Elu juhtub sinuga siis kui oled hõivatud muude plaanide tegemisega

Kui ma noorem olin, ei saanud ma sellest lausest aru. Arvasin selle olevat järjekordse lööklause, mida Lennon nagu muuseas oma loomingusse pikkis. Nüüd ma mõistan, mis selle taga on. Me oleme nii hõivatud oma elu planeerimisega. Unistame ja loome õhulosse. Kujutame ette tulevikku. Teeme viisaastakuplaane, et need siis kolme aastaga täita. Haarame kinni seiklustest, et tunda end elus olevat. Hea on, kui märkame enda kõrval teisi inimesi ja seda mitte kinni hoidmise või nende ära kasutamise eesmärgil. Ja siis saabub hetk, mil päris elu endast märku annab. Kellele kuidas. Mina näiteks ei planeerinud mingisse viisaastakusse vähki haigestumist. Üks päev lihtsalt tõi selle teadmise, et just see on minu elu osa praegu. Jah muidugi, ma olin selle ise endale vaikselt küpsetanud, teadmata ja tunnetamata, sest kuigi mulle on tuttavad nii mõnedki universumi müsteeriumid, on minu enese keha ja olemus mulle kõige vähem arusaadav. Mul pole aimugi, mis minu sees tegelikult toimub. Ja ometi on just see minu päris elu. See, mida teevad need miljonid rakud ja ühendused ja kogu see tundmatu ainekupatus, mis minu sees iga sekund möllab.

Elu sundis mind selle teadmisega tegelema. Aru saama. Andis mulle märku, milliste päris õppetundide jaoks mind siia ilma saadetud on. Hindama inimesi enda ümber. Vastu võtma abi. Mõistma, mis on need päris väärtused mu elus ja milleks ma võimeline olen. Veider, et ikka nii tihti on meil tarvis surma hinguse lähedalolekut, et päris sügavuti minna oma maailma mõtestamises. 

Universum ikka hoolib meist, inimestest. Saadab tihti märke ja sosistab kõrva, aga me vahel ei pane oma suures tavalise inimese elu elamise tuhinas neid tähele. Mismõttes taevane vägi ja inglid. Segi oled läinud või. Vaata, et sul raha jätkuks kuu lõpuni, et hommikul tööle saad ja ülemuse käske täidad. Inglid las räägivad sinuga siis, kui sa teispoolsuses oled. Ja nii me siis toimetame oma igapäevast elu, silmad maas ja kõrvad kinni. Vahel imestame, et miks meie teele nii suuri takistusi veeretatakse ja miks me ikka ja jälle samasse ämbrisse astume. Hehehh. See ongi ühisteadvuse omapära - ta saadab meile õppetunde täpselt nii kaua kuni me nad ära õpime. Tema pärast võime sada korda ka sama ämbriga ringi käia, tal pole kuhugi kiiret. Õudne kolin ümberringi... 

Aga kui siis silmad ja kõrvad ükskord avanevad, märkad jahmunult, et sa oled kõikvõimas valguseolend, kes siia ilma kehalisi kogemusi omandama saadetud. Sinu vaim on vaba ja tohutult arenemisvõimeline. Ja sel pole mingit pistmist sellega, mis sul seljas või jalas on või kus sa elad või kui palju sul kodus käevõrusid on. Ei sinu välimus ega su kõrgkooli diplomite hulk ei määra sinu hinge arenguastet. Korraga on suur hulk ühiskondlikke ja kultuurilisi norme ja tabusid ainult üks sõnakõlks. Sel hetkel tajudki, et sa pole kunagi kastis olnud. Sest kasti polegi olemas. Nüüd on sul võimalus elada oma elu hetk korraga, nautides ühesuguse kirega nii hommikukastet paljaste varvaste all kui armastuse jagamist oma kallimaga. Universumit kuulates ja ühisteadvusest sõnu ja lauseid noppides kirjutada raamatut ning üldse mitte hoolida, kas keegi seda kunagi lugema hakkab. Igast hingetõmbest leida poeesiat ja imet. Armastada nii nagu sa kunagi pole armastanud. Tunnetada inimesi kui teisi valgusolendeid enda ümber. Elu juhtub sinuga nüüd igal sekundil ja aega saab venitada just täpselt selliseks nagu sul parasjagu vaja on. 

