Grafomaniaki märkmed Gaia Akadeemia magistriaastast

Kõik juhtub õigel ajal või siis mingil teisel ajal.

Kõik õiged inimesed on kohal, lihtsalt mõned jäävad vahel hiljaks. 

Plaani on mõtet teha küll, siis saab pärast arutleda, kui hea plaan oli ja kui vähe sellest välja tuli nii nagu planeeritud.

Lõpptulemus pühitseb plaanist mitte kinnipidamise.

Kui õiget sõna pole olemas, või see ei kanna endas õiget mõtet, siis tuleb see teha: koosolemine ja kaastunne on tegelikult KOOSTUNNE ja ülistav alandlikkus on ÜLENDLIKKUS.

-          Täpsustus eelnenud märkmele: kui uut sõna kohe üles ei kirjuta, siis päev hiljem seda enam ei mäleta.

-          Täpsustuse laiend: eriti hull on asi siis kui sõna looja ise ka ei mäleta.

Ringienergia toimib ka nelinurkses ruumis. Ja ka kaks inimest saab moodustada ringi.

Trollisarvede hooldamisest saab kirjutada romaani. Igaüks ise teab, millist trolli ta mõtleb.

Vaja on karuhirmutist, sest hernehirmutis hirmutab ainult herneid.

Šamaanitrummi saatel hüppavad väikesed karvased roosad jänesed rõõmsalt pilve pealt alla ja nendega ei juhtu midagi halba.

Kui meil oleks ühisteadvus, siis tunneksime ja teaksime kõigist kõike ja kogu aeg. See oleks päris hirmus.

Kui keegi esitab sulle küsimuse: mida sa oled oma elus tänu Gaia akadeemias õppimisele ka reaalselt muutnud, siis tuleb talle vastata – See on väga hea küsimus, arutlegem selle üle pärast kohvipausi!

Mõni akadeemik suudab teise akadeemiku poolteist tundi kestnud jutu kokku võtta paari väga hästi konstrueeritud ja selgelt mõistetavasse lausesse.

-          Täpsutus: kui seda lauset kohe üles ei kirjuta, ei mäleta seda hiljem mitte keegi.

Kui ma ei tea, kes ma olen ise ning kuhu ma maailmakõiksuses asetun, siis ma võin koolis looduskaitset ja prügi sorteerimist õppida, aga see ei tee minust veel teadlikku ilmakodanikku.

Olgu muu söögiga nagu on, aga munaga kiluvõileib peab olema. Kunagi ei või teada, kelle päeva see päästab.

Ruumihoidja vasakule käele ei ole mõtet istuda. Kui just ei taha iga kord juturingi alustada.

Elus püsimiseks ei olegi iga kord filosoofiat vaja, piisab sellest, et tead, kuidas sooja saada ning kõhtu täita. Seega on maailma lõppedes kõige suuremas hinnas praktiliste oskuste ja kuldsete kätega olevused. Pole vahet, kas mees või naissoost.

Nähtamatu maailma nägemiseks tuleb vaadata, mitte käia silmad pärani kinni.

Ka kuu võib olla spiraalne. 

Ma ei ole mitte kellegi teise kui iseenda jaoks.

Ma võin ju teha plaane, aga universum paneb lõpuks paika nii selle, mis juhtub, kui selle, millal see juhtub ning kes ellu jääb. 

Nii om. 

Mul on maailma parimad naised!

