Murumängud ehk kujundorienteerumine Marikeste moodi

Jälle on käes see hooaeg, mil tantsunaised staadionitel orienteerumist harrastavad. Seda siis veepudelite ja papptaldrikute järgi. Eks ta esialgu paista nagu peata kanade siblimine või siis kimalase lend, sest poolteist meetrit kipub vägisi kuuemeetriseks kiskuma ja kui igaüks oma rivi hoida tahab, siis on tegelikust rivist asi üsna kaugel. Murutantsuks sobilikud jalanõud on paraku veel leiutamata ning meie tavapäraste tenniste ja tossudega ei ole rohu peal keerutamine mitte mingi valemiga võimalik. Jalad lihtsalt otsustavad iseenda külge kinni jääda ning kuna rahvatantsija pilk veel avarusega harjunud ei ole ja endiselt nurgast klaverit otsib, siis võib juhtuda, et kui tants algab küll haigla poole (sry koolimaja poole ikka), siis lõpeb hoopis surnuaia väravas. Tantsud ise on muidugi looduslikule olukorrale suht vastavad. Tegelikult võiks selle Laimaja juba ametlikult kihulasetantsuks ümber nimetada. Ussikestel on kihulaste ära ajamist pisut lihtsam välja tantsida,  aga meie materdajad peavad oma väljapeetuses kihulaste hammustused lihtsalt välja kannatama. Nad nagunii võidavad ju. Ja võitja naise jalasääred on punaseid plekke täis... Suht raske on kõrvaltvaatajal muidugi uskuda, et naised seda kõike vabatahtlikult teevad. Aga eks neid imelikke peab ka olema. Erinevus rikastab, teadagi... 

Ennustamine...

...on enamasti suht riskantne tegevus, aga seekord võib meie Katikesele küll koha selgeltnägijate tuleproovis broneerida, sest just täna hommikul jagas ta minu viie aasta tagust jutukest Termopüülide lahingust. Ei-ei, ega Marikeste naisrühmal ei tule mõttessegi end musklis Spartalastega võrrelda, kuigi jah... üks korralik sixpack kuluks ära küll... (unistada ju võib!). Tegelt on asi ikka parajalt koomiline. No tuleb see teine naiste tantsupidu Jõgeval. See, mis meestest rääkima peaks. Või siis midaiganes. Ja kuna tantsupidudega seoses on juba tavaks saanud, et need filigraanselt selgeks õpitud tantsud uuesti tükkideks lahti harutatakse, et neid siis teistmoodi kokku traageldada, siis võib arvata, milline ajugümnastika trennis jälle lahti läheb. Siin ei aita ka selgeltnägijavõimed mitte, sest mul on kuri kahtlus, et ükski selgeltnägija ei suuda ära lugeda meie naiste tantsupeo kahe suure juhi ja õpetaja mõtteid. Hea kui nad ise aru saavad, mida nad hetkel täpselt mõtlevad. Eks see ole ikka nii, et geeniused lennutavad oma mõttelõnga tavainimesele kättesaamatus kõrguses... hea kui nöörijupil otsast kinni õnnestub krabada. Aga krabama me siiski peame, sest keegi kusagil ütles välja, et näiteks Laimajat ei suuda keegi paremini tantsida kui Meie Mari. Ja kui me siis väljakul endale bläkki teeme... oioioi... kus see häbi ots. Siis pole muud kui Soomaale kanuumatkale... Kulbiga. 

Luciferi lugu

Ühel ilusal maikuu päeval kaks aastat tagasi mainis minu õpetajast kolleeg nagu nii muuseas, et korjas mõned päevad tagasi Kalmaküla metsa veerest üles pappkarbi koos nelja kassipojaga. Minu süda hüppas muidugi kurgust välja ning pakkusin hetkega, et ma ka ühe pojukese endale koju kaasa viin. Esmakohtumine nende karbist välja ronivate rääbakatega oli südantlõhestav, sest need olid vaevu paar nädalakest vanad, kisasid mis hirmus ning nigu saatuse sõrmest lükatuna roomas kõige mustem tont otsejoones minu poole. Kuda sa ta siis maha jätad. Ei mingi valemiga. 