Kui printsi valgel hobusel ikka kusagilt ei paista

ja sa ei taha oma vanaduspäevil välja näha nagu Alice'i tädi Imogene, siis tuleb leppida alternatiividega. Näiteks võib juhtuda, et kohtud raamatupoes hoopis Šokolaadist printsiga. Pärast põgusat tutvust tundub, et teil on nii mõndagi ühist, seega otsustad ta oma kodukoopasse vedada, et teda siis hiliste õhtutundideni ära kasutada. Mõnuga. Ega see Rahva raamatus kõval puutoolil nautimine poleks eriti kaua kõne alla tulnud ka. Huvitav, et meie eesti raamatupoed oma mõnusa lugemist soosiva õhkkonna ja kohvilõhnaga ikka veel lubavad mõningaid täiesti ebamugavaid lugemispesakesi oma tiiva alla. Aga ma saan aru, et kapitalismi huvides on kaup mulle maha müüa, mitte kurval pilgul jälgida, kuidas potensiaalne klient raamatu taga vaikselt naeru kihistab ning pärast paaritunnist kohvi kõrvale lehtede keeramist teose kustunud pilgul riiulisse tagasi sätib. Aus mäng. Seekord tuli prints minuga koju kaasa, sest pärast tunniajalist lausete neelamist ei suutnud isegi mina elukogenud naisena oma punaseks värvunud põski enam varjata. Printsil ei olnud kavatsustki meepoti ümber käia, ta asus ikka kohe asja kallale, puistates värvikalt ebatsensuurseid väljendeid ning täiesti ühemõttelisi märkusi. Tegu oli ikka ehtsa omaküla poisiga. Ma tunnistan ausalt, et pärast  Veenuse kingu võrdlemist Saja aakri metsaga olin ma müüdud. Ma poleks uskunud, et mingi mehehakatis võib nii fantastilisi võrdluspilte maalida. Kuidagi feminiinne tundus kogu see ilmekalt piltlike väljenditega ülepuistatud printsikene, et hakka või uskuma tema šokolaadimagusasse päritollu. No loomulikult selgus hiljem, et ta oli seest tühi ning šokolaad tundus pideva näppimise ja pealepissimise tõttu ikka tuhmunud olevat, aga tõeliselt rõve sotsrealism alles hakkas välja kooruma. Ma olen tihtipeale mõelnud, et millal juhtub mulle ette mõni mehe kirjutatud raamat, mis mingigi tõese pildi meesolevuste maailmast maaliks. Kaua sa jõuad neid vihjeid otsida ja teooriaid luua. Nüüd on siis selge. Miski pole originaalne, kõike on juba kord tehtud, legendid liiguvad ajast aega, alati on keegi kusagil juba midagi ära proovinud, kaasa arvatud porikärbeste piinamine, ning mehe kolmainsus koosneb jätkuvalt kolmest T-st... Ja mul pole selle vastu mitte vähimatki. Sest naised võiks ju tegelikult teada vastaspoole defineerimise aluseks oleva kehaosa paarikümmet erinevat nimetust. Et ei kujutaks ette, et türa on midagi naise küljes olevat... Aga minu armsa printsikese sotsrealism tõmbab kõik lambid põlema küll. Minu mälestused oma plikapõlvest ei saa muidugi ligilähedalegi linnavurlede maitsebuketi mitmekesisusele... maakatel oli vist üldse pisut teistsugune realism... ma oleks ei tea mida andnud selle eest, et kellegagi koos psüühiaatrilise intervjuu tõelist definitsiooni avastada või siis vähemalt võinuks mõni teada, et kaheksa ja pool ei tähenda mitte iga kord kellaaega või alles jäänud alkoholi kogust... Samas pean ma tõe huvides siiski mainima, et Laiuse kultuurimaja keldrikorruse komkas parandati maailma kohati vaat et rohkemgi, kui tohutuid masse haaravas malevas... meie heinakuhjad olid tõelised ja töö tegemine ei kujutanud endast numbrit. Pisut hale on mul ka sellest šokolaadimehikesest. Mingil põhjusel tundub mulle, et mitte kõik naised ei kohtle teda sellise headusega nagu mina. Aga eks see ongi tema valik, kas talle läheb korda minu arvamus või mitte, sest hea tekst kirjutab end ju ise. Aga oma printsi ema probleemi jätan ma hetkel kahe silma vahele. Ei jõua iga kord psühhoanalüüsiga tegeleda. Muidu on ta täitsa tupsununnu... 

Kogu afääri peasüüdlaseks on Andrei Hvostovi Šokolaadist prints. 

