Mulle ei tohi mingil tingimusel...

...mainida sõna projekt. Siis mul tavaliselt sõidab katus ära, ma kukun mingeid taotlusi kuhugi kirjutama, annan oma sõrme ja allkirja ning siis kui projektiga tuleb tegelema hakata, mässan hommikust õhtuni mingite programmide, kohtumiste, vestlusringide, esitluste, sõitude ja õhtusöökidega. Ja kui siis projektikülalised ära on saadetud, istun nagu kuivanud meritäht õpetajate toas ning joon teed. Isegi kohvi ei taha enam. Praegu käimasolev Nordplus Junior projekt FEEL on päris sarnane eelmisega, ehk siis keskendub teistsugusele õppele koolides, maailma paremaks tegemisele ning sellele veidrale, samas kõige tähtsamale asjaolule, et laps peaks koolis õnnelik olema. Siis ta ju õpib ka. Eks muidugi õpib inimene igal hetkel. Ma ikka mäletan Mihkeli tarka juttu sellest, kuidas tegelikult on õppimine pidevalt toimuv ning iseenesest väga meeldiv protsess. Kui me laseme sel olla. Tavaliselt me torgime ja õiendame ja sunnime tagant, põhjendades oma käitumist igasuguste kellegi poolt kusagil välja mõeldud normide ja reeglistikega. Et peab ja muidu ei vasta nõuetele. Ja kui ma siis täna hommikul seal teetassi taga üritasin oma väsinud tükke koos hoida, selgus, et ka meie koolilt nõutakse täiesti jabural moel õpetajate kvalifikatsiooni tõestava dokumentatsiooni olemasolu. Pole nagu üldse oluline, et kogu kupatus digitaalkeskkonnas kenasti olemas ja juurdepääs kontrolli vajavatele isikutele garanteeritud. Ei, sellest neile ei piisa. Igal pool mujal on olemas paberkandjal, järelikult peab meil ka olema, sest nii on kogu aeg olnud ja üleüldse, kui teil pabereid pole, kuidas te siis ise kontrollite, et teie õpetajad ikka vastava haridusega on. Ega te ometi ei taha öelda, et usaldate oma inimesi...  Hetkega tärkas minus revolutsionäär ning kogu õpetajate tuppa koondunud seltskond nägi imelist transformatsiooni poolsurnud meritähest võitlushimuliseks Krupskajaks. Ei saa ikka rahu niikaua kuni meie maailm jaburatel reeglitest ja nõuetest kokkukeerutatud kanajalgadel püsib. Nosce hostem ehk süsteemiga võitlemiseks tuleb kasutada teadmisi ja süsteemi enda vahendeid. Revolutsioon jätkub… Igatahes

Ütle meri mu meri...

Mulle ikka jätkuvalt meeldib pea ees vette hüpata. Seda vahel kohe otseses mõttes. No ega ma ei osanud uneski näha, kui ma paar aastat tagasi hullu mõttena kandideerisin Islandile töövarjuks, et tänu sellele fantastilisele käigule mind lähiaastatel mitu koostööprojekti ees ootab. Üheks teiseks hulluks, kellega Islandil kohtusin, oli Irina. Sillamäelt. Ma polnud Sillamäel käinudki, see ju kinnine linn vene ajal. Praeguseks aga tundub, et Sillamäest hakkab saama mulle suurim huviobjekt siin Maarjamaa pinnal. Ja Irina... No mis ma oskan öelda... hullukesed saavad ikka kokku ja mul igastahes on jube hea meel, et meie koostöö on super nii tehnilisel kui intellektuaasel kui psühholoogilisel tasandil. Irinal lihtsalt vaja veel üks laps sünnitada, siis oleme võrdsed ka sel tasandil... Nojah, ma muidugi iidne ja tema veel noor, aga see pole mingi näitaja.

