Kusagil seitsme maa ja mere taga...

... on üks saar. Meritähe saar. Ühel hommikul kui Meritäht oma jalad koopast välja sirutas külmusid ta varbad koheselt. Hirmunult puges Meritäht koopa tagumisse nurka ja sosistas Kolmejalgsele Krabile:
"Kuule, meil on õues vist koletised. Nad tahtsid mu varbaid ära süüa. Nende mürk on halvav. Täpselt nagu ruutkaheksajalgadel."
Ruutkaheksajalad on neljakandilised kombitsatega olevused, kes Meritähe eest salaja ühel hetkel tema saare lõunapoolsel külje asuvad veealused kaljud oma elupaigaks valisid. Meritäht avastas nad puhta juhuslikult. Ta oli nii ametis laevahukust pääsenud kapteni elule turgutamisega, et tal polnud üldse aega oma saare igat soppi külastada. Ükskord aga vajas ta just nendel kaljudel kasvavat meriheina, et maitsvat suppi keeta, mis päästetud Meretagust Meest kosutaks. Sukeldudes tabas teda suur üllatus - kõik kohad olid täis veidraid vedrulaadseid olevusi, kes Meritähte nähes mitte peitu ei pugenud vaid teda üheskoos kohe ründama asusid. Tookord jäi supp keetmata. Siiamaani ei unusta Meritäht oma tuikavat vasakut kombitsat, mis Ruutkaheksajala mürgijoale ette jäi. Õnneks oli Meretagune Mees juba piisavalt tugev, et Meritähe valutavaid ihuliikmeid paitada ja valu minema puhuda. Aga seekordse nähtamatu vaenlasega ei mõistnud Meritäht midagi peale hakata.
"Mina ei tule õue. Mul ainult kolm jalga alles. Ma ei tohi neid lasta ära napsata!" Kolmejalgne Krabi jäi endale kindlaks. Temalt polnud abi loota. Meritäht murdis pead. Meretagune Mees oli just praegu ära oma rännakutel kaugetel maadel ning tema tagasitulekule Meritäht lähemal ajal ei lootnud. Aga koopast välja oli vaja ometi saada. Kuna aegade jooksul oli meri rannale uhtunud igasugu veidraid asju, mida Meritäht siis kenasti kokku korjas, ära puhastas ja tallele pani, sest ega rand ei saanud ometi mingi prügiladu välja näha, siis arvas ta, et küllap ta nende asjade hulgast endale sobilikud kaitsevahendid leiab. Ootusärevalt asus ta oma varandust uurima.
Mida kõike Meritähe laos ka ei leidunud. Seal oli hulgaliselt inimeste toidunõusid - lusikaid ja kahvleid, tasse ja taldrikuid, hõbedast ja plastmassist topse ja topsikuid, kausse ja kastruleid, isegi üks suur malmpada. See on tõeliselt raske isend ning Meritäht vajas tema koopasse tarimiseks saja kaheteistkümne Vilekrabi abi. Vilekrabid on üldse Meritähe kõige suuremad sõbrad. Nendega pole kunagi igav, sest nad lobisevad ja vilistavad kogu aeg. Nad on Meritähe kõige andunum kuulajaskond, kui too Meretagusele Mehele raamatuid loeb ja jutte vestab. See on ka ainus aeg, mil nad tõesti tasa suudavad olla. Jajah, raamatuid on siin aardekambris päris suur hulk. Nende kuivatamise ja puhastamisega näeb Meritäht alati kõige rohkem vaeva, aga aastate jooksul on tal mitmeid oma nippe välja kujunenud. Näiteks aitab kuivamisele kõige paremini kaasa pehme valge liiv seesamisalu keskväljakul. Meritäht ei tea, miks sealne liiv sootuks teistsugune on kui mujal saarel, kuid raamatutele mõjub see hästi. Nende lehed kuivavad nagu imeväel ning vahel on juhtunud, et juba peaaegu kustunud tähed uuesti selgeks ja säravaks saavad. Need raamatusse kirjutatud tähed ikka. Mitte taevatähed. Nood säravad nagunii. Aga seekord ei aita Meritähte ükski raamat. Ta tegelikult juba teab, mida tal vaja oleks. Kusagil siinsamas üksikute plätude, tenniste ja kõpskingade hulgas peab olema üks paar... kõrge säärega karvaseid saapaid. Jah, just neid läheb tal praegu vaja.
Julgelt astub Meritäht uuesti koopast välja ning... tormab hetke pärast sisse tagasi. Ei või olla, nähtamatud näpistajad kahmasid koheselt kinni kõigist saabaste seest välja jäänud kehaosadest ning Meritähel ei jää muud üle, kui ennast üleni ära peita. Nüüd on Meritähel eriti hea meel valge puhvis kasuka üle, mille puhastamisega ta kunagi nädalaid vaeva nägi. Ooperipingiviinid käisid teda mitu korda narrimas, et milleks ta sellise mõttetu karvakeraga mässab. No muidugi, nemad näevad iga kell välja nagu Pavarotti pidurüüs, aga Meritähel läks just nüüd vaja seda mõnusat karvast kasukat. Mässinud ennast korralikult sisse, üritas Meritäht kolmandat korda koopast väljuda. Võibolla oleks parem olnud, kui tal see poleks õnnestunud. Sest see, mis teda õues ees ootas, võtaks jalad nõrgaks ka kõige kogenenumal saareelanikul...