Number 13 kahes vaatuses ja vabalaval ehk vahel on asi naljast kaugel

Esimene vaatus. Läksin mina eelmisel reedel (mis ei olnud 13) naistearsti juurde, et lõpuks hüvasti jätta mind aastaid truult teeninud Mirenaga, kui garderoobitädi mulle riiete vastu number 13 ulatas. Veidike veider tunne ju oli, aga mõtlesin, et see ikka pigem õnnenumber. Kuni selle hetkeni, mil arstitädi mulle läbivaatuse ajal sedasi rahulikult teatas, et mulle on kutsumata külaline külge kasvanud. Eks neid ole ennegi olnud - soolatüükad ja konnasilmad ja mingid muud veidrad pruunid punnikesed, aga seekordne võõras on sootuks karmimat masti. Arstitädi muidugi rahustas mind, et pole hullu, me siin teeme teiega kõigepealt katseid st uuringuid ja vaatame mõtleme ärme enne paanikasse satu kui kõik selge on, aga loomulikult tuleb meil sellest külalisest lahti saada. Seda ma eriti ei mäleta, kuidas ma sealt naistekliinikust koju komberdasin, aga ma teadsin, et pole mõtet sinna lörtsiste tänavanurkade peale põlvili nutma laskuda, seda võib palju turvalisemalt kodus teha. Mida ma muidugi tegin ka. Ma olen alati seda meelt olnud, et igasugune emotsioon on lubatud ning kõik tuleb alati endast läbi lasta. Siis on aega ka ratsionaalselt mõtlema hakata. Et no muidugi ma võtan selle reaalsuse, kus ma saan terveks ning elan saja aastaseks. Kuna asjaga on kiire, siis tuleb ka uut reaalsust kohe looma hakata.
Teine vaatus. Arstitädi oli mulle kohe selleks nädalaks hotelli st haiglakoha broneerinud. Et saaks korralikult järgi katsuda, millega tegu ning milline strateegia valida. Täna on loomulikult 13. Läksin mina siis rõõmsalt hommikul haiglasse, selle teadmisega, et pean seal mitu päeva olema. Kuna mul igasugune haiglakogemus tegelikult puudub, siis ma pingutasin pisut üle oma asjade kaasavõtmisega. Muidugi ma arvasin, et ma saan igavuse peletamiseks arvutiga tööd teha ja klappidega muusikat kuulata ja mõnusalt haigalvoodis lebaskleda uusi ja põhjalikke uuringuid oodates. Kohe alguses muidugi selgus hoopis, et mul on küll haiglakoht broneeritud, aga tegelikult pole palatites ühtegi vaba voodit. Ja kuna ma elan väga lähedal, siis ma võin ju ööseks koju minna. Saadeti mind alustuseks garderoobitädi juurde, kes mind nähes ütles, et oioioi, nii väikeseid inimesi meil siin tavaliselt ei käi ja tahatuppa ta kadus, et otsida mulle veidikenegi väiksem öösärk selga. Õnneks oli võimalik pealishõlst endale mitu korda vööga ümber piha kinni tõmmata. Kuna palatit mu jaoks ei olnud, siis juhatati mind mõnusate tugitoolidega tuppa ja paluti oodata. Ootasin. Täitsa paar tundi ootasin. Siis ilmusid mu juurde hästi toredad õekesed, viisid mind protseduuride tuppa ja arsti juurde. Pärast seda, kui minust oli mitu topsi verd eemaldatud, kanüül käsivarde paigaldatud ning arstitädi pärast kümnendat küsimust minu tervise kohta juba ametlikku imestust avaldas, et mismõttes te pole üldse haige