Päriselt ka. Sõpradega mitukümmend aastat peaaegu et kommuunis elamist annab silmad ette ükskõik millisele abielule. No ei tea näiteks abikaasa suurt midagi sinu menstruatsioonitsüklist või kasvama hakanud sünnimärkidest või kui mitu hambaauku sul on või milline kleit enam selga ei mahu, aga sõbrad teavad. Kõike. Ega nende eest pole mõtet midagi varjata ka. Nagunii pinnitakse see ühel hetkel välja. Ja ka see on üsna loomulik, kui kokkusaamisel kismaks läheb, sest ega siis oma naistele tuleb kõik näkku välja öelda ja ei ole siin pirtsutamist midagi. Kes siis veel sulle sinu tõelist mina näitab, kui mitte sõbrad. Tõe huvides peab muidugi mainima, et mina vahetevahel vaikselt koos meestega kööki või kuhugi mujale varjatud paika peitu poen (teadaolevalt mees nagu ma olen), sest eks meestel ole ka vaja pisut kurta oma naiste üle ja kellele siis veel, kui mitte teisele mehele. Kommuunis on kõik avalik ja kõik kuulub jagamisele, ikka põhimõttel, et kui mul on, siis on sinul ka. Eks meil ole muidugi kõik rollid ära jaotatud. Tiia näiteks on meie peakorraldaja ja boss, tema sõna on seadus. Need nädalad, kui Tiia tööl on, katsume me kuidagi ellu jääda, ses mõttes et vegeteerime miskit moodi, et siis bossi koju saabudes kõik ohjad tema kätte anda ja elust rõõmu tunda. Ingrit on meie pedagoog ja proua Filifjonka. Ma ei usu, et keegi teine nii palju kedagi kunagi korrale kutsuks või moraalikoodeksile ja korralikult käitumisele osutaks, kui Ingrit. Marike on meie joogaguru ja veidrate raamatute lugeja. Ma polnud isegi kuulnud miskist raamatuvahetusest, aga Marikesel on kogu aeg tänu sellele niskesi raamatuid kodus nagu „Ma tapsin roti“ näiteks... Peale selle surfab ta pidevalt internetis ning kui Laiusel kellelgi nett aeglane on, siis nähtavasti tänu Marikesele, kes selle kõik ära kasutab. Mariell on meil hetkel kuuvarjutaja rollis, see tähendab käib Soome elama ja viibib meie juures ainult ühe pooliku kuufaasi mitme kuu peale. Aga see-eest saab temaga Skaipi kasutamist harjutada. Mariell sebib tegelt kogu aeg ringi ning teeb midagi, ehk siis Figaro siin Figaro seal. Harvad on need juhud, kui helistad ja ta ongi kodus. Päriselt. Siis saab minna kohvile. Ja pooled mured ära rääkida. Taimi teab kõike ja kõigest. Mul pole mõningatest asjadest halli aimugi, mida Taimi juba teab. Lisaks on ta kiirreageerimise proff. Mitte kõik pole võimelised endale õhtuks teatrietendust organiseerima kui on avastanud, et tasuta piletid aeguvad just selsamal päeval. Mina... mina olen lihtsalt tänulik, et mul on mu naised ja et nad mind maha pole jätnud. Ma tean, et meie abielu pole mitte vaikselt ja rahulikult voolanud ning oma kooselu jooksul oleme üle elanud nii mõndagi, aga... mitte miski pole parem kui ennast sõprade seltsis hingetuks naerda ja viimnegi võhm välja tantsida. Elagu meie! 

Rahu ainult rahu...

...nagu ütles meile kõigile hästi teadaolev pisut ümarusele kalduv veidra seljakaunistusega ilmakodanik. Ma ei ole kuhugi kadunud ning kui keegi nüüd arvas, et pole enam vaja mu kriblamisi välja kannatada, siis… üllatus üllatus, Murakas oli ainult üks minu minadest ning need teised jätkavad siiski rõõmsalt oma teekonda. Mis muidugi ei tähenda, et nüüd saab lugeda aastakokkuvõtet minu tegemistest. Ma ei ole eelprogrammeeritud robot, kes igal aasta viimasel päeval oma head ja vead kokku arvestab ning uueks aastaks lubadusi annab. Ehk nagu ütles mu tütar – ma ei mõtle kastist väljas, ma ei ela kastist väljas, ma ei teagi, kus see kuramuse kast üldse on… Ma elan südamega, kuulates oma analüütilise mõistuse heietusi ja lastes oma hingel otsustada. Ma ei saa lasta kellelgi enda üle kohut mõista, sest ainus, kes seda teha saab, olen ma ise. Ma ei saa keelata endal õnnelik olla ja armastada, sest seda nõuab minu hing. Ma tahangi tunda elu mühisevat voolamist läbi mu veenide nagu võimas Gulfoss, mis endale teed kuristikku sillutab. Mul pole aimugi, mida toob homne päev, ah mul pole aimugi, mis juhtub sekundi pärast… ja see ongi kõige heam, sest aega pole olemas. Selle ajatu hetke, mis ma siin teadvuse tasandil olla saan, täidan ma armastuse ja muusikaga. Eks igaüks ise teab, millist lugu ma talle mängin…