minu

kõike
ei saa sõnadega seletada
lauseisse laduda
kivisse kirjutada
armastus 
on minu sõrmejäljed sinu põsel
hieroglüüfina liblikatiival
igaviku dešifreerida

igasugu päevi peavad inimesed. Täna näiteks on autismipäev. Autism tundub viimasel ajal lausa moesõna olevat. Inimesed teadvustavad ja hoolivad ja uurivad ja arvavad. Ühest küljest on see ju tore. Teisest küljest... me ei saa kunagi päriselt teada, mida teine inimene tunneb. Ainult arvata. Vahel tunnetada. Harva ehk mõista... päriselt päriselt. Ja see saabki ainult nii olla, sest meil on raskusi iseendagi mõistmisega, saati siis teise olevuse tundmisega. Eriti kui too teine ei mahu "normaalsuse" raamidesse. Seda siis kultuuri ja ühiskonna poolt paika pandud "normaalsusesse".
Mul on juba kaheksateist aastat selline olevus kodus. Minu küljest tulnud. Osa minust. Minu sarnane, aga ometi nii erinev. Ma ei mõista teda tegelikult. Ma olen õppinud teda tajuma ja tunnetama, aga ma tunnistan, et ei mõista. See on olnud raske ja keeruline teekond, olla koos temaga, kasvada koos temaga... Ja tunnistada endale, kui juhm ja mõtlematu ma olen olnud, kui palju asju valesti teinud, kui tihti tundnud, et mul pole aimugi, mida teha või kuidas olla... Ometi pean ma suutma alati leida sellise tee, et temal oleks hea. Sel imelisel olevusel, kes meie "tavalisse" maailma ära mahtuda ei taha. See on lakkamatu äraarvamise teekond. Kunagi ei tea, kuhupoole pöörata või millist teeotsa pidi minema hakata. Aga ometi lähed. Armastuse jõul ja juhatusel. Igavikuni välja. 