olnud ei tarvita mitte ühtegi ravimit ja kas te siis narkotsi ka ei tee, mispeale ma vastasin, et veel mitte, lasti mind tugitoolidega tuppa tagasi. Ootama. Ja öeldi, et juua ma võin, aga söömine pole soovitatav. Kui ma järgneva kolme tunni jooksul kõik asendid tugitoolide peal järgi olin proovinud tundus mulle, et eelmisest õhtust söömata organism ei kannata enam seda koridorist kanduvat pudru ja tee lõhna välja ning kuna mulle üldse ei meeldinud idee koristajast, kes õhtuhämaruses tuleb ja mu kuhtunud keha selle suure öösärgi seest tugitooli nurgast leiab, siis mõtlesin minna nende toredate tädide käest uurima, et mida ma siis õieti ootan. Ja kas äkki ma ikka võiksin midagi süüa. Selgus, et info kompuutertomograafi ootamise ja nälgimise seostest on puudulik ning abivalmis õekene ruttas mulle kohe süüa hankima. Ja loomulikult tuldi mind poole pudrusöömise pealt radioloogiasse juhatama. See teekond läbi suure haiglakompleksi nägi välja nagu tehaselaulu stseen filmist  Dancer in the dark... Ja kompuutri ukse taga kohtusin ma raamatuga Surma hingus... Haiglapersonalil on ikka väga hea huumorimeel peab ütlema. Õnneks ma seda raamatut väga kaua nautida ei saanud, sest hästi armas patsiga noormees kutsus mind kohtama. Suure hirmsa masinaga. See oli mittearmastus esimesest pilgust. Selgus, et mulle paigaldatud kanüül ei toiminud korralikult, mistõttu torgati mul läbi ka teine käsi ning kõige tipuks tuli mul mõlemad käed üle pea tõsta ja seal hoida. Minu vereringesse sisenes suur hulk nn kontrastvedelikku, mis keha kuumaks lõi, tekitas tunde nagu oleksin end täis lasnud, pani kõrvad kumisema ning suhu tuli selline maitse nagu oleksin pool tundi roostetanud torusid limpsinud. Ma olin ikka väga õnnelik, kui see pool tundi mööda sai ja siis ei tundunud selle valesti pandud kanüüli eemaldamine üldse mitte mainimisväärse rõvedusena. Hetkel ma eriti ei suuda mõelda selle peale, et homme tuleb praktiliselt samasugune kogemus uuesti läbi elada...
Epiloog. Tegelikult muidugi näitemäng jätkub, aga vahekokkuvõte on täiesti olemas. EI või kunagi ette teada, mil sind nurga taga koll varitseb ja su kätte saab. Pole mõtet taga nutta kaotatud vabadust, tuleb välja mõelda strateegia kolli juurest pagemiseks. Midagi pole vaja teha üksi. Ei ole vaja mängida kangelast, et kõik on hästi ja korras, kui tegelikult ei ole. Võib täitsa vabalt kokku kukkuda, tühjaks nutta, muret kurta, lahendusi koos otsida, ulatatud abikäest kinni võtta või siis kätt paluda. Et sellest siis kinni võtta. Ja no enda üle naermine aitab alati. Sest see on ikka veitsa veidralt koomiline pilt küll, kuidas ma läbisorgitud käte ja läikiva südamega üritan endale jopet selga ajada, salli ümber kaela mässida ja saapapaelu siduda. Siiski. Mitte miski ei mõju rohkem tervendavalt kui kolm pikka paid. Ja siis on ju sõbrad... kes sind ellu äratavad. Näidend jätkub pärast vaheaega...

