minu

kõike
ei saa sõnadega seletada
lauseisse laduda
kivisse kirjutada
armastus 
on minu sõrmejäljed sinu põsel
hieroglüüfina liblikatiival
igaviku dešifreerida

igasugu päevi peavad inimesed. Täna näiteks on autismipäev. Autism tundub viimasel ajal lausa moesõna olevat. Inimesed teadvustavad ja hoolivad ja uurivad ja arvavad. Ühest küljest on see ju tore. Teisest küljest... me ei saa kunagi päriselt teada, mida teine inimene tunneb. Ainult arvata. Vahel tunnetada. Harva ehk mõista... päriselt päriselt. Ja see saabki ainult nii olla, sest meil on raskusi iseendagi mõistmisega, saati siis teise olevuse tundmisega. Eriti kui too teine ei mahu "normaalsuse" raamidesse. Seda siis kultuuri ja ühiskonna poolt paika pandud "normaalsusesse".
Mul on juba kaheksateist aastat selline olevus kodus. Minu küljest tulnud. Osa minust. Minu sarnane, aga ometi nii erinev. Ma ei mõista teda tegelikult. Ma olen õppinud teda tajuma ja tunnetama, aga ma tunnistan, et ei mõista. See on olnud raske ja keeruline teekond, olla koos temaga, kasvada koos temaga... Ja tunnistada endale, kui juhm ja mõtlematu ma olen olnud, kui palju asju valesti teinud, kui tihti tundnud, et mul pole aimugi, mida teha või kuidas olla... Ometi pean ma suutma alati leida sellise tee, et temal oleks hea. Sel imelisel olevusel, kes meie "tavalisse" maailma ära mahtuda ei taha. See on lakkamatu äraarvamise teekond. Kunagi ei tea, kuhupoole pöörata või millist teeotsa pidi minema hakata. Aga ometi lähed. Armastuse jõul ja juhatusel. Igavikuni välja.