Itaaliat sain mina täitsa esimest korda maitsta ja suurem osa meie seltskonnast samuti. Mul juba tükk aega kripeldas, et mismõttes minu lapsed on pizza ja spaghettimaal käinud ning mina oma suure reisipagasiga pole isegi mitte itaalia õhku nuusutanud. Nüüd on see viga parandatud. Lisanditega.
Äpardus number üks. Prima. Kui sõidad Itaalias rongiga, siis kontrolli kümme korda üle, kas oled ikka õige perrooni peal. Bolognas näiteks võib sama numbriga perroone olla mitu. Üks maa peal, teine maa all. Ja sinu rong läheb juhtumisi just sealt perroonilt, kus sind ei ole. Või siis muudetakse rongi perroon viimasel minutil ära ning sa lihtsalt pead itaalia keelest aru saama, et taibata, kuhu täpsemalt sa oma kohvritega nüüd jooksma peaks. Ja ära mitte unistagi, et rongi peal oleks näiteks kirjas, kuhu ta sõidab.
Secondo. Kui sa mõtled, et on jube lahe kiirrongiga ümber Itaalia vurada - näeb maid ja metsi ja mägesid ja ühtlasi saab ühest kohast teise sama kiiresti kui lennukiga, siis tegelikkuses sõidavad kiirrongid vähemalt Bologna ja Firenze vahel maa all tunnelis. Ainus asi mida sa näed, on sinised vilkuvad tuled. Ja teatud intervallide järel võid rõõmsalt kaheks sekundiks hüüatada - näe, seal on Itaalia! Et seejärel jälle pimedusse mattuda. Boonuseks saad pidevalt lukustuvad kõrvad ja pearingluse. Ikkagi kolmsada kilomeetrit tunnis.
Terzo. Oled omast arust jube kohvigurmaan ja lähed tähtsa näoga Itaalias kohvi küsima. Sulle antakse sõrmkübarasuurune kogus äärmiselt kanget espressot tillukeses tassis. Sinu hämmeldunud nägu nähes soovitatakse lisada suhkrut. Kuigi sa suhkrut ei tarbi, mõtled, et no kuidagi peab selle kohvi ju alla kulistama. Mnjaa... Edaspidi tead, et americano on see, mida sa Itaalias tarbid. Koos kuuma piimaga ehk lattega.
Quarto. Itaalia on teadupärast pizza ja pasta maa. Maailma parimad pitsad valmivad seal. Lähed siis rõõmsalt pizzeriasse, esitad tellimuse. Veidi veider küll on, et kohati koosneb pitsakate ainult kahest erinevast toiduainest, aga pole sinu asi arvustada. Pitsameister ise teab. On sinu asi see millimeetripaksuse põhja peal olev vedel asjandus hiljem näppude vahel hotellitoa voodis ära süüa. Iga kord maitset kaasa ei anta. Aga nagu vanarahvas teab - nälg on parim kokk.
Quinto. Itaalia on soe maa. Mai lõpus kohe kindlasti. Ja vihma seal ka eriti ei saja. Vähemalt mai lõpus mitte. Reisile tuleb kaasa võtta kleidid ja muud suveriided. Riidest õhku läbi laskvad mugavad jalanõud. Ja nendega minna siis ka näiteks Pisa linna külastama. Kuna Pisa on väga külalislahke, siis tellis ta meie külastuspäevaks korraliku eestimaise kevadilma. Paduvihma ja äikesega. Meie nautisime. Certo.
Sesto. Nii jubedalt piinlik äpardus, et sellest ei tohi rääkidagi. Selle kustutame mälu ajaloost igaveseks.
Aga lisaks neile ja pisut väiksematele äpardustele oli meil väga ägedalt tore. Kogu see rahvaste paabeli segadus, mis Livorno piirkonnas valitseb, tekitas esialgu küll hämmastuse ja päris tükk aega tuli seda päris itaalia tunnet oodata, kuid kui ta lõpuks saabus...
Pisa linna tänavad olid just sellised nagu ma mõtlesin, et Itaalias on.
Jäätis maitses taevalikult.
Pasta carbonara samuti.
Itaalia meeste šarmist ei hakka üldse rääkimagi, see võtab vahepeal kananaha ihule.
Montenero Neitsi Maarja pühamu juures toimus tõeline puhastumine ja tänulikkus ning pärast sellist kogemust ei ole enam võimalik alumistele tasanditele naasta.
Nüüd pole muud parata, kui tuleb oma naised ja nende mehed itaalia lainele saada ning üks korralik ringreis mööda Itaaliat ära korraldada. Aga mitte kiirrongiga. Sest mäed ja metsad ja viinamarjaistandused jäid ju kõik vaatamata. Ning võibolla õnnestub meil üheskoos see viltune torn ka sirgeks lükata. Kaua ta sedasi koogutab seal.
No comments:
Post a Comment