Küsi ja sulle antakse ehk kuidas me Moskva kaudu Valencias ära käisime

Jah, tõepoolest, oma teisele kodumaale ehk Hispaaniasse olen ma ikka tavaliselt kas Praha või Frankfurdi kaudu lennanud. Kuna seekord aga oleks lennupiletid kogu projekti eelarve ära söönud, siis tuli valida veidi jabur marsruut - sõita kõigepealt sihtkohale vastupidises suunas, et siis korralikult viis tundi Aeroflotis veeta.  Kogu oma tohutu reisipagasi juures olin ma suutnud seda lennufirmat siiani vältida. Ja nüüd sain endale kingituseks just need piletid, sest olin äsja oma lapsele öelnud, et Aeroflotiga küll ei lenda.Kui meie noorim õpetaja ütles, et tema pole Aeroflotist isegi midagi kuulnud, siis mina tema vanusena polnud kuulnud ühestki teisest lennufirmast peale Aerofloti.

noorim ja vanim - ühele Aeroflot uudissõnaks, teisele lapsepõlve ainus lennufirma 

pika lennureisi vahepausil tuleb kindlasti venitusharjutusi teha - õnneks olid teised lennujaama elanikud piisavalt uniste nägudega, et imestust avaldada  

Aerofloti hommikusöök - eksklusiivne kohvitass ja šokolaadike olid ainsad positiivset mälestust tekitavad kahjuks  

Õnneks oli lennuk täitsa okei ja toit polnud ka just kõige hullem, aga Šeremetjevo näitas klassi. Jätkuvalt ei kõnele venelased ühtki teist keelt peale oma emakeele ning lennujaama turvakontrollis saime ikka päris kenasti sõimata. Noh et mis me seal jokutame, kas ei saa juba kiiremini ja miks sall pole ära võetud kaelast. Tegin siis näo, et ei saa aru ja palusin neil rääkida keeles, mida ma mõistaksin. Selle peale mind lihtsalt ignoreeriti. Üldse kamandasid erinevad lennujaama vormiriietes töötajad meid mitmetes kohtades suhteliselt karmi häälega ja kui me siis arusaamatute pilkudega neile otsa vaatasime, nad isegi ei üritanud mingis teises keeles vestlema hakata. Erilise kohtlemise osaliseks sai Jaanika, kes poekeses mingit vene rahvuslikku peakatet pähe proovis ning mille peale müüja talle väga konkreetselt teatas, et ta seda teha ei tohi ja peab ära panema. Jaanika meil vene keelt ei räägi. Neil ei tekkinud mingit dialoogi. Sealt poest me väljusime, et mitte kunagi tagasi minna.

Samas oli Šeremetjevos ka paar huvitavat vaatepilti. Üks neist Gettsleep magamisboksid. Ma tean küll, et lennujaamades on need olemas, aga see oli esimene kord neid ka päriselt näha. Põhimõtteliselt ostad endale kappi magamiskoha. Kuna me olime kella kuueks hommikul juba päris väsinud, siis avaldas paar tükki meist arvamust, et nad valiks pigem kapi kui eesootava viietunnise lennureisi. Teine vaatepilt oli emotsionaalselt hiina keeles telefoni karjuv väike naine. Ma vähemalt arvan, et see oli hiina keel. Ja ta oli ikka tõsiselt vihane selle isiku peale, kellega ta rääkis. Terve lennujaam kajas.
Valencia see-eest võttis meid vastu troopiliste soojakraadidega. On ikka mõnus küll end sooja päikese paistel peesitada ja vanu konte soojendada. Väsimusest hoolimata tegime väikese tuuri linna peal ning otsisime kohvikut, kus juba kaua kestnud janu kustutada. Aga kuna me üldse ei arvestanud sellega, et pärastlõunane aeg on Hispaanias siesta, siis sattusime hoopis mingisse türgi söögikohta, kus õnneks pakuti ka sooja toitu, aga kohvi polnud seal teps mitte. Meie õnneks oli siesta alguseni täpselt nii mitu minutit, et nurgapealses kohvikus oma esimene hispaania cafe con leche ära juua. Jess.