Hallidest varjudest vabanemise kõige parem meetod

on nähtavasti kardinad eest ära tõmmata ja välja vaadata. Maailm on tegelikult väga värviline ning seda tõestas ilmekalt ka päev tagasi naistega koos nähtud "viiekümne halli varjundi" viimane film, mille täpset pealkirja pidin vähemalt mina küll pileti pealt järgi kontrollima... Aga ilus loodusfilm oli see tõesti. Suurepärased maastikupildid ja kaunid hooned ja mõnus muusika kogu selle ilu taustaks. Eriti meeldis mulle stseen vanniga..... suure vanniga... vahtu täis vanniga... mille taustapildiks kauguses kõrguv lumise tipuga mägi... sellise vanni ma võtaks. Seal võiks täitsa üksindagi olla, kohvitass kõrval auramas... Aga ilmselgelt oli filmi autoritel vaja narratiivi sisse põimida ka härra ja proua Halli seiklused rikaste ja ilusate maailmas, sest ainult loodusvaadete pärast ei läheks tuhanded naised seda filmikest ometi vaatama. Kui ma kunagi aastad tagasi selle filmi prototüübiks oleva raamatu esimese osa vägisi ära lugema pidin, sest lubasin oma nägemuse kirjutada, ei osanud ma ette kujutadagi, et mu oma naised mind kõigepealt esimest seeriat vaatama veavad, et ma teise osa koos oma naissoost elukaaslasega kinusaalis ära näen ning et kolmas osa kui kummitus jälle ootamatult kapist välja astub. Kui mingi asi järjekindlalt ennast ilmutab, peab sellel ju ometi mingi õpetlik tagamõte olema. Seega. Mida ma õppisin hallide varjundite saagast.
Igaühes meis on peidus pervert. Mõnikord suudab üks igavuse käes vaevlev koduperenaine oma peas välja mõelda kordades rohkem perverssusi kui kestahes nendega tegelev isend.
Kirjandusel on tohutu mõjujõud. Maailm on nüüdseks täidetud suure hulga punase ruumi ihalusega näitsikute ja naistega. Enamus neist varajasse keskikka jõudnud koduperenaised.
On võimalik, et poole sajandi vanusele lähenevad naised pole kunagi kuulnud anaaltapist. Veel vähem teavad nad, mida sellega võiks peale hakata.
On tunduvalt esteetilisem tegeleda perverssustega puhtas kaunis ruumis stiilseid vahendeid kasutades. Unustage ära "aastadmisajasidsegadusse" ja "klassikokkutulek" või "svingerid". Need kel raha pole korralikke vahendeid kasutada, jäägu misjonäri või koerapoosi juurde. Vannituba on lubatud, kui vann kõigepealt puhtaks pesta.
Seks parklas auto esiistmel kuulub täiesti tavalise praktika alla ning isegi ei eruta enam.
Rikaste ja ilusate maailma kuulub nii palju tavainimesele mõistetamatut ning pole mingit vajadust teha enese kallal psühhoanalüüsi, kui taipad, et sind jätab täiesti külmaks kihlasõrmuse saamise üle vaimustusest kiljuv tulevane pruut.
On kleidid ja on kleidid. Mõningaid võib kutsuda riideesemeks, aga mõned on lihtsalt lapid üle strateegiliste kehaosade. Kui sedagi.
Muidugi loodan ma siiralt, et on inimesi, keda hall saaga pisut unest üles raputas. Et elu polegi ainult see silmaga nähtav ja käega kombitav hall reaalsus meie ümber. Võibolla aitas see nii mõnelgi naisel ja mehel oma sisemist perverti üles leida ja teda pisut seirata. Eemalt. Sest praktiliseks kasutuselevõtuks tuleb vist veidi eeltööd teha. Vann osta näiteks...

Pole võimalik kunagi teada saada, mida mehed tegelikult tahavad.

Täpselt sellise mõttega lahkusime eile naistega Chicagost, pärast seda, kui olime mitu tundi osalenud vähem või rohkem roppuste ja allapoolevöödnaljadega vürtsitatud vestlusõhtul "Mida mehed tegelikult tahavad." Kaks mehehakatist ja üks igavene poissmees, nagu ta ise ennast kirjeldas, püüdsid lokaalitäit naisterahvaid ja vägisi kohale veetud viit meessoost olevust haarata jutumulli, mis reklaami järgi küll meeste tahtmistega tegelema oleks pidanud, aga tegelikkuses kukkus see välja nagu alati. Meenutas veidi meie poliitikute kõneõhtuid televisioonis. Kus kõigil on nagu oma arvamus, teiste oma eriti kuulata ei taheta ning üksteisest üle rääkimine on kirjutamata reegel.

Ei, ega ma üldse ei kahetse, et oma naised sünnipäevaks klubisse viisin. Toit oli maitsev ja vein maksis hingehinda, aga nahkdiivan oli äraütlemata mugav ning eks paar korda sai ikka naerda ka. 

Mida siis mehed tahavad. 

Hmm... naist, kes neid moosiks ja meelitusi kõrva ütleks, aga teeks seda ilma puudutamata ja musitamata, sest muidu võib ta mehe ainsa mõtleva ihuliikme üles äratada ning oh seda häda kui naine siis viie minuti pärast minema läheb ning mees endaga midagi peale ei oska hakata. 

Naist, kes mitte kunagi ei ütleks AGA, sest niipea kui mees on avanenud ja arvanud, et naist tõepoolest huvitab see, mida mees mõtleb ning pika tiraadi pidanud oma hingeelu kohta, seda loomulikult mitte kurtmiseks defineerides, ütleb naine AGA ja sellega on minema pühitud kogu eelnev sõnavõtt. 

Naist, kes mitte kunagi ei oleks kuulnud yoni massaažist ega oskaks mingeid pikemalt kestvaid puudutusi oodata, sest kui mees ikka töölt tuleb ja on väsinud ning kui lapsed on lõpuks magama jäänud, siis ei ole mehel kohe kindlasti enam jaksu kaks tundi naist silitada ja ära oodata, millal ta oma kakskümmend orgasmi kätte saab, mees tahaks kohe ja viie minutiga asjad ära ajada ja hakata mõtlema, kas saele on vaja järgmisel päeval õli juurde osta või siis mitte. 

