Elamise imeline ettemääratus

Kui te olete endale teinud täiusliku plaani homsest aias töötamisest, ärkate hommikul korraliku vihmasaju peale.

Siis, kui olete just magama jäänud, avastab teie kass, et ta tahaks nüüd õue minna. Kui teil on kodus mitu kassi, siis teevad nad sama umbes tunniajaliste intervallidega.

Jalgratta kett tuleb maha just siis, kui sõidate allamäge ning olete minemas külla, mis tähendab, et te lükkate kogu ülejäänud tee ratast käekõrval (juhul kui pääsete kukkumisest) või siis ilmute seltskonna ette õliste kätega.

Kui teil terve nädala jooksul on kolm õhtust küllakutset erinevatele üritustele, siis võite kindel olla, et kõik nad langevad ühe ja sama päeva peale.

Jalavigastuste tekkimise tõenäosus on suurem, mida lähemal on üritus, kus te tantsima peate.

Just siis, kui kass on lõpuks end teie süles mõnusalt magama nurrunud, tekib teil vajadus tualetti külastada.

Kui tulete koju üleni higine ja räpane, selgub, et ahvid on vee ära võtnud.

Sel hommikul, kui teie ainus võimalus tööle saada on helistada sõbrale, selgub, et see sõber on oma telefoni töö juurde jätnud.

Kui teil on plaadile salvestatud viis filmi, siis see, mida te vaadata tahate, mingil põhjusel enam käima ei lähe.

Vahetult enne külla minekut ei suuda te leida seda riideeset, mida tahtsite kanda ning asja uurides saate teada, et keegi teie kodakondsetest on seda terve päeva seljas kandnud.

Saapa tald tuleb alt ära siis, kui olete pikemal reisil kusagil kaugemal linnas ja loomulikult pole teil ühtegi muud jalavarju kaasas.

Just sel päeval, kui te oma meili ei vaata, saabub kiri, mis nõuab otsekohest vastamist ning järgmisel päeval seda teha on juba lootusetult hilja.

Palavik saabub enamasti reede õhtul ning suurema tõenäosusega siis, kui teil kõik rohud kodust otsas on ning isegi viina pole.

Ukse taga koputab postikuller ning toob teile kauaoodatud paki, mille eest tuleb tasuda sularahas ning selge on see, et teil nii palju sularaha kindlasti kodus pole. Või siis olete oodanud kullerit terve päeva ning otsustate siiski vahepeal poes ära käia, mis tähendab, et kuller tuleb just sel hetkel, kui teid kodus pole.

Telefon visab pildi tasku keset nädala kõige tähtsamat kõnet ning loomulikult pole teil võimalik seda hetkel laadida.

Kui teil on ilmtingimata tarvis kedagi telefoni teel kätte saada, siis on selle isiku telefon kas välja lülitatud või levist väljas.

Kui teil on aega ning olete istunud arvuti taha kindla sooviga midagi huvitavat kirjutada, ei tule sellest midagi välja, sest mõte ei tööta ning sulg ei jookse. Kui aga aega napib ning kümme muud tööd tegemist ootavad, nõuavad laused lausa füüsiliselt väljakirjutamist, mistõttu viskate kõik muud tööd nurka ning tegelete mõttetuste ülestähendamisega.