Selle hetkeni tundus, et väikesed äpardused lihtsalt kuuluvad reisi juurde ning mingit erilist äratundmist polnud veel tekkinud. Veidi õudne oli küll mul see tunne, kui mind peaaegu et keldrikorruse pimedasse ja trellitatud aknaga tuppa juhatati. Meenus mulle elu Viljandis Vene tänaval, kus suured veoautod sul pea otsast sõitsid. Ja tegelikult ma ütlesin kõva häälega välja, et see on tuba, kus ma eriti magada ei tahaks. No tõepoolest. Kui ma siis surmaunne vajusin, äratas mind täpselt südaööl meeletu veeladin. Mõtlesin, et no jee, kui siiani oli Valencias kuumalaine, siis eestlased tõid paduvihma kohale. Läbi pimeduse minu poole pritsivad veepiisad aga sundisid mind tuld põlema panema ja mis ma näen - sajab lausa toas mul. Akna kohale on kosk tekkinud. Istusin päris mitu minutit voodi serval, enne kui taipasin oma asjad põrandalt ära koristada, sest vaikselt hakkas bassein tekkima. Seejärel mobiliseerisin oma aju ja läksin hotelli personali otsima. Muidugi polnud meie hostelis öösel mitte kedagi. Järgmiseks sammuks oli reisikaaslaste unest üles koputamine. Jaanika ütles mulle järgmisel hommikul, et ta arvas, et ma olen kuutõbine. Mida ikka mõelda inimesest, kes sind öösel üles koputab ja teatab, et tal sajab toas paduvihma. Pärast pooloimetuks naermist tassisime minu madratsi nende tuppa ning öö möödus mul põrandal väherdes ja ette kujutades, kuidas hommikul mind toas bassein ootab. Ma olen ikka unistanud küll mullivanniga toast, aga mitte päris sellisest. Hommikul haarasin kohale saabunud mehikesel (hiljem selgus, et tema ongi hosteli omanik) särginööbist kinni ja vedasin ta oma hüljatud tuba imetlema. Mees ei teinud teist nägugi. Võttis mingi võtme, ütles mulle "aki, aki" ja paigutas kolmanda korruse tuppa. Õujee... Keeldusin selle öö eest maksmast ning lõpus saingi arve ühese toa hinnaga, kuigi olin ülejäänud ööd kaheses toas.

Sellest hetkest alates sain ma aru, et pean oma sõnadega ettevaatlik olema. Reaalsuse loomine oli ilmselge. Üritasin siis kogu aeg öelda, et õues on soe. Ja oligi. Kui me paadiga sõitma läksime, siis kordasin kõva häälega - see paat ei lähe ümber ja ei kõigu ka. Nii oligi. Väga sile ja sujuv oli see paadisõit imekiitsakas väikeses puukoorekeses, mis tihedalt erasmuse õpetajaid täis... Ahjaa, enne reisile minekut jõudsin just kaaslastele kurta, kuidas mul ei ole seekord üldse salvrätikuid kaasas. Hetk hiljem jaotati meile päevaseid moonapakikesi. Kui kõigil teistel oli seal muu hea ja parema kõrval paar salfakat, siis minu kotis leidus neid terve suur pakk... Päriselt ka. Hiljem läks neid täiega vaja, sest Sander otsustas Vahemerele oma sokkides ja tossudes jalgu tutvustada ning otse loomulikult kulus kõige selle kuivatamiseks vähemalt pool pakki paberrätikuid.

Muidugi unustasin ma vahepeal ära, et kõike, mis sülg suhu toob pole vaja kõvasti välja öelda. Oli meil tarvis õpetajatega projektivärke vaadata ning mina kui peamine boss ja koordinaator pidin neile igast asju seletama. Niipea kui olin välja öelnud, et vist ei taha minu arvuti kooli projektoriga ühineda, nii ta seda ei teinud ka. Ja kooli arvuti ise on turvavõrgus, mistõttu teatud asju sellega teha ei saa, seega pidin ma põlve otsas mõne asja ära seletama, selle asemel, et lihtsalt ja loogiliselt arvuti abil seda teha.

lisaks saiale... 