sina oled mu südamelaul

kuid sa ei kuulu mulle

sulle

jääb su vabadus

olla kes sa soovid

tunda mida su süda ihaldab

ja teha mida su mõistus vajab

alles meie hingede kohtumisel

universumi vaikuses

võib kuulda seda laulu

sinu südame peegeldust

minu südames 

Lahkuminek...

...pole kunagi kerge. Võtab südame verd tilkuma. Eriti kui tuleb hüvasti öelda tosinale armsale kaasvõitlejale, kellega kuus aastat tantsukingi kulutanud oled. Jah. Enam kunagi ei istu ma teiega küllusliku pidulaua taha, kuhu kõik on toonud täpselt nii palju toitu kui nad ise ära jõuavad süüa. Ei tule teiega tantsitama jahilkäigust purjakil välismaa jahimehi laiuse lossivaremete vahele, ei tuisus ega vihmasajus. Ei tee trenni nii et silme eest must ja päkad rullis, sest kahe nädala pärast on võistutantsimine. Ei mõistata koos teiega, milliseid samme peaks hakkama seadma kõlama hakanud muusika järgi, sest need päris rahvalikud tantsud on kõik enam vähem ühtemoodi.  Ei lase end teenelisel vöötajal piha ümbert kinni siduda nii et ribid ragisevad, aga vähemalt keskkoht on paigas. Ei pea hambad ristis tanuga ringi käima, et siis esimesel võimalusel see peast lennutada, sest muidu läheb aju keema. Ei naera kõhtu kõveraks mingi järjekordse jabura vestlusringi või hullumeelse ettevõtmise ajal. Ei orienteeru klaveri ja staadioni järgi. Ei seisa pidevalt dilemma ees, kas valida muusikaline kuulmine või kellegi poolt paika pandud tantsusammud.  Ei higista kolmekümnekraadise päikese käes täisvarustuses ja maailma kõige ebamugavamate kingadega oma esinemisjärge oodates staadioni servas. Ei lahista nutta keset tantsunumbrit või siis selle lõpus, nii et silm enam jalge ette ei seleta. Ei lähe triibuseelikuga jalgrattaga sõitma.  Ei vihasta end lillaks, kui selgub, et keegi on jälle tantsu ümber teinud. Ei pane selga kollast särki, millel kiri Meie Mari...

Ja et lahkuminek oleks ikka täielik, siis… hüvasti Meie Mari Murakas. Polegi kindel kumba ma rohkem taga igatsema hakkan, kas tantsivat või kirjutavat Murakat… aga oma nimelist rätikut saan ma vabalt elu lõpuni pähe panna! Ja meenutada meie ühist minevikku – oli see vast alles tants! 

Et tunneks, kuidas oled 35 euri kasulikult ära kulutanud...