Hetk paradiisis

Laman kiigel. Silmad suletud. Päikese palavad sõrmed siluvad õrnalt kortse mu näol. Laugude taga punavas kumas lendlevad olematud loomad, amööbisarnased olevused, merihobud ja ussikesed ning üks eriti kangekaelne hobuse koonuga kuid koera meenutav olend, kes asjatult üritab kinni püüda enda ees hüplevat sipelgat. Lindude jututuba on avatud. Minuni jõuab kümnete eri lindude jutuvada, küll põõsaste-puude ladvust, küll taevastest kõrgustest. Ma ei tea, mis linnud need on ja ma ei saa sõnakestki aru. Kuulen, kuidas kusagilt kaugelt kogub tuul enda hõlma jõudu, juba ta kohiseb naabri kaskedes, mühinal möödub minu kasvuhoone kõrvalt, asjatult kiletükkides laperdades, riivab pehmelt mu varbaid ning läinud ta ongi. Lindude vadin ei vaiki sekundikski. Ei sega neid ka kõrgustes teed tegev lennukimüra. Üks, teine, kolmaski raudlind lendab me üle. Äkitselt maandub mu käeseljale keegi väike. Kompab oma pisikeste jalgadega minu naharakkude vahel, otsustab siis, et minust pole talle vähimatki kasu ning lendab oma teed. Mul pole mingit aimu, kes see võis olla. Oma seitsmenda meele abil kujutlen, et see oli näiteks lendav sipelgas… Maamesilane sumistab kohutaval kiirusel minust mööda, ikka paremale ja vasakule. Korraks teeb ta äkilise haagi, ma arvan, et ta üritas vältida kokkupõrget liblikaga. Hetkeks vaikivad muud hääled, sest naabri koer otsustab sõna sekka öelda. Kas tal ka midagi tähtsat oli, jääb tema enese teada. Igatahes ei reageeri minu jalge juures pikutav kass sellele teatele mitte kuidagi. Võpatab ainult siis, kui inimtegevuse hääled, ehk kellegi naabri vali kopsimine vaikust lõhestab. Õnneks ei kesta see kaua. Aeg peatub taas. Kui ma siis jälle otsustan silmad avada, tundub maailm pilgu ees kumavas violetses valguses täiesti must-valge. Olen oma tükikese paradiisi jälle kätte saanud. On Maa päev.

Liiga tugev emotsionaalne laeng...