Mehed EI TAHA naist, kes neile pärast esimest kohtamist öösel hilja pornopilte saadab a la peegli ees paljalt tagurpidi upakil kirjaga You want some? 

Naist, kes ei luba oma naba puudutada, aga kes soovib meelalt mehe anust lakkuda. 

Dressipükstes piima tilkuvate rindadega titemammat, kes kurdab, et mees talle üldse mingit tähelepanu ei pööra ja ütleb, et naine haiseb piima ja okse järgi, mistõttu naine peab üles otsima oma olukorraga sümpatiseeriva meesolevuse, kes temaga paar tundi seksiks niiet piima lendab. 

Laval emotsionaalselt üksteisega oponeerivad mehikesed arutlesid muidugi ka meestega seotud müütide üle. Ja jõudsid järeldusele, et normaalsed mehed ikkagi ei mõtle iga seitsme sekundi järel seksist. Kuni 25aastased mõtlevad viis korda päevas, kuni 45sed kaks korda nädalas ja sellest vanemad kaks korda kuus. Ilmselgelt on minu tutvusringkonnas ebanormaalsed mehed.

Siis selgus, et meestel on ka päevad. Nagu naistel. Et ei taha. Kohe üldse ei taha. Mitte mingi valemiga. 

Ja mehed peavadki petma. Neil on kütiinstinkt. Nõuab rahuldamist. Meie aktsepteeritud ühiskonnamudelis muud võimalust pole kui petta. Pidevalt. 

Pole mingit vajadust abiellumiseks. Enamasti on kahe abielu vaheline täiesti vaba suhe see kõikse õnnelikum kogu elu jooksul, Muidugi, kui oled endale surnuaiast elukaaslase leidnud, siis võib ka õnnelik olla. Sest siis oled juba nii vana, et jaksad õnne tunda. Ja et keegi ei kahtlustaks mingeid morbiidseid ettevõtmisi, siis surnuaiast leiab kaaslase siis kui ta oma lahkunud abikaasa hauda korrastab. 

Ühesõnaga loobiti vestusõhtul õhku ja rahva sekka päris palju sõnakõlkse, heietusi ja otseütlemisi ning see kõik oli jumala okei. Kuni selle hetkeni, mis austatud satiirikoomik meritähtede kallale asus. Et kuidas ikka kõige õudsem on olla, kui sinu kõrval voodis on meritäht. Kes suudab küll oma jäsemed pisut laiali ajada ja vahel ka merepõhjas kriipivalt ringi roomata ning kellel on küll iminapad, aga peale ei oska ta nendega midagi hakata. Vaesed mehed, teil pole ikka mingit aimu sellest, mida meritäht endast tõeliselt kujutab. Aga teil ei saagi olla, sest te hoiate oma meritähte kuiva liiva peal päikese käes. Kõigepealt tuleb anda. Siis võib saada rohkem kui ette suudate kujutada. Õnnelikust meritähest paremat sekspartnerit ei saa teil kunagi olema. Ja siin ei aita ükski vestlussaade. 

Pool sajandit seiklusi ehk 50aastane naine ei targuta vaid jagab elukogemusi ;)

Kõigepealt võib ta südamerahuga lohutada kõiki nooremaid suguõdesid, et 50aastaseks saamine mitte maailma lõppu ei tähenda. Vannitoa peeglist ei paista poolt sajandit mitte kusagilt ning kõiksugu hoiatused ihuliikmete kärbumisest ja tupe kuivusest on ainult müüt. Tegelikult ei kirjuta keegi teile otsaette POOLESAJANDUVANUNE ning halvimal juhul on teil ainult mõni kodakondne, kes igal hommikul tervituse juurde kelmikalt lisab – tere hommikust 50aastat ja kaks päeva. Ja niimoodi vähemalt nädalajagu päevi… Eks kättemaks saab olema magus…