Täpsemalt hüppasime me merre Haapsalu lähedal Topu puhkemaja juures. Viis päeva intensiivset lastelaagrit, mille osalised Sillamäe vanalinna koolist ja minu kodusest armsast Gaia koolist. Haapsalu on üks nunnu väikelinn, mis vist paljudel eestlastel veel avastamata, mulle meeldib ta näiteks palju rohkem kui Pärnu. Ja Topu puhkemaja rannik on ääretult kaunis ning lastel oli seal palju avastamist. Minu Gaia lapsukesed veetsid ilmastikumuutusi tähele panemata pea kogu sealviibimise aja õues millimallikaid karjatades, kividega mängides, kiikudes, mutta kukkudes, märjaks saades, jalgpalli mängides ja üksteisega suheldes. Usun, et nende päevade jooksul neile antud vastutusvabadus arendas neid rohkem, kui mistahes õppekavasse sisse kirjutatud õõnsad sõnad.
Oma detektiiviandeid arendasime me ka Haapsalu linnas, osaledes detektiiviprogrammis, mille käigus külastasime Haapsalu viit kuulsaimat kohta, otsides vastuseid küsimustele. Vahel on veider, et oma suures õpetamisetuhinas ei taju me tegelikult seda, et lapsed on juba oma loomult uudishimulikud ning nad tahavad minna muuseumisse küll, aga mitte kuulata tundide kaupa kedagi rääkimas... neil vaja ise käia ja avastada ja katsuda... just see katsumise moment on oluline... kahjuks meil väga palju kohti ei ole, kus asju katsuda saaks... no lähevad katki ju...
Meie projekti peamine eesmärk oli aga hoopis lühikeste filmikeste tegemine. Ja selle ülesandega said lapsed suurepäraselt hakkama. Jällegi tajusin, et kui lastele hästi konkreetselt ja lühidalt selgitada, mismoodi saaks teha, kuidas stsenaariumi kirjutada ning mil moel filmimine õnnestuks, siis haaravad nad lennult ja jooksevad õhinaga ise asja kallale. Ma muidugi peaksin hakkama oma vene keelt praktiseerima... ikka päris tobe on, kui tead, mida tahad öelda, aga vat neid sõnu pole vene keeles olemas sinu peas.... Jajah, ma saan ju aru, et tegu oli meil lõimumisprojektiga, ehk siis vene lapsed kuulsid eesti keelt ja said rääkida eesti keelt, aga no andke andeks, päris kindlasti ei ole nende viienda ja seitsmenda klassi laste sõnavaras spetsiifilisi filmimist puudutavaid eestikeelseid sõnu. Neid pole ka täiskasvanutel. Üleüldse on see keeleküsimus praegu kuidagi õige teravaks puhutud. Olen ise Sillamäel nüüd ära käinud ja arvestades seda multikultuurset seltskonda, kes seal elab ning kelle hulgas eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi on näpuotsaga, siis on üsna loogiline, et suhtluskeeleks on vene keel. Kuidas sa harjutad, kui sul kellegagi rääkida pole. Samahästi võiksime me Gaia koolis hakata õpetama suahiili keelt...
Niiet jah, igast hulludega koos saab igast projekte teha, areneda ja uudishimu rahuldada ning vaevalt et meie Irinaga sellise eluviisi üldse kunagi lõpetame. Ja see fakt, et mul nähtavasti septembrikuiselt külma merevette ujuma ronimise otsesel tagajärjel on nüüd totaalne külmetus ja et tatine nina kohe üldse mitte seksikas pole, tuleb lihtsalt ajaloo prügikasti kanda. Sest kui ma aja tagasi keeraksin, läheksin ikkagi lastega vette. Sest elu on seiklus. Elementaarne!

"Ma ei hakka su jutte üldse lugemagi...