Esimesel päeval koolis tehtud video sellest, kuidas hispaanlaste peamine toit on sai, päädis sellega, et kõik need päevad sõime me peamiselt... saia. Kirsiks tordi peal oli viimane õhtu, kus pidulauale oli toodud muuhulgas spinatipirukat ja omletti, mis kenasti saia vahele pandud. Suureks häbiks pean tunnistama, et sõin ära nii omleti kui piruka sealt saia vahelt, aga saia viskasin sinnasamma prügikasti. Mitte kuidagi ei jaksanud teda enam süüa. Tõele au andes oli aga meile hommikusööki pakkuv Casa el Chesus väga mõnus koht. Esimesel hommikul nad meid nii väga ei oodanud, sest ma ju ütlesin, et vaevalt nad enne kaheksat meile süüa annavad, aga järgmistel hommikutel oli laud kenasti kaetud ning saia jätkus. Paar päeva hiljem me juba tegime nalja selle üle, kuidas hispaanias on 101 erinevat viisi süüa saia. Ja muidugi värskelt pressitud apelsini mahl. Mmmm... see on parim!

Viimasel päeval manifesteerisin ma soovi leida endale poest kleit, millega kõlbaks kohe laupäeval reisilt tagasi jõudes oma armsa sõbra poolesajandisünnipäevale minna. Kuna mustad kleidid polnud lubatud, aga mul eriti mingeid muid värve pole, siis jäi ainsaks võimaluseks reisilt sobilik riideese osta. Naised nagunii shoppama tahtsid minna, seega läksin nendega kaasa. Ja muidugi leidsin endale nii kleidi kui saapad, et nendega 52 tundi hiljem turvaliselt Kuremaa lossis ringi kooserdada.

õnnelikult Moskva kaudu kodumaal tagasi, Kuremaa lossitrepil juubelihõngulises vines 

Ühesõnaga. Tuleb sõnadega olla ettevaatlik. Öelda seda, mida ka päriselt soovid. Läheb vist raskeks. Huvitav, kas universum saab aru, millal ma nalja teen? Et kui ma räägin, kuidas oleks täitsa põnev öö Moskva lennujaamas veeta, et näha, millised need kapivoodid seespoolt välja näevad, siis ta taipab, et see on ainult naljaviluks öeldud ja mul puudub igasugune soov seda ka päriselt läbi elada... Või äkki siiski. Mine tea, millal jälle Moskva kaudu lennata saab. Itaalia ju ootab juba.

Vaikus

on vahel kõrvulukustav. Universum ei räägi midagi. Ei anna ühtki märguannet. Ajurakud on puhkusele läinud ning peas valitseb tühjus. Ja vaikus.
2018 tõi seda vaikust väga palju. Hetki, kus mitte mingi valemiga ei tea, kes sa oled, kus sa oled, miks sa oled ja kuhupoole sa nüüd minema peaks. Vahetevahel meenutas see kulgemine ajatühjas ruumis kaaluta hõljumist, iga väiksemgi liigutus paiskas sind tundmatus suunas ja peatumine oli võimatu. Ma ei mäleta aastat, kus oleksin universumilt nii palju küsimusi küsinud ja nii vähe vastuseid saanud. Ju ma ei osanud neid kuulata. Või tähele panna. Sest siis kui vaikust ei olnud, valitses müra. Südant pahaks ajav lärm. Energiat tolmuimeja kombel endasse imev mürafoon keerutas üles veel küsimata küsimusi ja seadis kahtluse alla juba peaaegu vastuseid. Hetketi ma imestan, et ikka veel olen. Hingan ja mõtlen. Julgen unistada. Unistamise kadumine on ehk kõige hirmsam tunne, mida olen tundnud. Kui enam midagi ei taha. Ei oota. Ei looda. Ei usu.
Nii ilus aasta oli. Nii ilus number. Mis sest, et inimeste väljamõeldis. Vahel on numbrid ilusad sellest hoolimata. Ja kuigi ma ikka veel pole kindel, kas ma juba julgen unistada, siis eelaimdus ütleb, et õige pea jõuab kohale palju vastuseid. Neid, mis praegu mind veel nurga tagant piiluvad. Nad ootavad seda õiget hetke, mil ma kuulan ja aru saan. Ma usun.