Kui aga elukogemusest rääkida siis ilmselgelt tuleb elu kõigepealt kogeda, et neid kogemusi oleks. Mis tähendab pea ees tundmatus kohas vette hüppamist (ülekantud tähenduses loomulikult), järelemõtlematult võimatuna näiva ülesande vastuvõtmist, kõhutunde usaldamist ja kõigi kodakondsete arvamuse ignoreerimist. Esialgu, kui oled noor ja roheline, tundub sulle muidugi, et selleks, et elu oleks äge, tuleb midagi saavutada ning selleks hullu moodi tööd rabada. Pole midagi, see läheb üle. Varsti saad aru, et tööd rabada võib ainult siis, kui see töö armastab sind sama palju kui sina teda. Sellisel juhul kaasneb rabamisega hulk vapustavaid seiklusi ja emotsioone ning täiesti märkamatult hakkab elukarikasse nektarit tilkuma. Seejuures pole sinu edasiliikumise pagasiks mitte kunagi koolis raamatutest pähe tuubitud tarkused vaid elukestev praktiline õpe. Ma näiteks ei mäleta mitte muhvigi keskkooli matemaatikast, pole mul siiani ühtegi ruutvõrrandit ega integraali vaja läinud, see-eest võiksin ma tundide kaupa vestelda astrofüüsikast, universumi müsteeriumist või erinevatest inimtaju teooriatest ja neid teadmisnoppeid olen ma ise aja jooksul korjanud, sest need huvitavad mind. Mul on tõsiseid kahtlusi tsivilisatsiooni suhtes, kes edukuse märgiks peab kahte kõrgharidust, suurt maja ja kallist autot ning töötamist juhtival kohal, kuid keda ei huvita inimese sisemine intelligentsus ja praktilised oskused. Ehk näevad minu silmad veel sellist ühiskonnakorda, kus paberil tunnistus on ainult lisaboonuseks ja oma igapäevast leiba teenib inimene oma meelistegevust tehes. Mida teen ihu ja hingega, selle tulemuski on hingestatud. Seda tühja ja kõledat on meie ümber kriitiliselt palju saanud.

Kui aga seiklused ja meeletused kõrvale jätta, siis tegelikult on elus kõige olulisemad need väikesed hetked. Need, kus sa oled just praegu. Sünnipäev koos kõige kallimatega. Lapse kiri sinule, kust kumab välja suur hulk armastust ning mis sind lahinal nutma ajab, nii et sa püstigi ei püsi. Kallima kaisus magamine, kusjuures pole üldse tähtis, et su kael jääb kangeks ja käsi sureb ära, sa pole mingi hinna eest nõus end liigutama, et seda hetke mitte igavikust välja tirida. Väeõhtu koos hingesugulastega, kus jagada üksteisele just seda rõõmu ja energiat, mis teid kõiki uuele tasandile viia võib. Hommikune naeratus, ka siis, kui sellele järgneb – sa oled nüüd…. Kiisupai ja täielik õigus sülle trügivad kassid põrandale tagasi panna, kui sul parasjagu pitskleit seljas on. Poja iseenesestmõistetav märkus – ära siis teinekord küsi minult nõu, kui sa nagunii enda tahtmise järgi teed. Uisusaabastes tudisevad jalad ja tasapisi kohale jõudev teadmine, et uisugraatsiat sinust selles elus vist ikkagi ei saa. Täielik üsindus Laiuse mäel ja südame sügavaimast sopist üles kerkiv tänutunne kõige eest, mis olnud ja mis tulemas. Ja kui ongi tavaks mingile teetähisele jõunud inimese käest küsida – nii, oled nüüd nii ja nii vana, kui mõtled järgi oma elule, mida teeksid teisiti? Midagi ei teeks. Kui oleksin teinud midagi teisiti, siis poleks ma siin ja praegu. Ma oleksin keegi teine, kuskil teises reaalsuses. Minu teine mina. Ja võibolla on ka see lõpmatu arv minu teisi minasid just praegu alustamas uusi poolsajandi seiklusi ning võibolla on ka neil esimeseks seikluseks… kanasupi keetmine. No uskuge või mitte, aga ei ole ma siiani kanapuljongit ja sellest suppi teinud. 50aastasena on selleks täitsa õige aeg. Aga ühes olen ma kindel – ükskõik, kus need minu teised poolesajaaastased minad ka poleks – pea on neil ikkagi pilvedes ja tähesära silmis. 

