abil kujutlen, et see oli näiteks lendav sipelgas… Maamesilane sumistab kohutaval kiirusel minust mööda, ikka paremale ja vasakule. Korraks teeb ta äkilise haagi, ma arvan, et ta üritas vältida kokkupõrget liblikaga. Hetkeks vaikivad muud hääled, sest naabri koer otsustab sõna sekka öelda. Kas tal ka midagi tähtsat oli, jääb tema enese teada. Igatahes ei reageeri minu jalge juures pikutav kass sellele teatele mitte kuidagi. Võpatab ainult siis, kui inimtegevuse hääled, ehk kellegi naabri vali kopsimine vaikust lõhestab. Õnneks ei kesta see kaua. Aeg peatub taas. Kui ma siis jälle otsustan silmad avada, tundub maailm pilgu ees kumavas violetses valguses täiesti must-valge. Olen oma tükikese paradiisi jälle kätte saanud. On Maa päev.