Meie Mari veerandsada tuledesäras kummitustemajas

See oli ette teada, et tänasest Maride sünnipäevast emotsionaalne pomm kujuneb. Ei, mitte selle pärast, et Marid kuidagi märkamatult täiskasvanut mängima tahavad hakata. Alles ma jätsin nad maha, noored vallatud neiukesed ja nüüd nagu hopsti on nemad kakskümmend viis ja vaata et hakkavad peret looma. Siis pole naisrühmast enam haisugi, puhta segased hoopis valmis. Aga tegelikult nad ikka vist naudivad seda vallaliseks ja vallatuks olemist, mis sest, et tänasel õhtul kolmest tantsust kaks olid sellised kangesti rahulikku ja mõtlevat laadi, aga õnneks pani kreicburgas kõik paika. Minu Marid on ikka minu Marid. Nende pärast nutma ei hakka. Nemad ei vea kunagi alt.

Pisaratemere põhjuseks oli vaimude väljakutsumine Laiuse keskel kummitusena seisvas vanas seltsimajas. Ma ju teadsin kohe, mis tunded mind sisenedes valdavad. Ja kuigi naised on nädala jooksul küürinud ja kraapinud ja lappinud ja ehitanud ja kaunistanud ja korrastanud ning suur saal oli peaaegu täpselt nagu kolhoosipidude ajal, isegi aastaarv kardinale kirjutatud, siis… kohale tulnud vaimud olid nõudlikud. Ma eriti ei usu, et neid rahustas rahvakunstiosakonna bossi kinnitus, et viie aasta pärast on maja endises hiilguses ning Maridel täielik õigus seal oma järjekordset juubelit pidada. Neid lubadusi on ennegi antud. Ja siis võetud. Võtmisest kõik ju algaski. Milleks teile seda vana maja, kolige koolimajja, seal on kõigile ruumi. Johhaidii. Kõlab nagu elundidoonorlus – rebime teil selle vana südame välja ning ühendame teid trafo külge. Voolu on piisavalt, et hinges püsida.

Olin kodus endale sõnad peale lugenud, et ei hakka seekord majast rääkima. Maridel ju sünna ja mina neile lausa tuliuue trükilõhnalise raamatu kingituseks viia saan. Iga päev sellist asja ei juhtu. Kriblasin oma naistele kõigile ka personaalsed pühendused raamatusse ning loodan, et kuigi enamuse neist juttudest on nad juba ühel või teisel hetkel veebi vahendusel ära lugenud, tuletab raamat neile meelde, millised emotsioonid neid ühel või teisel koosolemise momendil valdasid. Sest eks elu olegi emotsioonide tindiga kirjutet. Vähemalt minu elu. Ning loomulikult ei õnnestunud mul oma emotsiooni vaka all hoida ka seekord. Eriti kui tundsin õnnitlust alustades, kuidas laest rippuvate krohvipudemete ja katkiste lampide vahel hõljus minu ema vaim. Ema-emake, kuidas sa ennast küll tundsid seal täna… räägiti ju 25 aasta tagustest aegadest, aga meie aeg sinuga ulatub lausa 45 aasta taha. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et Laiuse seltsimaja on MINU maja. See on minu ja minu ema hinge kodu. Ja kui me nüüd haarame kinni sellest lubadusest, et viie aasta pärast on Laiuse süda jälle terve ja hoiab kogukonda koos, siis nii saagu! Nii olgu ja nii jäägu! Siis olen ma valmis kirjutama raamatu Minu Laiuse. Aga mitte enne. 

Ahjaa, Maride raamatut saab Maride käest ja minu käest ka. Tegelikult tuli teine täitsa kaunis. Esimene lapsuke ikkagi. Loodetavasti mitte viimane. Aga eks universum teab paremini... 