Mul on maailma parimad naised vol 2 ehk aasta auhindade välja andmise eri

Pole midagi parata, pean taaskord tunnistama, et mul on ikka roppu moodi vedanud. Naistega. Võiks ju arvata, et kaua sa ikka jaksad jamada ühtede ja samadega aastakümneid, aga elu õnneks ei lase ka pikaajalises abielus mitte loorberitele puhkama jääda. Ma küll eelmisel aastal pisut proovisin distantseeruda ning päris korralikku kooselu hoopis kellegi teisega harjutada, aga vana arm ei roosteta... seega tuleb ikka naistega kokku saades härduspisar silma ning mis siin keerutada - kes mind ikka paremini tunneb kui mitte minu naised. Mõningad rollimuutused meil eelmisel aastal siiski aset leidsid ning lisasime need-asjad-peavad-igal-korralikul-naisel-neljakümneviiendaks-sünnipäevaks-tehtud-olema nimekirja samuti üht koma teist. Näiteks käisime ära kuumade šeikide maal, ups kuumal šeikide maal siis.... araabia ühendemiraatides. Tõsi küll, mitte täiskoosseisus, sest osad meist pidid jääma orjapidajate juurde oma koormist kandma ning nagu ma õieti aru saan, juhtub täpselt sama uue aasta kevadel, kui osad lahkuvad soojale maale ning ülejäänud tegelevad raha sukasäärde kogumisega.... aga ega me kadedad pole, me saame igal ajal ju spaasse minna näiteks. Kuremaale. Hea lähike minna, ei pea isegi pead fööniga ära kuivatama. Aga tegelikult tahtsin ma seekord hoopis auhindade jagamisega tegeleda. Nagu ikka ju aasta lõpul või uue algul, kuulutatakse välja aasta ema ja isa ja koer ja lammas ja... Ega meie sõpruskond siis kehvem olla ei saa. 

Seega. Kuulutan pidulikult välja: 

Aasta vanaema, parim kohvikeetja ja kokkusaamiste organiseerija, parima võimaliku veiniriiuli omanik, kui-olen-kodus-siis-on-uksed-avatud ehk ühesõnaga kommuuni perepea ja boss - TIIA. Aplaus. Kestvad kiiduavaldused selle eest, et sa ikka veel meid kõiki välja kannatad. 

Aasta pedagoog, kõigi puuduste väljatooja ja moraalinormide järgija, vanaemaks olemise harjutaja, mul-vist-veiniriiul-on-aga-keegi-ei-tule-degusteerima omanik ja fantastiliste küpsetiste ja salatitega külaliste võrgutaja ning kõige tublim kepikõndija - INGRIT. Aplaus. Ja sügav kummardus Kalmerile. 

Aasta veidraimate raamatute lugeja, parim kassi mitte kuuse otsa lubamise dresseerija, uhiuute aga seejuures väga ilusate geelküünte omanik, parim öistele näljastele hamburgereid pakkuv teenindaja, super veebis surfaja ning mistahes info väljanuuskija, mul-veiniriiulit-pole-aga-jooge-need-vanad-konjakid-ära-mis-siin-kapis-seisavad ja parim sushimeister - MARIKE. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa nii kuramuse hea ema oled oma poistele! 

Aasta parim vanaemaks harjutaja, kõigi haigeks jäänud kolleegide eest töö ära tegija, jätkuvalt viimasel realiseerimispäeval kinkepiletite osav ära kasutaja, mul-veiniriiulit-ei-ole-aga-tulge-torti-sööma parim praktiseerija, parim igasuguse info peas talletaja, millest ülejäänud isegi kuulnud ei ole ning väsimatu poodi äsja saabunud lõhefilee teadustaja - TAIMI. Aplaus. Topelt aplaus selle eest, et sa oma haigest põlvest hoolimata vahel ikka minu seitsme maa ja mere taga asuvasse vigvamisse viitsid kõndida.

Aasta mugavuspagulane, parim soome keele harjutaja, mulle-võib-ka-kõik-meeste-tööd-anda ja neid parimal võimalikul moel ära tegija, misasi-see-veiniriiul-on aga külmkapis-on-mul-karpide-viisi-igast külmutatud asju tulge-teeme-smuutit, aasta tantsud jõulukuuskedega laureaat, moodsaima lühikese soengu omanik ja jaburalt nakkav naerukajakas - MARIELL. Aplaus. Jätkuvad kiiduavaldused sulle selle eest, et hoolimata Figaro siin Figaro seal olekust jaksad sa siiski veel ka Marikestega suvel Prahasse sõita. Ja ekstra aplaus sulle selle mõnusa südantsoojendava kallistuse eest, mida me kohtudes teineteisele ikka jagame. 

Kõik auhinnad saab kätte posti teel. Võib valida Omniva või Smartposti vahel. Vastuvõtja maksab.