Esialgne kassiemmeks olemine kujutas endast tohutut peamurdmist, kuidas neile pisikestele kisavatele olevustele natuke piima kõhtu saaks. Lihast me esialgu ei unistanudki. Panin selle väikese olevuse karbiga voodi kõrvale ja niimoodi me siis oma öid mööda veetsime – kuidagimoodi lödistasime pipetiga piima kõhtu, siis tukkusime tunnikese ja siis hakkas kõik otsast peale. Kuni minu geeniusest tütar avastas, et äkki prooviks liivahiirte joogipudelit kasutada. Oh seda imetegu! Sellega sai kiisuhakatis ikka midagi vatsakesse ka. Lihasöömine meenutas esialgu sõrmede ja peopesa pealt lödi lutsutamist ning kui meil algul oli veel kahtlusi, kas see hullude silmadega süsimust rääbakas on ikka Lucifer või mitte, siis tema tohutut lutsimisisu avastades, saime aru, et see nimi on küll naelapea pihta.

Otse loomulikult ronis kassihakatis suuremaks saades oma karbist kogu aeg välja, sest kesse ikka üksinda magada tahab, kui võib perenaise kaela peale nurruma ronida. Teised kassid üritasid küll algul solvunud nägusid teha, et misasja ometi see võõras pärdik siin ringi sebib, aga ega neil pikka virisemist ei olnud. Kõige suurema sõbra ameti võttis endale aasta enne varjupaigast kohale toodud Nuustik, kes vapralt kõik Luciferi krutskid ära kannatas ning temaga vanema venna kombel kassimänge mängis.

Südamete võitmisega Luciferil probleeme ei esinenud. Ükskõik kes meie juurde ka ei tulnud, piisas ainult ühest pilgust ja südamed olid läinud. Minu keskmine tütar, kes kõigi nende tosinate kassidega üles oli kasvanud ning suht külmalt kassirahvasse suhtus, muutus üleöö Luciferi emmeks ning nii suurt sõprussidet nagu neil kahel võib võrrelda ainult minu ja Bläki omaga...

Luciferil õnnestus ka veidike kõutsielu maitsta, sest keegi peab ju kõiki neid külalisesinejaid maja ümber eemale peletama, aga mõned nädalad tagasi oli sellega lõpp... uskumatu muutus toimus paari päevaga, kui pisut hoolimatuks muutunud ja külaeluga tutvust teinud kõutsihakatisest üleöö jälle memmekas sülekass sai. Nüüd on meie uuel pagulasel Mussal ka ikka hoopis lõbusam, sest kui enne ei viitsind Luts üldse mingite mängudega tegeleda, siis nüüd on ta vahepeal täitsa aktsioonis.

Raske lapsepõlvetrauma ainsaks indikaatoriks on Luciferil lõppematu söögiisu – pole vahet kas lihakauss lakuti tühjaks tund või  minut tagasi, kui purgikaane krõps või külmkapi uks käib, on Lucifer kohal nagu viis kopikat. Teised vaadaku ise, kas jääb midagi üle või mitte. Ja inimesearmastus on tal samamoodi igavene – ta mõtleb siiamaani, et mahub sülle täpselt samamoodi näppe lutsutama nagu siis kui ta alles väike oli... 

kaks kõutsi omavahel: "Kle, maitea, viitsid seda triibikut ära minna ajama, passib seal nurga taga?" - "Ähh ei viitsi mina, nagunii on Bläki korrapidaja, las mässab..." 

Nii ökosõbralikku reisi

kui seekordne Taanis käik, pole mul veel olnud. Kui muidugi kõrvale jätta topelt grasshopperitega lendamine... No on ikka eriline mõte onju sõita mitu tundi keset ööd Tallinnasse, et sealt Riiga lennata ja Riiast omakorda Kopenhaagenisse. Mitte et mina ise tahaks jubedalt kilplast mängida, aga... Balti õhk arvab, et niimoodi panustavad nad maailma puhtamaks tegemisse kõige rohkem. Tegelt arvan ma, et Balti õhuga ma abielluda ei kavatse. Esiteks sa muidugi rõõmustad niinimetatud ’odava’ lennupileti üle, aga seda rõõmu jätkub täpselt niikauaks, kui avastad, et ohsapagan, pagasi eest tuleb eraldi maksta ja mitte vähe ning kõigele lisaks maksad veel lennule registreerimisel oma koha eest lennukis. Ja kogu selle raha eest lennutab sind propelleriga rohutirts...

seda lendamise vaadet ei ületa siiski mitte miski...

rohutirts täies hiilguses 

no ei ole mitte kuskil maailmas nii ilusaid kemmerguid kui Tallinna lennujaamas, no ei ole... 