…sest esiteks ei oska naised kirjutada (no nimeta mõni „hea“ naiskirjanik), teiseks on naise kirjutatu minu jaoks ilmselgelt liiga aeglane ja kuiv ja üleüldse kirjutad sa liiga keeruliselt.“ Harva on inimesed võimelised oma arvamusavaldusi ilustamata ja puhtsüdamlikult välja ütlema. Otse näkku vähemalt. Seda hinnalisemad need hetked on. Natuke võiks ju kahekümne esimese sajandi feminismi ja võrdõiguslikkuse valguses mässata naiskirjanike olematusse kuulutamise pärast, kuid mulle pole eriti kunagi see liigne võrdsuse taga ajamine meeldinud. Samavähe kuulub minu olemuse juurde ka inimeste naisteks ja meesteks jagamine, eriti just intellektuaalsel tasandil. Loomulikult on naised läbi ajaloo oma margi tõsiselt täis teinud igasugu kirjanduslike katsetustega, kuid sama kehtib ka meeste kohta. Ja vahepeal lasevad naised-mehed teineteist provotseerida lausa kosmilisel tasandil. Meie oma kodumaisest kirjandusest tuleb koheselt meelde Ruitlase „Naine“, millele Merca nõrkusehetkel „Mehe“ vastu kirjutas. Mõlema raamatu mõte jääb minule ebaselgeks. Aga  kirjandusega on nagu napsiga – mõnele meeldib õlut kaanida hommikust õhtuni, teine lubab endale paar korda aastas head veini või viskit. Ja kui mingil müstilisel moel ikkagi prooviks autorite sootunnustele läbi sõrmede vaadata ning lihtsalt kirjandusele keskenduda, siis ehk leiaks ka kirjatükis leiduva mõtte üles. Tahaks uskuda, et ilma mõtteta ei hakka keegi kirjutama. Midagi peab ju inimese hinges kripeldama kui ta sule kätte võtab või klahve klõbistama asub. Tulemuse loetavus või arusaadavus sõltub eeskätt kirjutaja stiilist ja väljendusoskusest. On hetki, mil kirjutamine näiliselt kergelt välja kukub, ehk siis „vaim tuleb peale“ ja käsi kirjutab otsekui iseenesest. Enamasti „ilmutavad“ end niimoodi luuletused. Kuid olgem ausad, ilma lugejata poleks kirjandusel üldse mingit mõtet ning kogu diskussioon taandub tegelikult sellele, missugune on kirjasõna tarbija. Neil, kes inimmõistuse sügavaimate tasandite poole piiluda ei julge, pole mõtet Kafka „Protsessi“ üle paarikümne lehekülje lugeda. Kes pole kunagi kogenud või ei mõista armastuse traagikat ja lootusetust, neid jätab Bronte „Vihurimäe“ arusaamatuse künka otsa ning raamat tundub tühipalja kritseldusena. Maailmavalu Juhan Viidingu luuletustes näib jabura halamisena neile, kelle maailm on kahetasandiline ning elu mõtte otsimine pole kunagi pähegi tulnud.

Ja tegelikult on asi veelgi proosalisem. Kui sind ei huvita see, mida mina mõtlen, tunnen ja mida mul öelda on, siis ära loe seda, mida ma kirjutan. Ma luban, et ei võta seda südamesse… või vähemalt proovin… 

Kuuesaja meetri pärast pöörake paremale ehk kuidas Laiuse Marid Kehras käisid

Marikestel on sõprustantsijad Kehras. Päikeseratas. Saime nendega esimest korda kokku eelmisel suurel peol Tallinnas, kui pidime üksteise kõrval staadionimuru kulutades tantsujooniseid õppima ja hiljem soojendasime tutvust naiste tantsupeo ajal kohalikus raudteelinnas. Nüüd kutsusid sõbrakesed Meie Mari Kehrasse pidule esinema. Festivalile. Folkloorifestivalile "Tunne oma rahva(u)st", mis juba teist aastat Kehra pargis toimub. No olgu selle festivali nimetusega kuidas on, aga kõigepealt oli meil tarvis Kehrasse orienteeruda. Geps on selline tore abimees, mis igal endast lugupidaval orienteerujal telefonis olemas on. Aga kui ta järjekindlalt käseb sul paremale pöörata, siis tekib ühel hetkel tõesti tunne, et kas me juba ringiga koju tagasi ei jõua... eriti kui teeservale ilmub silt "Alavere"... Igastahes kohale me siiski jõudsime ja võime nüüd kõigile rääkida, kuidas me ühe päeva jooksul nii korda kuus Kehras käisime. Ikka sisse-välja... ups, seda ei tohtinud öelda enam... Kehra on iseenesest tore kohake, kui tuul just tselluloositehase poolt ei puhu. Kui puhub, siis võib liikvel näha rätikuid näo ees hoidvaid autojuhte, kes üritavad ühe hingetõmbega võimalikult pika maa läbida, sest hais on tappev. Kohalikud on kas ära harjunud või immuunsed. Ega tegelt on Laiusel ka kevadine iseloomulik aroom täiesti olemas ja eks hais kuulub kultuurikihi juurde.  

Kultuuriprogrammi me tegelt nii väga ei näinudki. Enne meie esinemist olid laval mustlased, kes laulsid minu arust täitsa vene keeles, aga ma võin muidugi eksida. Mustlastantsu tehti ka, aga siis hakkas äkki kõlaritest hoopis Macarena kostma. Mul hetkeks hea meel juba, et kollased Mari lillekesed saavad äkki mustlasbändile minna tausta tantsima, aga võta näpust, mehed olid endale Macarena peale päris oma laulu teinud ning meie shõuetteaste jäi kahjuks ära. Oma viisteist minutit kuulsust saime ka meie kätte, kusjuures minul oli pisut külalistantsija tunne, sest sain ainult kahes tantsus osaleda ning ülejäänd naisukesed pidid neli tantsu järjest vihtuma, sel ajal kui mina pealtvaatajatega selfisid tegin. Eks promotiim on ka muidugi vajalik ning selle osa täitsin ma auga ära - päris mitu inimest teab nüüd, et kollaste triibuseelikutega Marid on pärit Laiuselt ja et Laiuse on Eestis. 