Hispaaniast on saamas minu teine kodumaa

 ...selline mõte tuli mulle, kui eile järjekordselt Hispaania külastuselt koju tagasi jõudsin. Kuidagi nii on juhtunud, et ükskõik millisesse uude rahvusvahelisse projekti ma ka ei sukelduks, ikka on seal üheks partneriks ka hispaanlased. Ja see on väga mõnus, sest sel moel on võimalik ühe maaga pisut rohkem tuttavaks saada. No nii natuke. Igatahes  oli mul aegade alguses päris palju stereotüüpe nii Hispaania kui hispaanlaste kohta, mis nüüdseks ühe või teise lahenduse saanud.

Näiteks. Stereotüüp number üks - hispaanias on kogu aeg soe, päike paistab ja apelsinipuud on pidevalt mahlaseid apelsine täis. Mnjaa. Mingil veidral põhjusel on mind Hispaaniasse paisatud enamasti kas novembris või detsembris ja soojem on seal tõesti kui samal ajal Eestis. Aga päikesega on lood nii, et kuna minu nimi enamuse välismaalaste suus kõlab nagu vihm, siis vihm mind seal Hispaanias ka alati ootab. Seekord õnnestus ühel päeval siiski ka päikest näha. Hispaanlased alati vabandavad ette taha et - see pole tüüpiline ilm meil, siin ei saja tegelikult peaaegu üldse ja siis ma neid lohutangi, et see on minu pärast. 

Stereotüüp number kaks - Hispaania on rohelust ja lilli täis palmidega kaetud maa. Eksole. Esimene reis viis mind Don Quijote maale Consuegrasse, kus tema tuulikud kenasti tühermaal ilutsesid, nii kaugele kui silm seletas laius kollakaspruun kõrbelaadne maastik, ei ühtki puud ega ühtki lindu. Hiljem selgus, et need olid safranipõllud. Sügisel korjatakse safrankrookuse õite emakaniidid kokku, kuivatatakse ja pannakse purki. Ülejäänud aja saab kõrbe imetleda. Muidugi õnnestus mul hiljem ka lopsakat Hispaaniat näha, sest vahemere rannikualad on ikka tõepoolest võimsate palmide ja teiste imeliste floora esindajate pärusmaa. Ning muidugi lendavad selle kauniduse sees vabalt ringi papagoid. Värvilised papagoid. Väga jutukad papagoid. Valimatult kakavad papagoid... 

Stereotüüp number kolm - Hispaania naised on väga kaunid ja nad kõik oskavad tantsida flamencot. Kaunid on nad tõesti. Aga flamencoga on nii, et seni on mul õnnestunud ainult paaril korral päris hispaanlannat seda tantsimas näha. Kuidagi veider on ajaloo monumentide juures korea tütarlapse tantsu vaadata, kuigi ta seda täitsa kenasti esitab. Flamenco põhimõte on tegelikult väga lihtne, nagu mu sõber Marcellino seletas - sirutad käe üles, võtad õuna, hammustad ja paned siis tasku. Kirjeldus ei anna midagi, kui praktiliselt järgi ei tee. Mul siiski pole õnnestunud Marcellinot päriselt tantsimas näha... aga projekt ju alles kestab. Arusaamatuks jääb muidugi, kuidas hispaanlastel õnnestub oma toitumisharjumuste praktiseerimise juures kuidagi kahtlaselt saledateks jääda. Hommikul sai oliiviõliga, lõunasöögiks sai misiganes toidu kõrvale, õhtusöögiga sama lugu... Pärast paaripäevast tohutus koguses saia manustamist on eestlase kõht punnis nagu oleks ta jalgpalli alla neelanud...