Taani ise on muidugi keskkonnasõbralikkuse ja üleüldise sallivuse ning sõbralikkuse musternäidis. Ja seda ilma igasuguse irooniata. Polegi kusagil mujal nii mõnusalt vabalt voolavat energiat tundnud kui eelmisel nädalal Kopenhaageni vahetus läheduses asuvas väikelinnas nimega Hillerod. Meie projektipartnerid olid suurema osa oma finantsidest ilusa ilma tellimiseks ära kulutanud, sest Taanimaal valitses täiesti mitteajakohane kuum suveilm, millist isegi kohalikud suurt ei mäletanud mai alguses kunagi olevat. Kõige esimeseks üllatuseks oli linnakese ainuke hotell, mis sisenedes meenutas botaanikaaeda ning ega meil oligi tunne nagu eksootilistel inimeksemplaridel, kes kenasti boksidesse paigutatud. Ette ruttavalt peab muidugi mainima, et see mõnus tunne sai ka piisavalt rahalist katet... aga ega siis raha pole üldse oluline. See on ainult vahend. Eluks.

enne hotellituppa sisenemst...

ah kuidas mulle meeldivad need roosad vahupilvepuud! 

Kui muidu on meie projektikohtumiste ajal tavaline, et kohalik tuletõrje ja päästeteenistus oma inim- ja masinressursi kulgejate heaks käiku annab, siis seekord käisid meie endi jalad kogu kohtumise, pluss mõned jalgrattad. Mõnel meist muidugi isiklik ja nimeline ratas... Mõtted kaldusid kohe minu armsale Jupiterile ning ma arvan, et on viimane aeg oma omaniku märk Jupiteri turjale jäädvustada...

projektibossi isiklik ratas... kabinetis loomulikult :)

Kuuma suveilma puhul oli suht normaalne, et pärastlõunane aeg kulub ära siesta pidamiseks. Jajah. Meie hotelli vahetus läheduses asus spordiklubi. Juba esimesel ’siestal’ kostus lahtisest terrassiuksest sisse metalltorude kasti loopimise kolinat. Kui me asja lähemalt uurima asusime, selgus, et mõnekümne meetri kaugusel mässas üks täitsa korralikult musklis noormees kangiga... ikka üles ja alla... ja seda hoolimata õues valitsevast põrgukuumusest. Järgmistel päevadel ma siesta peale enam eriti ei lootnud... sest kangiga noormehele sekundeerisid peatselt ka autorehve enda järel vedavad noored neiud...

et siis seekord hotelli terrassilt selline vaade 

Taanimaa on teadagi kuningate ja eksistentsiaalsete küsimuste maa. Losse leidub seal iga järve kaldal ning ega polegi oluline kui mõni järv pisut tiiki meenutab. Frederiksborgi loss koos oma barokkstiilis geomeetrilise aiaga võttis ikka kohati hinge kinni. Mitte seepärast, et ma nii väga naudiksin tohutuid muruplatse ja puude alleesid või et mulle läheks eriti korda pukspuust vormitud taani kuningliku perekonna sümboolika vaid seetõttu, et kogu see kaunidus on mõeldud 24/7 nautimiseks ja kõigile inimestele mõnusa energia loomiseks. Mina näiteks oleks hea meelega sinna jäänudki. Kohe tükiks ajaks. Kõigi oma paljaste jalgadega...

see suhe jäi nüüd küll õhku rippuma... 

sellist lähikontakti oma valgest luigest hingesugulasega ei oska ma isegi kirjeldada... 

pole mingit vajadust mannekeene riietada... 

suht veider valik... eestlase silmale :)

võibolla järgmises elus 

uued sõbrad 

Kogu oma positiivsuse juures ei saa ma muidugi üle ega ümber faktist, et see oli meie projekti viimane kohtumine. Eks see ole alati nii, et just siis, kui oled kellegagi enamvähem perekonna loonud, tuleb hetk, mil see perekond hajub laiali algosakesteks ning jääb üle ainult loota, et tekkinud hingesidemed mingil moel aja kulgemisele vastu peavad. Ma vist ei oskaks isegi kokku lugeda kõiki neid inimesi, kes minu sisse on jäänud ning keda ma igavesti endaga kaasas kannan...

ühe projektipartneri kommentaar - Raine, sa oled üks kõva töötegija!- nojah, eksole...