Kuna meie Päikeseratta tüdrukud olid ürituse aktiivis ning tormlesid mööda territooriumi ringi, siis me kahjuks nendega ei selfisid ega jutupause teha ei saanud. Olime suht omapead ja mõtlesime, et enne äraminekut võiks ju siis kaeda, et kus see maaliline Jägala jõgi on. Kui me jäätisemüüja käest küsisime, vaatas ta meid suht imestava pilguga ja ütles siis - pöörake siit telgi kõrvalt paremale, seal see vesi on... 

Otsustasime, et enne kojusõitu käime jugala jäga juurest ka läbi. Mõeldud-tehtud. Ristmikult pöörasime paremale... 

Jalgrattasõit ja seks...

... pidavat olema kaks asja, mis kunagi ei unune. Seda muidugi juhul, kui need korralikult omandanud oled. Pärast tänast tantsutrenni võin ma siia ritta vabalt kolmandaks rahvatantsu lisada. Jalgadel on ikka hea mälu, lased mõistusel puhata ja jalad-käed-puusad teavad ise mida teha. Eriti memmede tantsus. Polnudki ammu sellist krõnksliigutust teinud... päris huvitav tundus. Aga jah, kuigi tegin rahvatantsuga lõpparve juba aastavahetusel, on ikka siinseal olukordi, kus minu ihuliikmeid triibuseelikusse mässitakse ning tantsupõrandale tiritakse. Ega mul ei ole midagi selle vastu ning täna oli kuidagi eriti tore ja nostalgiline oma naisukestega koos viibida. Ja tõdeda, et kõik on ikka vanaviisi. Ikka veel visatakse nalja, mis trükimusta ei kannata, aga vastavalt ühiskonnas toimuvatele protsessidele on lisandunud poliitilise korrektsuse õppetunnid - ei tohi öelda sisse-välja, ei-ei ette-taha ka ei tohi... ah pagan, juba läks meelest ära, et kuidas siis tohib... ei tohi seista otse taga, eriti kui sinu ees olev naine on upakil asendis, niimoodi võib valesid signaale anda. Samas on jumala okei, et naiste uued tantsud on Hobu ja Uih-aih... ei olnud, miski muu oli... Ups ei olnud ka... no vahet pole. Mõlemas tantsus on tuntavalt hobuste jäsemete liikumist matkivaid liigutusi ja see on täiesti poliitiliselt korrektne. Tegelt oli mul natuke kurb meel, et me selliseid tantse siis ei teinud, kui mina veel aktiivset Marikest mängisin. Siis oli muidugi vaja läbida balletiperiood onju... Aga kuna meie laupäevane esinemine tuleb Kehras, kuhu kogunevad igast masti erinevate rahvuste esindajad oma oskusi näitama, siis sobivad sinna hobuste ja memmede tantsud väga hästi. Ja loomulikult lätlaste polka. Huvitav, mis rahvust me ikkagi esindame... Tuleb välja nuputada. Laupäeval Kehras näeme, Marikesed ja muidu mammud.

Latte ja jäätisekokteil...

...teevad soojal suvepäeval mööda eikellegimaad ringi tiirutava jalgratturi rõõmsaks iga kell. Rattausku inimesed on tegelt niisamagi rõõmsad. Ka siis, kui taevast sajab pussnuge või kõrvetab päike kuklakarvad ära. Ja ka siis, kui massiivsed rekkad neist kitsal teel millimeetri kauguselt täiskiirusel mööda vuravad, niiet ratta teel hoidmiseks tuleb kasutusele võtta ka need lihased, mida sul ei ole. Aga eriti rõõmsaks muutuvad ratturid siis, kui neile teeservas mõnusad toidukohad ette juhtuvad. Nagu näiteks Jõgeva-Mustvee maanteel Sadala ristis Kantkülas asuv Veski Külalistemaja.

See koht on tegelikult väike ime. Ma nii mäletan neid aegu, mil risti peal asuva vana veski varemed kummituspisaraid valasid ning sünge mälestusena teeliste pilke püüdsid. Kaua sa ikka kannatad kurbade naeru, tuleb ohjad pihku haarata ja tegutseda, nii võisid ehk mõelda need tegusad inimesed, kes veskist tänaseks kauni pärli on välja võlunud.