...tuleb minna Vanemuisesse Mamma Miat vaatama! Päriselt ka. Pilet tuleb muidugi pool aastat varem ära osta, aga ses suhtes on mul vedanud, sest mul ikka aegajalt juhtub, et minu naised veavad mind kaasa mingitele massiüritustele ning minu analüütiline meel ikka enamasti tõrgub, et ah ja oh ja midaiganes onju… Seekord sain vastu nina jälle. Ja see oli hea ninanips. Eestis osatakse väga hästi muusikale teha. Me võiks sellest oma off off off off Broadway in Estonia kaubamärgi teha. Ega see Abba iidsete aegade taha ulatuv superhitt endast muidugi midagi uut päikese all ei kujuta ning Hollywoodi supernäitlejatega vändatud filmgi nähtud ju, aga väga lahe oli see atmosfäär eile Vanemuise laval. Kui inimesed teevad midagi naudinguga, siis kiirgab sellest meeletult head energiat välja. Eks ma esialgu ikka olin oma sarkasmis kindel, et mismõttes, laulud on eestikeelsed! Pärast kolmandat laulu see enam ei seganud, sest… ega sealt eriti neid sõnu ei kostunud ka ;) seega sai vabalt keskenduda muusikale ja koreograafiale. Ja see viimane oli tasemel. Eriti hästi mõjusid lestadega ringi kepslevad poissmeestepärastlõunale kiirustavad noormehed. Ja meie vanema generatsiooni karakternäitlejad ei pea ennast küll üldse tõestama, neil tuleb publiku ümber sõrme keeramine välja nigu muuseas. Vilgats, Palmiste ja Kaljujärv napsasid lava noorematelt lihtsalt ära. Ja hea oligi, sest ega Mamma Mia pole mingi tragöödia. Ja ilmselgelt olen mina ise totaalselt armunud, sest muidu ma selliseid kiidukõnesid ei peaks. Ei teatri ega muul teemal… aga see on saladus. Tsss, tasa…. 

Pärast esimest ehmatust

…ja õigupoolest päris kõhedust tekitanud kohtumist nõuka-aja vaimuga eile kõrvalkülas, on Sillamäe mulle väga meeldima hakanud. Ühest küljest ikka veel selle pärast, et siin elab Irina. Ma ei väsi imetlemast selle naise energiat ja elurõõmu. Aga küllap ta on selline tänu Sillamäe üldisele õhkkonnale, vanalinna koolile, muuseumile, mille pidajaks siin eluaeg elanud väärikas vanahärra, kes oma multifunktsionaalsuses teab kõike kivide ja kivististe kohta ning on lisaks veel muusikaekspert, ja kohalikule noorte huvikeskusele. Olles ise hullumeelne ürituste korraldaja ja projektide kirjutaja, tean ma väga hästi, kui oluline on koguda enda ümber sama hulle või vähemalt sama püüdlikke kodakondseid, kes siis koos sinuga neid asju korda hakkab saatma. Sillamäel on need kõik olemas. Siinne huvikeskus, mis tegutseb kauem kui linn ise vana on, võiks olla taolise keskuse musternäide ning kõik eesti kohalikud noortekeskused võiksid siin käia õhku nuusutamas ning kogemusi omandamas. Tänane käik linnavalitsusse oli niivõrd erinev kõigist minu eelnevaist kohtumistest kohalike võimuesindajatega. Esiteks muidugi vabandas volikogu esinaine päris tükk aega selle eest, et siinsed kohalikud tõesti ei räägi eriti eesti keelt. No kuulge, linnas kus on 14 tuhat elanikku ning neist ainult 3 protsenti rahvuselt eestlased… linnas, mis on ehitatud vene valitsuse poolt spetsiaalselt aatompommi ehitamise tarbeks vajamineva maagi kogumiseks ja tehnika väljatöötamiseks… linnas, mis on avanenud maailmakaardile alles 1991… eesti keele rääkimine on viimane asi, mida ma üldse eeldama hakkaks või mille rääkimise pärast muret tunneks. Sillamäelased on oma sisemuselt suurepäraselt arenenud. Kogu see mitteformaalne õpe, mida vanalinna kool harrastab, teeb silmad ette ükskõik millisele teisele eesti koolile. Ma olen täiesti hämmastuses sellest pagasist, mida neil jagada on. Hämmastuses sellest kvaliteedist, mis siit vastu kumab. Ja oma suures hämmastuses käisin ma täna esimest korda ballil. Tuhkatriinuna. Saabastes. Äraütlemata mõnus oli. Kui jätta kõrvale kõik see suur töö, mis lapsed ja juhendajad on taolise ürituse nii kõrgel tasemel ettekandmiseks ära teinud, siis… tunne oli ülev. Muusika ja tantsud olid nii omal kohal kui veel olla saab. Ja tegelikult on nüüd viimane aeg see totter kiidukõne lõpetada, sest muidu võib tekkida valearusaam nagu oleks mind täna nõuka-aja pommivarjendisse tekitatud punamuuseumis kuidagi ära uimastatud või kaetas Lenin ise mind oma pilguga… sest see varjend oli ikka päris kriipi. Nõrganärvilistele ei soovita. Aga ajakirjanikud võiks nüüd ennast kokku võtta ja Sillamäel ära käia. Aitab küll aastaringsest hapukurgihooaja kajastamisest. Marss eesliinile. 

