Istanbul - Çatalca, paljajalu kivisillutisel, vol. 2

justkui Munamäe tornist vaataks - silm seletab lõputut linnasära...

Meie reisi ‘päris’ eesmärk oli ju kokku saada projektikaaslastega ning tutvuda oma Türgi partnerkooliga. Kuna Istanbul on üüratu mitte ainult öösel vaid ka päeval, siis kulus meil vastavasse linnaossa sõiduks kenake tunnike ja alles pisut hõrenevad majaderead ning meie soomaastikku meenutav märgribake andis tunnistust, et me pole enam kaugel oma sihtkohast Çatalca regioonist (mis ei hääldu muide nagu katalka :P). Koolimaja asus asundusest veidi eemal, oli selline nõukogude aja tüüpprojekti meenutav, alles mõned aastad tagasi valminud ning krohv rõõmsalt pudenemas – nii kodune tunne tuli kohe peale!

'kui kooli nimes ei esineks sõna Tayfun, võiks olla tegu mistahes eesti kooli trepiga...

Erinevuseks esmapilgul muidugi tuhanded säravad tumedad silmad, rõõmsad tervitused ja kentsakad pilgud meie poole :) Õpetajatena saime kõik ka tunnikogemust maitsta ning minu 9B klass kuhu mind kohalik inglise keele õpetaja tüüris, oli küll super tore seltskond. Ma muidugi võtsin asja juhtimise kohe üle, sest ega ma ei saanud siis rahulikult paigal istuda – 45 minuti jooksul olid lapsed esitanud mulle vist küll sada küsimust ning teadsid minust lõpuks kõike välja arvatud mu vanust... Otse loomulikult laulsin ma neile ka ühe eestikeelse laulu ja õpetasin selgeks Kaerajaani. Üks poiss hõikas mulle tunni lõpus: You are soooo beautiful... Oh my, piinlikkusemoment... 

'koorijuht ja tema lemmik 9B'

Ei hakka siinkohal üldse rääkimagi interaktiivsetest tahvlitest, tahvelarvutitest, suurtest teleriekraanidest, korralikult varustatud arvutiklassidest ega mõnusast koolivormist. Õpetajate palgad on teadagi tabu... Hoopis see moment, mil ma tüdrukute WC ukse avasin, oleks keegi võinud mu nägu jäädvustada... Ausõna, mu esimene mõte oli: kas ma olen ikka õiges kohas? Olin. 

Meie esimesel külaskäigu päeval olid õpilased-õpetajad külaliste auks küpsetanud ja keetnud ning lõunapausil ootasid meid ees tõelised kodused türgi maiuspalad. Ja süüa teha oskavad nad tõesti. Ma pole elu sees nii palju maitsvaid asju korraga proovida saanud. Hilisemad lõuna ja õhtusöögid pisut seda joovastust küll kahandasid ning viimase päeva ‘normaalne’ kooli lõunasöök koosnes suht maitsetust läätsesupist ja täiesti maitsetutest spagetidest, mille kõrvale anti kohustuslikus korras hulk kotlette, mille nimi, oh üllatust, oli ikka ja jälle kebap.

 Ühesõnaga – ükskõik millisest elukast valmistatud või millise väljanägemisega need lihatooted ka ei olnud, perekonnanimi oli alati kebap. Eesnimesid ma meelde jätta ei suutnud... No peaasi, et nad ise aru saavad, mis on mis :) Minu, kui elukutselise piimajooja kurvastuseks ei tarbi ka türklased piima mitte ning kui ma siis mingit piimapudeli-laadset asja laualt avastades korraks ekstaasi sattusin, sain ma üsna ruttu külma duši või õigemini soolase elamuse osaliseks, sest piima asemel oli kannus veega lahjendatud ja soolaga maitsestatud jogurt... mnjah. 

'ei ole piim, no ei ole...'