Välimuselt super majakene peidab oma sisemuses veel paremaid maiuspalu. Oma esimese tõelise latte jõin ma näiteks selles kohas... no ei olnud ma varem kihilist piimakohvi näinud... Ja raudselt maailma esikümnesse mahutuvad nii maitselt kui väljanägemiselt need toidud, mida Veskis pakutakse. Jah, ei ole tegu Pariisi eliitkohvikute rajoonis asuva toitlustusasutusega... see on lihtsalt üks vana Veski poolel teel Mustveesse... keset põlde ja metsi... teeristil. Ja täna näiteks ei olnud mu kohv üldse mitte kihiline, aga see-eest oli ploomimahlaga jäätisekokteil suurepärane!
Ja mitte kuidagi ei saa mainimata jätta kuninglikku tualetti, sest kuhu siis veel ratturil minna, kui ta juba näiteks tund aega pedaale on vändanud ja nüüd kosutuseks jäätisekokteili ära luristanud.

And last but not least - vähemalt sealsamas tualetis on seina peal alati kunstišedöövrid. Viimane kord leidsin sealt kala, seekord anti mulle teada, et kiirustada pole kuhugi ning Veski külalistemaja ootab alati. Koos kohvi ja kokteiliga.

"Me oleme ära unustanud, mis asjad on päris...

...me oleme unustanud, kus on päris elu. Vaat kui tuleb maandub siia poe taha UFOde laev, teeb tšikibriki ja kõik materiaalne on kadunud. Inimesed on alasti. Kuhu nad siis lähevad, kust nad varju otsivad. Vaat siis tulevad nad siia puu juurde. Sest see on päris. See on kodu." Nii räägib Mati. Pajupuust Paldiski maanteel. Sellest 300 aasta vanusest puust, millesse on talletunud meie esivanemate vaimud ja aastasadade tarkus ning mis just nüüd sellel hetkel on känguruhüppe kaugusel metallmonstrumite lõugade vahele sattumisest. Täpselt nii nagu Avatari filmis. Seda filmi vaadates raudselt sajad tuhanded poetasid pisara, tundes, kuidas hingepuuga koos rebitakse lõhki miljonid nähtamatud energiasidemed. Kui ma täna õhtul seda Avatari filmi kodupuud meenutavat paju kallistama läksin, olid kõik need tuhanded pisarapoetajad turvaliselt oma betoonkarpides peidus. Hoolimata sellest, et terved pikad teelõigud olid palistatud juba ohvriks langenud puulaipadega. Mis teha, paratamatus ju, teeplaneerijatel pole teed kuhugi laiendada, kui need pagana puud igal pool jalus tolgendavad. Sest teid on meil väga vaja. Mati arvab teisiti. Tema julgeb teisiti arvata, teisiti mõelda, teisiti tunda, teisiti rääkida. Ta on tänase päeva jooksul igat masti ajakirjanikele juba rääkinud, miks ei tohi seda pajupuud tappa. Aga ta arvab ise ka, et eks need ajakirjanikud käisid lihtsalt linnukest kirja panemas. Meie avalik meediaruum on nii kallutatud, et selle toele lootma jäädes oleme varsti kogu täiega betooni ja bituumeni alla maetud. Mati usub päris inimestesse. Neisse lastesse, kes ei julge kooli minna ja päevaks pajupuu alla tema telgi juurde peitu tulevad, sest nad pelgavad, et puu õhtuks kadunud on. Usub neisse inimestesse, kellega koos ta puu ümber väeringe teeb. Usub neisse, kes tunnetavad ouu väge ja vaimu... Ma tahan uskuda koos Matiga. Ma tahan uskuda, et hoolimata sellest suurest ärevusest ja värinast, mida ma pajupuu hinges tundsin, suudame meie, inimesed, vastu astuda hirmu ja vägivallaühiskonna rünnakule. Sellepärast ühinen Mati üleskutsega - inimesed, tulge paju alla, tulge välja oma betoonkarpidest, tulge välja Facebookist ja telekast, tulge päris elu juurde, tulge puu juurde, tulge tantsime ja laulame, tunnetame seda väge, mis siin on! Kui meid on piisavalt palju pajupuu ümber, siis metallmonstrumid ei saa teda hammustada. Jah, meid saab ära viia, süüdi mõista, karpi panna, aga meie asemele tulevad teised. See pajupuu on meie transformatsiooni proovikivi. Meie oleme revolutsionäärid, kes pole mitte vastu vaid on poolt. Me oleme elu poolt! Elu ja armastuse poolt!