Selleks, et mina ükskord Sillamäele jõuaks...

..oli mul vaja rahvusvahelist projekti. Tegelt oli päris hea, et meid siia ööhämaruses korralik ports maha prantsatas ning ma olen kahevahel, kas ma oleksin Sillamäele üksinda üldse julenud tulla. Hommikuvalgus paljastas mind öösel vallanud veidra tunde tagamaad – Sillamäe on koht kus aeg on seisma jäänud. Või siis tagasi keeratud. Seistes tänavaveerel ning vaadates neid peaaegu ühesuguseid stalinistlikke majakesi üksteise kõrvale ilmumas, kujutlesin elavalt ette, kuidas elu siin seitsmekümnendatel veeres. Ma peaaegu ootasin, millise tänavanurga tagant mulle vene sõdurid vastu marsivad… Aga kui kogu see kriipindus kõrvale jätta, siis on Sillamäe selline tore koht, kus elab ja töötab meie fantastiline Irina. Kui ma temaga esimest korda Islandil kohtusin, tundsin kohe, et mingi projekt meil temaga tuleb. Tuli. Rahvusvaheline. Teemaks mitteformaalne õpe formaalses koolis. Minu Gaia kool ja Irina Sillamäe vanalinna kool on super lahedad näited just sellisest mitteformaalse hariduse rakendamisest meie koolisüsteemis. Noh et lapsed oleksid koolis ikka õnnelikud ka. Sest nüüd pärast seda hullu PISA testi laulavad valitsuse liikmed kui ühest suust, et kui super on meie koolisüsteem ja kuidas meie lapsed on imeliselt targad… kamoon… no tegid testi. Ja kas te ikka panite tähele kes esikolmikus on? Jajah. Singapur. Jaapan. Hiina. Kommentaarid on liigsed. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest kuidas me täna ise mitteformaalset õpet tegime – on ju täitsa tore kui keset lõunasööki kohvikus tuleb kõlaritest nii särtsakas hispaaniakeelne laul, mida mitte vaikselt laua taga kuulata ei passi vaid jalad nagu iseenesest tantsule veavad. Ja sellest, kuidas iga korraliku projekti juurde kuulub kindlasti lõõgastav spa külastus. Tund aega jakuzas annab päris hea idee poolkaaluta oleku saavutamisest, kui ainult natuke harjutada. Kui ma ikka tulevikus plaanin Marsile lennata, siis peaksin vist spade ahelkülastajaks hakkama. Ikka treeningu mõttes. Aga pilte pole mul jutule lisada sel lihtsal põhjusel, et kuna ma oma fotoka hingeelu ikka veel nii hästi ei tunne, siis andis ta mulle täna pärast paari pildi klõpsamist tagasihoidlikult teada, et aku tühi on. Mul on veel palju arenguruumi. Homme vallutame koos hullude leedu ja islandi naistega kõrvalküla – Kohtla-Järve. Mitteformaalselt.