Kõige toekamaks koolist kaasatoodud suveniiriks osutus aga ussviirus, mille me kõik kenasti oma flash diskidele alla laadisime, nendega koju kaasa tõime, mis seejärel meie infot ja esitlusi ära kustutas ning nii mõnedki meist pisaraid alla neelama sundis. Aga eks raskused olegi selleks, et neid ületada. Mis on kõik need materiaalsed asjad sõprusega võrreldes!

rahvaste sõprus selle sõna parimas tähenduses!

Çatalca kõige muljetavaldavamaks elamuseks ei olnud aga mitte linnapea vastuvõtt ega ka õhtusöök mägionni meenutavas rahvuslikku käsitööd täis kuhjatud hütikeses, vaid hoopis 3000 aastat vanad kullaotsijate koopad İnceğiz külakeses. Jõudsime sinna õhtuhämaruses, mis muutis koobaste uurimise üsna müstiliseks kogemuseks. Kui paar päeva varem olin kolanud ringi Ayasofya (Hagia Sophia) iidsete müüride vahel, libistades käega mööda seinu ja kuulates sammaste kohinat, et sajandite vanune tunne mind üles leiaks, siis mingil põhjusel seda ei juhtunud ning ma jäin lausa mõtlema, mis mul viga on, et selline püha paik minus ühtegi keelt ei tinista… siis  İnceğizi koopad võnkusid minuga ühte sammu juba kaugelt. Ma ei oskagi kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas, kui ma oma käed koopaseinale vajutasin… 

 

nad räägivad minuga juba kaugelt...

maailm koopaaknast vaadatuna

silmates oma varju

iidse koopa seinal

äkilise selgusega tajun

see ongi kõik mida olen –

vari

liblikatiib

hieroglüüfi asemel...

to be continued... 

Istanbul - müsteerium kahe maailma vahel, vol. 1

Kõik minu niinimetatud soojamaareisid on olnud täielik tüng. Esimene kord kui ma Comeniusega novembrikuus Hispaaniasse lendasin, saatsid kolleegid mind kadedalt õhates randa päevitama ja ootasid mind tagasi saabuvat pruuni ja puhanuna… Jeah right, nädal möödus talvemantlis ja saabastes. Nüüd siis sama lugu Türgiga. Sõbrakesed juba mainisid, et tulin tagasi veel valgemana kui läksin. Aga tegelikult oli Istanbulis soe – mis sest, et kohalikud ja muud turistid kenasti jopede ja paksude kampsunitega mööda Topkapi Paleed ringi jalutasid, mina ullike lasin ringi T-särgis ja sellegagi oli palav. Inimesed raputasid mind vaadates päid ning mõned tahtsid koos minuga pilti teha, kuigi ega ma kohalikke vaatamisväärsusi ikka üle ei trumbanud. Istanbuliga on üldse selline lugu, et kuigi ma peaksin praeguseks juba kogenud maailmaränduri mõõdu välja andma, rääkides külma rahuga oma järjekordsest ’ekskursioonist’, ei õnnestu see mul mitte. Mina käin ikka suu ammuli, pea kuklas ja fotokas igal võimalikul hetkel plõksimas. 

'kui kõik teised poseerisid Topkapi palee marmorsammaste ja kuldornamentide najal, siis mina... ronisin kuivanud-põletatud puuõõnsusesse...'

Reis ise algas päris huvitava lennukogemusega – praktiliselt maandumishetkel tõmbas meie lennuk Istanbuli kohal end järsult mäkke tagasi ning kogu lennukitäis rahvast vaatas hämmastuses üksteisele otsa. Ega ma tegelikult ei saanudki päris hästi piloodi seletusest aru, miks meid siis sellele maandumisrajale ei lubatud, aga see polnudki tähtis. Tähtis oli elamus ja see, et pärast maandumist seisis meie ees neli ja taga seitse lennukit ummikus, ootamas oma boxi minekut, et inimesed vabadusse lasta. Vabadus ise seisnes siiruviirulises passijärjekorras, kus minu silmad nägi esimest korda vähemalt kolmekümne eri rahvuse esindajaid korraga. Burkades naisi, kõrged kontsad ja paljad varbad seelikuserva alt piilumas, hindusid ja korealasi, habemega ja habemeta musti mehi, sekka siis mõned selgelt eristuvad põhjaeurooplased. Kahju, et selles koridoris minu fotokas kurvalt kotipõhjas pidi kükitama… ’Tänu’ sellele massile aga ootasid meie sõbrakesed meid lennujaamas pea poolteist tundi ning olid valmis juba Lohusuu kooli telefoninumbrit interneti teel üles otsima ja meid Interpoli kaudu tagaotsitavateks kuulutama. Kujutasin juba vaimusilmas ette kohalikku Postimeest… 