…tekitab minu ajus lühiühenduse. Sõnad paiknevad kaootiliselt ajukurdude vahel, mõttekatked on seosetud ning tähed klahvistikul meenutavad hiina hieroglüüfe. Olen seda tunnet varemgi kogenud, kuid enamasti negatiivsetel põhjustel. Tänane lingivistiline põrmupaiskamine seevastu oli põhjustatud tohutust positiivsest energiast, mis ähvardas mind enda alla matta ning mille täit tähendust ei ole ma veel suutnud hoomata. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et nii umbes neli nädalat tagasi võttis MeieMari tantsutrennis vastu otsuse ikkagi osaleda Jõgeval toimuval naiste võistutantsimisel. Tühja sellest, et rühm poolik, enamus neist suht algajad ning ka vanad kalad võistutantsimise kohustuslikku tantsu nimega „Kannelnaine“ mingil mineviku ajahetkedel ainult nuusutada saanud. Eesti naine on teadagi tantsulõvi. Mõeldud tehtud. Ega ei saa siis rühma nimel lasta longu vajuda. Loomulikult õnnestus mul suure entusiasmipuhanguga enam vähem esimeste trennide ajal korralikult vigastada oma vasakut jalga, mille paranemine tundub praeguse seisuga üsna ebatõenäoline. Ning kui rühm lõpuks tänu meie oma päästeinglitele, Barbarale ja Merilinile (ma kummardan teie kauniduse ees!), suisa kaheteistkümneliikmeliseks kasvas ja naised korralikku lisatreeningut vihtusid, küpsetasin mina end palavikuga kodus teki all. Niipalju siis kahe käega sarvist haaramisest. Kuigi ka paaril teisel Marikesel tuli haiguse hiilivate kombitsatega võidelda, oli siht silme ees vankumatu. Kasvõi nui neljaks, kuid pühapäeval oleme me Jõgeval kohal. Viimane ettevalmistusnädal tundus küll suht hullumeelne. Jõgeva saaliproov meenutas uisuväljakul liuglemist, eriti „Lustilugu“ tahtis jalad alt niita. Kuid proovides filmitud videod ei näinudki kõige lootusetumad välja ja see tõstis veidikene tuju. Või õigem oleks öelda – tekitas tunde, et me ei lähegi päris mütsiga lööma. Tegelikult me siiski läksime. Aga mitte mütsiga, vaid rätiga. Meie Mari lõi kõiki tänasel võistutantsimisel RÄTIGA! Meie tantsitud „Viru memmed“, see hullumeelne eitede kuulujututants, mis kõrvalt vaadates kohutavalt koomiline välja näeb ning mida me ise suure naerupahvaku saatel trenn trenni järel harjutasime, oli žürii arvates kõige parem vabalt valitud tants ning kõigele lisaks võitsime sellega ka publiku südamed. Ehk siis publiku preemia. Sel hetkel, kui autasustamise aegu meie nimi välja kuulutati, oleksin nagu puuga pähe saanud. Kuidas nii! Hommikul tulime välja kindla sooviga vähemalt kümne parima hulka jõuda. Polnud üldse kindel, kas meil neid rätte vaja lähebki. Rätiga uhkeldamise tants oli ju kolmandasse vooru ette nähtud. Sinna saidki ainult 10 parimat. Täna siis küll 11 parimat. Tase oli niivõrd ühtlane, võis žürii jutust järeldada. Kui kohustuslik „Kannelnaine“ meile üsna head punktid tõi, oli muidugi tuju laes enne teist tantsu, ehk „Lustilugu“. Ja siis see juhtus. Poole tantsu pealt suutsin oma haige jala niimoodi ära osatada, et lõpuni tantsisin naeratus ette kleebitud ning silme eest must. Tegelikult ma lausa lootsin, et kolmandat tantsu polegi vaja tantsida. Aga võta näpust. Uskumatuna tundus kuulda meie numbrit 16, mis kolmandasse vooru edasi pääses. Ausalt öeldes läksime oma Memmesid tantsima tohutu entusiasmiga ning küllap see paistis ka igast küljest välja. Mina igatahes suutsin ühes kohas soperdada ning teised rääkisid sama. Pingelangus oli igatahes tuntav – kellel läks süda pahaks, kes muutus lihtsalt näost valgeks ning mina sain lõpuks aru, mida ma oma jalale teinud olin… Ülejäänud aja kuni tulemuste teatamiseni, veetsime mõnusat rahvamuusikat kuulates. Ma ei mäletagi, millal ma viimati laulu „Sa oled nõnda ilus, kui peldik puude vilus…“ kuulasin :) Lõõtsamees oli mulle tundmatu, kuid tuletas meelde, et ma pole oma ammu antud lubadust ikka veel täita suutnud. Tuleb see lõõts ikka kusagilt leida ja mängima õppida. Ahjaa, kas ma juba mainisin, et Meie Mari tuli võistutantsimise üldkokkuvõttes kolmandale kohale. Me saime KOLMANDA koha. Meie, kes me kuu aega tagasi kahtlesime, kas me ikka üldse lähemegi… Julge naise rind on auhindu täis.

Kõik religiooni ja usunditega seonduv...