Rääkides jalgpallist. Ma nüüd vist tean, miks hispaanlased head mängijad on. Sevilla tänavatel ringi liikudes märkasime lapsi ringi triblamas, palli asemel toored apelsinid... Nojaa, neid ju vedeleb igal pool maas, sest linnad on apelsinipuid täis ja sealt muudkui kukub. Miks mitte toorete viljadega jalgpalluri võtteid harjutada. Meil Eestis ei tuleks see kõne allagi - kogu aeg raiutakse pähe, et toiduga ei mängita... Kui me mängimist ei luba, siis pole meil ka mõtet nutta, et meil jalgpallureid tegelikult ei ole. Aga apelsinipuudega tasub olla ettevaatlik. Pole mõtet maitseelamuse ootuses käeulatusse juhtuvaid apelsine manustada. Võib keele nii ära kõrvetada, et paar päeva midagi süüa ei saa. 

Stereorüüp number neli - hispaania meestele meeldivad blondid välismaa naised. Punkt. Siin pole midagi arutada. 

Olen väga tänulik, et elu mind hellitab võimaluste rohkusega, ole ise mees ja siruta käsi ning vali, mida soovid. Ning kuigi esmapilgul tundub agaav okkaline ja ähvardav, siis lähemal tutvumisel selgub, et tegu on pehme, aromaatse ja mõnusalt surisevat energiat kiirgava olendiga. 

Hispaania keelest ma parem ei räägi. Olen väga õnnetu, et oma lingvistiliste võimete juures suudan seni täie enesekindlusega kuuldavale tuua ainult ühe sõna. mañana

siin peaks juures hoiatus olema - mitte süüa!

Alcalá de Guadaíra 

agaavid, millega lähemalt tutvust tegin

roomlaste ehitatud sildu, akvedukte ja teid ja müüre jne on kõik kohad täis 

kummiviigipuud meie kodudes ei saa kunagi taevasse kõrguda... 

rahvustoit, mille nime ei suuda meenutada aga mis maitseb nagu maitsetu pontsik ;) 

toidul on selliselt taldrikult süües sootuks teine mekk 

Võimatu on olla masenduses...

...kui sul on õhupall! Seda teadis juba meie sõber karupoeg Puhh ja tundub, et mul on nüüd küljes vähemalt kümme ilusat värvilist õhupalli, kõik kenasti heeliumiga täidetud ning sinna kosmose poole nad mind kõigest väest sikutavad.
Alles see oli, kui ma energiast tühjakstõmmatuna siinsamas voodis vedelesin, vaevu ennast tualetti vedasin ja aja kulgemist või õigemini seismist nagu päris kõrvalt jälgisin. Selle aasta kevad ja suvi andsid mulle teada, kui väga on vaja vahepeal karussellilt maha astuda. Lihtsalt olla. Mõelda ja tunnetada. Vaadata veepiiskade langemist. Kuulata vaikust. Hoolimata kurjast põhjusest, mis mind sellist olekut jälgima pani, tundsin, kuidas tahangi nii olla. Mitte kuhugi minna kella peale. Mitte rabeleda ega teha kümmet asja korraga. Ja kuhu ma oma teadmisega jõudsin? Ikka siiasamma jälle.
Tänasel päeval olen taas kord hunt kriimsilm oma üheksa ametiga. Ja teen neid jällegi rõõmu ja innuga. Ootan, kuhu kosmose avarustesse mind seekord lennutatakse.
Haiguse kulgemise ajal juhtus minuga veel üks ime - kirjutasin esimest korda elus raamatut nii nagu poleks kuhugi kiiret. Mitte sarkastiliselt enese ja ühiskonnakriitilist följetoni, vaid päris raamatut kohe. See täiuslikkusele jube lähedane tundmus andis mulle tõuke oma väikese kirjutamispuude tõsisemaks ekspluateerimiseks. Ehk siis - varsti on üllatusi oodata. Selliseid mõnusaid uue raamatu lõhnalisi...
Ja muidugi ei lenda ma nende õhupallidega mitte üksi, vaid ikka koos kõrgelt arenenud kaasvormidega. Ma loodan, et nemad naudivad seda lendu samamoodi nagu mina. Võibolla isegi rohkem ;)