Meie Türgi reisi märksõnaks oli vaieldamatult muusika. Mitte kunagi varem pole ma pidanud taluma suuremat helide kakofooniat kui Türgis. Meeshäälte lõppematu soig ja justkui häälest ära pillid – kime ja lõikav kandlehääl, sellele sekundeerimas kriuksuva viiuli itk. Või siis a la meie Homenja koos süntekaga, kuid mingis totaalselt teises helistikus, mängides lõputa lugusid. Ainus talutav komponent on löökriistad, rütm on see, mis rinnust tagasi põksub ja kogu selle müra omavahel kokku põimib. Olen lõksus tillukeses ruumis, ainus pääsetee on kõrvad välja lülitada ning kuulata hingega. Ja tantsida. Kuigi olime esimeseks õhtusöögiks järjest üleval olnud nii umbes 38 tundi (alustades reisi pisut peale südaööd), saime tantsus ikka kohe esimesel õhtul käe valgeks. Mul õnnestus koheselt ära õppida ka üks türgi tants, mille nime ma otse loomulikult ei mäleta… kuid vähemalt sain oma oskusega veel teinegi kord eputada :)

Ma ei olnud oma reisiks valmis. Ma polnud valmis ei suurlinna tuledeks ega katkematuks tänavameluks, ei hotelli akende alt kell kaks öösel kostuvaks trummipõrinaks, ei sadade suurte pruunide silmade säravalt puurivaks pilguks, ega üldse mitte millekski:

õhtune suurlinna kaootiline melu

kisub pinnale tunnete rägastiku

mida ma siin teen

miks ma siin olen

mina – looduse vaikusega harjunud

maalt ja hobusega...

Meie esimene rännak otsimaks rahavahetuspunkti, kulges umbes nii – umbkeelne hotelli administraator ütles, et sinnapoole ja igal pool saab vahetada, esimene mees tänaval: minge sinnapoole, viis minutit, teine mees tänaval: minge tännapoole, kümme minutit… ja me muudkui käisime sinna-tänna, kokku poolteist tundi. Aga ära tegime – leidsime nii linnaosa peatänava kui rahavahetuspunkti. Ja saime esimese kogemuse türgi ajaga – minutid on vähemalt kaks korda nii pikad kui meil. Sedasama tänavat pidi jalutasin ka oma viimasel õhtul, hoopis teistsuguste tunnetega, segaduses ja täielikult puuga pähe saanud, aga see on täiesti teine jutt…

'sellel Beyoğlu linnaosa tänaval oli reede õhtul kell pool kaksteist kümme korda rohkem inimesi... peamiselt mehi... ja kuigi tänava kohal kõrguvad kaunistused tunduvad meile jõulukaunistustena, nad seda siiski ei ole, sest on üleval aasta läbi ning türklased ju jõule ei tähista...'

Täiesti omaette lugu on ka türgi keelega. Olen ikka alati üritanud vähemalt mõned fraasid kohalikus keeles ära õppida, aga kui sa ei tea, mismoodi keelt üldse lugeda, kui ühel tähel on umbes kümme erinevat hääldusvõimalust, sõltuvalt talle eelnevatest või järgnevatest tähtedest, siis… aga nõrk on see, kes vabandusi ei leia, eksole:

minu peas

trummeldab sada üks mehikest

kummaliselt kõlaval ksülofonil

tundmatut meloodiat

tamam tamam tamam

okei okei

ma püüan siis meelde jätta

günaydin ja teşekkürler

bir, iki, üç, dört beş...

oh my, sellel sümfoonial

on pisut keeruline libreto... 

to be continued...