…on mind juba lapsepõlvest saati paelunud. Alustades aegadest, mil ma ei suutnud aru saada, miks jõulud kui paganlik püha millegipärast Jeesuse Kristusega kokku seoti ning tänu sellele siis ka sotsialistlikus nõuka-ühiskonnas keelatud asjade nimekirja asetati. Teadmisjanu on üks asi, kuid tolle aja poliitilisest korrast tingituna kuulus usuteemalise lektüüri kättesaadavus samasse kategooriasse ulmekirjandusega. Ehk siis – katsuge ilma Internetita kohalikust eelmise sajandi kaheksakümnendate raamatukogust otsida vastust küsimusele, mida endast kujutab näiteks ristiusk ning miks mulle tundub, et see pole mitte ainus usund maailmas. Väga kõvasti ei tohi oma küsimusi kuulutada ka, sest usuteemal mõtisklemine ei sobi komnoorele mitte kuidagi… see on niisama vähe aktsepteeritav kui näiteks kõnelemine naiste võrdõiguslikkusest kooli komsomolikoosolekul. Kuidas nii? Meil Nõukogude Liidus on kõik inimesed ju võrdsed! Seda, et võrdõiguslikkuse sildi all pidev naiste topelttööle sundimine ning alavääristamine käis, ei tohtinud ometi märgata. Pigistame silma kinni. Nii nagu kiriku koha pealtki. Ainult ajupestud inimesed lasevad religioonidel end lollitada ning üks mõistusega olend ei saa ju uskuda mingitesse müstilistesse jumalustesse, veel vähem käia oma eluteed küsitava päritoluga pühade raamatute järgi. Eks me kõik tea nüüdseks, või vähemalt teeskleme seda teadmist, et sotsialism ise kuulus samamoodi religioonide hulka, kuulutades mingi taevase päästja – kommunismi – saabumist, mis igaveseks ajaks igavesti inimesele õndsa elu toob. Paradiis jäi paraku metsade ja mägede taha. See elu, mis meid praegu ümbritseb, on üks korralik segukokteil kõiksugu erinevatest usunditest, vanad ja väärikad, sajandeid üle elanud maausundite kombed segatuna kõige uuemate, kapitalistliku tarbimisühiskonna ebajumalustega. Ja see on tegelikult täitsa normaalne. Iseenesele teadvustamata ja oma terava mõistusega vastuollu minemata võtavad inimesed üle ühte koma teist, vaevamata oma pead lõputute küsimustega – kuidas, miks, milleks, mismoodi ja millega see kõik lõpeb. Mäletan, kuidas 90ndate keskpaiku, ehk siis uue vabariigi algusaegadel, suurenes hüppeliselt inimeste arv, kes iseendid tagantjärele ning oma lapsi kirikus leeritada lasid. Praegu kuulub iga pisemagi tähtsusega ehitise või ürituse või sünnipäeva juurde kohustuslik papi õnnistus. Sest see on moes. Ja ega kirik pole tõesti püha lehm, et seal ei võiks rokk-kontserti pidada. Mul pole ka tegelikult mitte midagi selle vastu, kui meie rahva sünkjat varjupoolt esindav Anu Saagim omaenese bravuuriihaluse toitmiseks kirikuvõlvide all paljast naissoost Kristust etendab. Igaühele oma. Samas annan ma endale aru, et meie hulgas on väga palju inimesi, kes pühakirja täht-tähelt võtavad ning kelle hinged ja mõistus käivad teisi radu pidi ning kelle hinge häirimiseks pole minule mitte keegi luba andnud. Kui mina olen vannis, siis ma küll ei taha, et minu vannituppa tormaks kaameratega varustatud punkrokibänd, roniks minu vanni servale ning kukuks linnu kombel kaagutama, kusjuures kogu maailm näeb seda veebikaamera vahendusel. Kui ma siis juhuslikult protestima hakkan ja nad oma vannitoast välja ajan, süüdistatakse mind ebatolerantses käitumises ning rahva vabadusihaluse pärssimises. Mis tähendab, sinu vannituba ja sinu privaatsus! Mida rohkem ma meid ümbritsevat maailma vaatan, seda enam hakkavad silma ühised jooned ajaloo erinevatel etappidel toimunuga. Kõik kordub. Me astume üha uuesti samadesse ämbritesse, tegelikult me vist lausa käime need ämbrid jala otsas, mistõttu kõik lonkabki. Eks katsuge astuda raudpada ühe jala küljes ning tsinkplekkpang teise otsas kolisemas… Ning lisaks on Ühed ikka ja alati rohkem võrdsemad kui Teised. Küllap on nende jalad briljantidega kaunistatud kuldpanges, mis täidetud ambroosia ja roosidega. Püsivad kauem siledatena. Ahjaa, piimavannid on ka head…