Ega ei pea kõike oma elu...

…internetiavarustesse paiskama ning mõne asja võiks jätta üldse kirjutamata. Aga kuna täiskuu toob naises hundi julge rinna välja (ükskõik kui väike see rind ka siis ei oleks), siis annan teada, et käisin eile Kärde baaris. Eks ma baaris olen muidugi ennegi käinud, küll mitte Kärdes, ning selles pole midagi imelikku, et varases keskeas naised sõbranna sünnipäeva vahelduseks baari tähistama lähevad. Saab lõõgastuda ja tantsida ja pärast ei pea nõusid pesema. Eks ma muidugi teadsin, et muusikavalik sõltub Tiit Sei suvast (loe diidžei) ning erilisi illusioone mul polnud, kuigi tihtilugu ma mõtlen, miks on vaja kõik mõnusad muusikat täis muusikapalad sellesse tobedasse pitsatilöömise rutiini toppida, et aru ka ei saa, millal üks pala lõpeb ja teine algab… aga eks see ole mu isiklik kiiks. Samamoodi kuulub mulle arusaamatutel põhjustel diskoõhtu juurde aromatiseeritud toss, mille sissehingamine ei tundunud küll erilist mõju omavat – lastaks siis vähemalt naerugaasi, oleks lõbusam! Niisama maasikalõhnalist suitsu pahvida – nomaitea. Aga hea küll. Tegelikult oli meil minekuks ikka päris hea ettekääne ka. Tegu oli nimelt naistekaga Kärdes, ehk siis naisi ootas üllatus – meeste stripp! Jaa- jaa, nüüd lõpetavad kõik mu õpilased ja tulevased tööandjad selle jutu lugemise ning kujutavad endale ette, et ma olen ikka täiesti korralik tööinimene. Mis sest, et ma nii viimase paari nädala jooksul vahelduva eduga tuubist Magic Mike’i vaadanud olen – ilusat meest on ikka ilus vaadata. Seepärast siis ka eilne julge kaasalöömine. Mis kahjuks lõppes täieliku krahhiga. Kas olen mina rikutud või ei ole eestis korralikke stripimehi või siis ei leia nad väikest Kärde baari üles, aga ühel kesköisel hetkel hüppas laval tantsivate naiste sekka…. Farmi Gabriel. Kui ma poleks enne ühtegi meesstripparit telekast näinud, oleks mul vist päris paha hakanud. Igatahes jälgisin ma suurima tähelepanuga mehe üsna nurgelisi tantsuliigutusi, pealtvaatajate hulgast naise krabamist, pekki läinud ülakeha paljastust ja… siinkohal tuleb teha mõttepaus. Ma ei taha eriti kogu järgnevat meenutada. Ei olnud ilus, ei tekkinud sellist tunnetki, et läheks kohe lähemale, tahaks…. katsuda ja raha värvli vahele toppida. Küll oli hea, kui läbi sai. Šõumehe teine etteaste seisnes tule purskamises ja leegitsevate otstega kepitantsus, mis arvatavasti pidi andma miski erootilise pildi. Kõhtu paljastati ikka ka. Tunnistan ausalt, hiljem kodus kulus päris mitu minutit Magic Mike’i, et kõike seda endal silmist raputada… Aga tegelikult oli kogu õhtu kauneim vaatepilt hoopis see, kuidas kaks noort inimest Tiit Sei plaadile ära eksinud tõeliste muusikapalade saatel ennastunustavalt koostantsu tegid. Tõepoolest tantsisid. Me naised vaatasime suud lahti igatsevalt noormehe poole… Vot on mees. Riided seljas ja mees. Loo moraal – ma kas olen liiga vana kõige selle jaoks või olen ma oma elus liiga palju tõelisi mehi näinud… ja tegelikult olen ma siiski kõigest naine…